„Ärge kahelge, vaid uskuge”

Vanem Dale G. Renlund: Mul on suur rõõm olla koos teiega. Me oleme tänulikud kõige eest, mida te kõikjal maailmas seminare ja instituute toetades ja seal õpetades nende heaks teete. Pidage seda tehes alati meeles, kui hea meel Issandal teie teenimise üle on. Temagi võtab teie tundidest osa. Ta on teiega, Ta on läinud „teie palge eel,” Ta on „teie paremal käel ja vasakul,” ja Tema „Vaim on teie südames” ja Tema „inglid teie ümber, et teid toetada”.¹

Ma tänan teid Issanda ja Tema Kiriku nimel teie usu ja ustavuse eest. Suur tänu, et olete selle vastutuse vastu võtnud. Suur tänu, et aitate Taevase Isa lastel Tema juurde naasta. Suur tänu, et kutsute Tema lapsi tulema Kristuse juurde.

Õde Ruth L. Renlund: Suur tänu sellele võrratule koorile, mis on aidanud kutsuda sellele koosolekule Vaimu. Olen kindel, et vend Chad H. Webbi ja vanem Kim B. Clarki kaunid sõnavõtud on meid kõiki vaimselt tõstnud. Me täname neid ka, et nad on jüngritena meile eeskujuks. Me rõõmustame, et meil on võimalus rääkida teile täna usust ja kahtlustest – teemast, mida te tihti käsitlete.

Vanem Renlund: Kujutage ette, et ookeanil seilates on teie paat ümber läinud. Teil on seljas päästevest ja te olete ujunud tundide kaupa suunas, kus arvate olevat lähima kalda, kuid te ei ole selles päris kindel. Teid vaevab tõsine veepuudus, nii et iga kord kui hakkate ujuma, tunnete, kuidas pea käib ringi. Teie hinnangul on kaldani veel 30 kilomeetri jagu maad. Teil on surmahirm. Kauguses kuulete tasast mootorimürinat. Hääl näikse tulevat teie poole, teis tärkab lootus saada päästetud. Te näete eemalt lähenevat kalapaati.

Õde Renlund: Mõtlete, et õnneks on kapten teid märganud! Paat peatub ja räsitud olemisega lahke kalur aitab teid pardale. Te vinnate end paadiistmele ja hingate kergendatult. Kalur annab teile plaskuga vett ja kreekereid. Vesi ja kreekerid annavad teile vajalikke toitaineid, et taastuda. Te tunnete kergendust ja olete õnnelik. Olete teel koju.

Kui olete toibunud ja tunnete end paremini, hakkate pöörama tähelepanu asjadele, mis enne kahe silma vahele jäid. Vesi plaskus on veidi seisnud maitsega, see pole Evian või Perrier, mida parema meelega jooksite. Söögiks oleksite tegelikult tahtnud delikatessliha ja pärast šokolaadi croissanti. Panete ka tähele, et lahke kalur on vana, tal on seljas kulunud saapad ja sinised teksad. Tema mütsi higipael on plekiline ja näib, et ta on kõva kuulmisega.

Vanem Renlund: Te märkate ka, et paat on päevinäinud ja vööri paremal pool on näha mõlke. Paiguti on värv lahti kulunud, luitunud ja kohe-kohe maha koorumas. Te märkate veel, et kui kalur vahepeal tüüri lõdvemalt hoiab, kaldub paat paremale. Teil hakkab tekkima kahtlus, et paat ja selle kapten ei pruugi osutuda päästeks, mida vajate. Te uurite kalurilt mõlkide ja tüüri kohta. Ta vastab, et pole selliste asjade pärast muretsema pidanud, sest on selle paadiga päevast päeva juba kümneid aastaid samades kalastuspaikades käinud. Paat on ta alati turvaliselt ja ustavalt sihtkohta viinud.

Olete hämmastunud! Kuidas nii, et mõlgid ja kõrvaletüürimine teda ei häiri? Ja miks ei võiks tal olla midagi meelepärasemat, mida hamba alla pista? Mida enam te paadi ja kaluri peale mõtlete, seda murelikumaks te muutute? Hakkate kahtlema, kas oli üldse hea mõte pardale ronida? Muutute üha ärevamaks. Lõpuks nõuate, et kalur paadi peataks ja teid vette tagasi laseks. Isegi kui olete ikka veel 20 kilomeetri jagu kaldast eemal, ei talu te mõtet sõita edasi selle paadiga. Kalur küll kurvastab, kuid laseb teid siis ookeani tagasi.

Õde Renlund: Selles tähendamissõnas sümboliseerib paat Kirikut ja kalur neid, kes Kirikus teenivad.² Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ainus eesmärk on aidata Taevasel Isal ja Jeesusel Kristusel teha nende tööd, tuues Taevase Isa lastele igavest elu.³ Mida õpetavad meile Kiriku kohta paat ja kalur? Kas Kiriku mõlgid ja mahakoorunud värv kahandavad selle võimet pakkuda volitatud päästvaid ja ülendavaid talitusi, mis aitavad meil saada selliseks nagu on Taevane Isa? Kui kalur peab kursil püsimiseks hoidma tüürist kahe käega, mõjutab see siis tema ja paadi võimet meid turvaliselt ja kindlalt sihtkohta viia? Kas te peate olema pühitsetud nägija, nagu minu abikaasa, et teada, et paatijäämise asemel vette tagasi minek on riskantne?

Iga Kiriku liige vajab isiklikku tunnistust Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku õigsusest. Ilma selle pöördumiseta, muu hulgas muutunud südameta, võidakse hakata keskenduma metafoorsetele kreekeritele ja mahakoorunud värvile.

Vanem Renlund: Minu tunnistus sai alguse ajal, mil elasin Rootsis Göteborgis. Olin 11-aastane. Misjoni juhataja oli kutsunud kõiki noori üles lugema Mormoni Raamatut. Mu vanem vend, keda olen alati imetlenud ja austanud, oli üleskutse vastu võtnud. Tahtsin olla nagu tema ja hakkasin ka Mormoni Raamatut lugema. Olin juba poole peal, ilmselt Alma raamatus, kui üks misjoni juhataja nõuandjatest ütles, et peaksime loetu üle palvetama. Mul on selgelt meeles õhtu, mil seda tegin. Mäletan korterit, milles elasime, ja tuba, kus me vennaga magasime. Kui vend oli uinunud, ronisin voodist välja, põlvitasin voodi servale ja hakkasin väga lihtsal moel palvetama, et teada, kas Mormoni Raamat on õige.

Ma ei kuulnud mingit häält, kuid näis, nagu oleks Jumal mulle öelnud: „Ma olen sulle kogu aeg öelnud, et see on õige.” See kogemus muutis mind. See muutis mu elu. Sellest sai alguse usk, teekond lepingurajal ja püüe teha rohkem ja olla parem. Göteborgis õppisin ka, kuidas meelt parandada. Göteborgis hakkasin võtma eeskuju nendest, kes suurendasid oma kutset ja tegid kõvasti tööd, et ehitada Jumala kuningriiki. Seal hakkasin imetlema ustavaid Jumala pühasid, kus nad ka ei elanud. Göteborg ja meie kogudusehoone Viktoriagatanis omandasid minu jaoks erilise tähenduse.

Me loeme Alma varajaste pöördunute kohta: „Ja nüüd, sündis, et kõike seda tehti Mormonis, jah, Mormoni vete juures metsas, mis asus Mormoni vete ligidal; jah, Mormon, Mormoni veed, Mormoni mets – kui kaunid on need nende silmis, kes tulid seal teadmisele oma Lunastajast; jah, ja kui õnnistatud nad on, sest nad laulavad tema ülistuseks igavesti.”⁴

Göteborgis tulin ma ka teadmisele oma Lunastajast. Göteborgist ja Viktoragatanist said minu „Mormoni veed”.

Õde Renlund: Kus tulite teie teadmisele oma Lunastajast? Kuidas te end tundsite? Kui olete selle unustanud, innustame teid ja neid, keda te õpetate, meelde tuletama, kuidas te end tundsite? See teadmine ja need tunded on usu esimesed sammud.

Usk on valik, mille igaüks peab ise tegema. Usk ei ole soovunelm, et miski on tõsi ja enese selles veenmine. Usk on kinnitus asjade olemasolust, mida me pole lihas näinud. See on tegutsemist eeldav põhimõte. Võib öelda, et usk on teatud vaimne mälestus meie surelikkusele eelnenud elust.

„Selleks, et usk viiks inimese päästmiseni, peab selle keskmes olema Jeesus Kristus. Usku sütitab evangeeliumi kuulmine, mida õpetavad Jumala saadetud volitatud kuulutajad [nagu teie]. Imed ei tekita usku, vaid tugev usk kujuneb kuulekusest Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Teiste sõnadega tuleb usk õigemeelsuse kaudu.”⁵ Usk ei tule, kui nõuda Jumalalt tunnustähti, vaid Tema käskudele kuuletumise ja nende järgmise kaudu.

Vanem Renlund: Jumal tahab, et meil oleks usku. Ta ootab, et meil oleks usku, et Ta saaks meid õnnistada. Alma rääkis sellest alandlikele soramlastele: „Ja nüüd, vaata, ma ütlen teile ja ma soovin, et te peaksite meeles, et Jumal on halastav kõikide vastu, kes usuvad tema nimesse; seepärast ta soovib kõigepealt, et te usuksite, jah, nimelt tema sõnasse.”⁶

Usk on võti, mis avab ligipääsu Jumala armule. Alma õpetas, et enne usu kasvamist tuleb otsustada soovida uskuda ja seejärel tegutseda. Alma jätkab: „Aga vaata, kui te ärkate ja äratate oma võimed, koguni proovile panemaks minu sõnu, ja rakendate pisut usku, jah, kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda, siis laske sel soovil endas töötada kuni selleni välja, et te usute sellisel viisil, et te saate anda koha osale minu sõnadest.”⁷

Selleks et usk kasvaks, peab otsustama uskuda. Selleks peab olema soov uskuda. Selleks tuleb usus tegutseda.

Õde Renlund: Vahest aitaks üks näide seda illustreerida. Meil on siin tahvel, mille sisse on löödud nael. Meil on ka teisi naelu. Niisiis, kallis, mul on sulle ülesanne. Kas sa seaksid need teised 12 naelad tahvli külge löödud naela otsa tasakaalu?

Vanem Renlund: Sa tahad, et ma teeksin mida?

Õde Renlund: On see võimalik? Selle mõistatuse kallal pusides võib mõni püüda panna ühe naela kõige peale ja seejärel alla anda.

Vanem Renlund: Kas sul nätsu on?

Õde Renlund: Võiks arvata, et järgmine samm on võimatu. Paljud löövad käega, mõeldes: „See on võimatu.”

Ent kui olete nõus selle asemel küsima: „Kas see on võimalik?” siis võiksite valida teise lähenemise. Proovi niimoodi. Asetage üks nael enda ette. Nüüd asetage teine nael esimesega risti, ots enda poole. Nüüd asetage järgmine nael esimesega risti, ots teisele poole. Jätkake sama vahelduva mustriga naelte asetamist, kuni viimaseni.

Seda tehes näete, et see meetod toimib. Hakkate mõistma, et see on võimalik. Teie lootus suureneb. Lõpuks olete peaaegu valmis.

Vanem Renlund: Mu lootus on tõesti suurenenud.

Sister Renlund: Lõpuks asetage viimane nael teiste naelte peale esimesega paralleelselt. Õige! Just nii! Nüüd, puudutades üksnes alumist naela, tõstke need kõik üles ja asetage alumine nael tahvlil oleva naela peale.

Mõnikord ei õnnestu kõik esimese korraga. Nagu paljude eksperimentidega, tuleb teil proovida teist korda. Järgige sama meetodit. Asetage viimane nael teiste naelte peale ja väga ettevaatlikult, väga ettevaatlikult –

Vanem Renlund: Seda sa varem ei öelnud.

Sister Renlund: Tõstke kõik naelad ja pange nad tasakaalu. Täpselt nii! Nüüd, kui teate, kuidas see käib, näib lahendus ilmselge.

Vanem Renlund: Ärge hingake!

Õde Renlund: Sama kehtib tunnistuse saamise kohta. Kui kord tead, kuidas Jumalalt vastuseid saada, näib tulemus olevat kindel. See seisab kirjas ka Mormoni Raamatus olevas lubaduses, mida mu abikaasa 11-aastselt järgis ja mida me kõik järgisime isikliku tunnistuse saamisel. „Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.”⁸

Kui lähtuda küsimusest: „Kas need asjad võivad olla tõsi?” siis viib see usuni. Kui lähtuda küsimusest: „Kas see on äkki vale?” siis viib see kahtluseni. Kahtlus ei vii kunagi usuni.

Vanem Renlund: Kord, kui osalesin ühel vaiakonverentsil, palus vaiajuhataja mul külastada üht meest, keda nimetan Stepheniks. Stephen oli olnud ustav Kiriku liige. Ta oli teeninud misjonil ning abiellunud templis. Ta oli aastaid ustavalt teeninud, kuid tal olid tekkinud Kiriku suhtes kahtlused. Kui ma Stephenit külastasin, tõdes ta, et teda vaevab tõsiasi, et Joseph Smith kirjutas või dikteeris esimesest nägemusest neli eri versiooni. Tema meelest võis see viidata sellele, et Joseph Smith mõtles kogu loo välja.

Ma viisin Stepheni kokku ühe mehega, kes töötas Kiriku ajaloo-osakonnas ning oli neid nelja versiooni aastakümneid varem uurinud. Stephen kohtus uurijaga. Järgmine kord, kui ma Stepheniga kohtusin, küsisin temalt: „Mida sa nüüd esimesest nägemusest arvad?”

Ta vastas: „Ma tunnen end paremini, sest mu küsimused said vastuse. See ei häiri mind enam. Nüüd tunnen ma muret polügaamia pärast, mida Nauvoos ja pärast 1890. aasta manifesti praktiseeriti. See vaevab mind kohe väga.”

Ma palusin Stephenil külastada üht teist inimest Kiriku ajaloo-osakonnast. Pärast seda vestlust võtsin Stepheniga taas ühendust ja küsisin, kuidas tal läks.

Ta vastas: „Nojah, see mind enam ei häiri. Ma mõistan, mis toimus ja mu küsimused on lahendatud. Nüüd vaevab mind, et Aafrika päritolu inimestele ei antud preesterlust.”

Õde Renlund: Stephen oli nagu paljud teisedki. Ta oli otsustanud kahelda. Aja möödudes, kui üks kahtlus sai vastuse, leidis ta kohe järgmise. Ükskõik kui väga keegi ei püüdnud tema küsimustele vastata, leidis ta uue teema, mille suhtes kahtlust väljendada. Stepheni käitumine sarnanes vaimses mõttes jonnipunnile. Kas teate seda laste mängu kus mullamutt pistab pea välja ja kohe kui te teda lööte ilmub kuskilt teine mullamutt?

Hoopis teine lugu oli aga naisega, keda kohtasime Lubumbashis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tema nimi on Angelique. Ta oli ustav endine misjonär. Tal oli tugev tunnistus prohvet Joseph Smithist. Ta armastas Mormoni Raamatut. Ta armastas Kiriku juures kõike.

Kui me teda kohtasime, luges ta parasjagu üht raamatut, mille oli kirjutanud üks Kiriku juht enne kui temast sai Kiriku president. Raamat oli kirja pandud enne preesterluse kohta saadud ilmutust 1978. aastal ning seal seisis, et mõnede asjade tõttu, mida Aafrika päritolu inimesed olid teinud surelikkusele eelnenud elus, ei saa nad ülendatud. Angelique palus abi, et mõista, miks see nii on. Üks sel hetkel Kaheteistkümne Kvoorumis teeninud liige selgitas talle, et see endine Kiriku juht lihtsalt eksis ja et ta oli pelgalt avaldanud oma arvamust – arvamust, mis oli ekslik. Angelique jäi selle selgitusega rahule. Ta lähtus usust, jäädes kindlalt lepingurajale ja usaldades Jumalat.

Vanem Renlund: Kahtlused ei ole kunagi usu eelkäija. Valguse teke ei sõltu pimedusest. Peetrusele ei öeldud, kui ta hakkas vette vajuma, olles sellel kõndida püüdnud: „Oh, Peetrus, kui sa vaid rohkem kahtleksid.” Ei, talle öeldi: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”⁹

Usuteemalistes loengutes Lectures on Faith, selgitatakse vahet usu ja kahtluse vahel: „Seal, kus on kahtlus ja ebakindlus, seal usku ei ole ega saagi olla. Sest kahtlus ja usk ei saa ühes inimeses korraga olla. Nii ei saa need, kelle meeli vaevavad kahtlus ja hirm, omada vankumatut kindlust; ja kui pole vankumatut kindlust, siis on usk nõrk; ja kus usk on nõrk, seal ei saa need inimesed vastu vastasele, proovilepanekutele ja hädadele, mida neil tuleb kogeda, et saada Jumala pärijateks ja Jeesuse Kristuse kaaspärijateks; ja nende meel väsib ja vastasel on nende üle vägi, et neid hävitada.”¹⁰

Nii juhtus Stepheniga. Ta lasi kahtlustel ja ebakindlusel oma meeles võimust võtta. Aja möödudes ei olnud tal enam jõudu seista vastu katsumustele, mida Kiriku liikmena taluda tuleb. Tema meel roidus ja usk hajus.

Õde Renlund: Küsimused Kiriku ja selle õpetuste kohta ei ole probleem. Probleem on see, kui otsustatakse olla kahtleja. Joseph Smith mõistis seda, kui ta luges: „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”¹¹

Aga see pühakirjakoht jätkub: „Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata.”¹²

Teisisõnu, küsige Jumalalt, kuid ärge kahelge, et Ta võib teile vastata. Salm jätkub: „Sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt; Ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.”¹³

Selleks et saada sedasorti vastus, mida Joseph Smith otsis, et saada vastus, mida meie vajame, peame minema Jumala ette uskuva südamega, soovides et Jumala tahe meile teatavaks tehtaks.

Vanem Renlund: Me armastame vanem John A. Widtsoe, ühe Norrast pärit varasema selle ajajärgu apostli öeldut. Ma parafraseerin tema kõrgelennulist väljaütlemist: „Kahtlus, millest ei kujune uurimustööd [õigete allikatega], on maailmale väärtusetu. ‥ Tunda uhkust, et oled kahtleja, ‥ vankumatu kahtleja, kes on endaga rahul ega soostu [sobival moel] pingutama, et maksta [jumaliku] vastuse saamise hinda, tähendab paratamatult langeda uskmatuse ja pimeduse mülkasse. Tema kahtlused kasvavad tema meele ja hinge hämarates salakambrites nagu mürgiseen. Lõpuks asendab ta, nagu pime mutt oma urus, arutlemise pilgete ning vaevanägemise laiskusega. Lihtsaim tõde kaalub üles kõik sedasorti kahtlused. ‥ Kahtlemine ei ole vale, välja arvatud siis, kui sellest saab omaette eesmärk. See tõuseb kõrgele ausse, kui sellest saab aktiivne [Jumala] tõe otsimine ja selle rakendamine. ‥ Kahtlused, mis end ise toidavad ja kasvatavad ning põikpäise tegevusetusega juurde toodavad, on kurjast.”¹⁴

Vanem Widstoe sõnad kehtivad endiselt. Tegevusetu kahtlus ei vii teadmiseni Päästja Jeesuse Kristuse olemasolust; see ei too endaga teadmist, et meil on hooliv ja armastav Taevane Isa. Me võime saada teada, et see viimse aja töö on õige, kuid see eeldab, et valime usu, mitte kahtlused, ja pöördume vastuste saamiseks õigete allikate poole. See eeldab mõistmist, et valik on meie. Ükski väline jõud ei suru meile peale valikut, kas võtta vastu Jeesuse Kristuse lepitus ja päästvad talitused. Meie ise peame otsustama usaldada Jumalat.

Õde Renlund: Mõnikord tuleb meil otsustada, kas miski on tõde või mitte. Mormon õpetab meile, kuidas siis toimida: „Mispärast, kõik, mis on hea, tuleb Jumalalt; ja see, mis on halb, tuleb kuradilt; … Aga vaata, see, mis on Jumalast, kutsub ja meelitab tegema pidevalt head; mispärast, kõik, mis kutsub ja meelitab tegema head ja armastama Jumalat ja teenima teda, on innustatud Jumalast. … Sest vaadake, mu vennad, teile on antud otsustada, et te võiksite eristada head halvast; ja moodus otsustamiseks on selge, et te võiksite teada täiusliku teadmisega, nii nagu päevavalgus erineb pimedast ööst. Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast; mispärast, ma näitan teile, kuidas otsustada; sest kõik, mis kutsub tegema head ja veenab uskuma Kristusesse, on saadetud Kristuse väe ja anni läbi; mispärast te võite teada täiusliku teadmisega, et see on Jumalast. Aga kõik, mis veenab inimesi halba tegema ja mitte uskuma Kristusesse ja teda eitama ja mitte teenima Jumalat, siis te võite teada täiusliku teadmisega, et see on kuradist.”¹⁵

Nii lihtne see ongi. Kui valik kutsub teid tegema head ja uskuma Kristusesse, siis on see Jumalast. Kui valik meelitab teid tegema halba ja eitama Kristust, siis on see kuradist. Kui astute lepinguterajale, võite teada, et see, mis teid sealt eemale juhib ja Kristust mitte uskuma veenab, on vale. See, mis veenab teid uskuma Jumalasse, Teda armastama ja Tema käske pidama, tuleb Jumalalt.

Vanem Renlund: Huvitav, et viis, kuidas keegi vaimsetele õhutustele reageerib, sõltub sellest, kas ta on otsustanud uskuda või kahelda. Teil on meeles Apostlite tegude 2. peatükk, milles apostlid lähevad jutlustama. Nad kuulsid taevast kohinat, otsekui oleks kange tuul puhunud. „Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. … Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: „Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?”¹⁶

Need imelised sündmused veensid paljusid usule pöörduma. Kuid teised vastasid teisiti. Me loeme: „Aga teised irvitasid ning ütlesid: „Nad on täis magusat viina!””¹⁷

Vaim oli sama; see oli Püha Vaim, mis nendele Galilea apostlitele, kes Jeesusest Kristusest jutlustasid, välja valati. Nelipühipäevil valati Vaim võimsal moel välja, ent mõned pilkasid usulepöördunuid ja püüdsid leida toimunule seletust oma mõistuse varal. Selle tulemusena jäid nad ilma erakordsest Püha Vaimu väljavalamisest. Milles oli vahe? See oli nende valik. Need, kes valisid kahtluste asemel usu, said osa imelisest vaimsest kogemusest, mis viis nende usulepöördumiseni.

Õde Renlund: Ka Alma kõneles sellest: Ta ütles: „Ja seepärast, see, kes teeb oma südame kõvaks, see saab väiksema osa sõnast, ja see, kes ei tee oma südant kõvaks, sellele antakse suurem osa sõnast, kuni talle antakse teada Jumala saladused, kuni ta teab neid täielikult. Ja need, kes teevad oma südame kõvaks, neile antakse väiksem osa sõnast, kuni nad ei tea tema saladustest midagi, ja siis võtab kurat nad vangi ning juhib oma tahtmist mööda alla hävitusse.”¹⁸

Pöördudes tagasi meie tähendamissõna juurde – need, kes otsustasid jääda päevinäinud ja ehk veidi mõlkis paati, millelt värv maha koorus, on need, kes ei tee oma südant kõvaks. Nad astuvad lepingurajale ja püsivad sellel. Seejärel, kui nad peavad vastu lõpuni, kehtib neile lubadus igavesest elust. See on suurim and, mille Jumal võib anda. Selle protsessi käigus õpime tundma Jeesust Kristust, saame teada Tema olemasolu tõelisusest ja kogeme Tema armastust ja kaastundlikkust. See vaimne and antakse kõikidele, kes seda väärt on.

Õpetus ja Lepingud ütleb: „Mõnele on Püha Vaim andnud teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et ta löödi risti maailma pattude eest. Teistele on antud uskuda nende sõnadesse, et ka nemad võiksid saada igavese elu, kui nad püsivad ustavana.”¹⁹

Vanem Renlund: Mind toetati Kiriku üldjuhina 2009. aasta aprillis. 2009. aasta oktoobris paluti mul üldkonverentsil kõneleda. See on üks osa uute üldjuhtide „rebaste ristimisest”. Olin põnevil, et ka mu isa saab konverentsi kuulata. Ta oli kogu elu puusepa ja ehitajana töötanud ja 92-aastasena oli tal tõsiseid probleeme seljaga. Ta ei saanud konverentsikeskusesse kohale tulla. Niisiis seisis üks mu õdedest hea selle eest, et isa saaks vaadata ülekannet teleri vahendusel oma kodus Salt Lake Citys.

Pärast konverentsi läksin tema poole, et küsida, mida ta mu kõnest arvas. Ta oli väga sõnaaher mees ega pruukinud ülearu kiidusõnu.

Küsisin: „Isa, kas sa konverentsi nägid?”

Ta vastas: „Jaa.”

Küsisin: „Isa, kas sa minu kõnet nägid?”

Ta vastas: „Jaa.”

Küsisin: „Mis sa siis sellest arvasid?”

Ta vastas: „Polnud viga. Ma olin vaat et uhke.” Seda võib pidada suurimaks komplimendiks, mille ta on kunagi teinud.

Kuid siis sain teada, et tol pärastlõunal olid ta mõtted mujal, kuna ta soovis jagada minuga unenägu, mida oli möödunud ööl näinud. Ta ei olnud tavaliselt unenägude nägija. Tal polnud kunagi kõrgelennulisi mõtteid. Ma polnud tema suust kunagi ühtegi valet kuulnud. Ta oli olnud alati otsekoheselt ja jämedakoeliselt aus. Ta sõnas: „Ma nägin unes, et surin ära ja nägin Päästjat Jeesust Kristust. Ta võttis mind oma embusesse ja ütles, et mu patud on andeks antud. Ja Dale, see oli nii hea tunne.” See oli kõik, mida ta ütles ja vestlus sellega lõppeski. Ta suri kaks kuud hiljem, kui mina ja Ruth viibisime Madagascaril.

Minu isa, kes oli liitunud Kirikuga 24-aastaselt Soomes Larsmos, oli elanud kooskõlas valguse ja teadmisega, mille ta oli saanud. Ta tegi kõik, mis tal eales teha paluti. Temast sai see, kes on väärt vaimuandi, et teada, et Jeesus on Kristus, kes löödi risti maailma pattude ja tema pattude eest. Selle anni väärimine ei sõltu soost ega preesterlusest. Selle anni saamiseks tuleb valida usk, valides lepingurada.

Õde Renlund: Vennad ja õed! Kui aitate teistel saada üle kahtlustest ja rakendada usku, aitate korda saata seda, mida president Russell M. Nelson on innustanud meid Kirikuna tegema: Ta ütles: „Meie sõnum maailmale on lihtne ja siiras: me kutsume kõiki Jumala lapsi mõlemal pool eesriiet tulema nende Päästja juurde, võtma vastu püha templi õnnistused, tundma kestvat õnne ja saama igavese elu vääriliseks.”²⁰ Selle üleskutse vastuvõtmine on usutegu.

Õpetades aitate ka neid, kes on lepingurajalt lahkunud. Te õpetate nende eest, õpetate nende lapsi, lapselapsi ja ehk ka lapselapselapsi. Päästja manitses: „Ometi, ärge ajage teda välja oma palvemajadest või jumalakummardamise kodadest, sest selliseid te teenige edasi, sest te ei tea, kas nad ehk pöörduvad tagasi ja parandavad meelt ning tulevad minu juurde kogu südamest ja ma teen nad terveks ja teie olete vahendiks neile päästmise toomisel.”²¹

Praegu on aeg tunda Kirikus suurt optimismi. Sajandeid peidus olnud tõde on ilmsiks tehtud. Maad katavad pühad templid. Misjonärid jutlustavad suurt rõõmusõnumit pea iga rahva seas. Pühade kogukonna ja Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena oleme ühtsed, teenides pühamal moel, nagu president Nelson on innustanud, ning Issand kiirendab omal ajal oma tööd.²² Viinamäe Isand töötab koos meiega.²³ Sõnum, mida te õpetate, on suure rõõmu ja õnne sõnum, mis on ustavatele õnnistuseks.²⁴

Vanem Renlund: Üks minu esimesi kohustusi Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena oli minna ja teatada Kiriku ajaloo-osakonnale, et mina hakkan olema vanem Jeffrey R. Hollandi asemel nende osakonna nõuandja. Kui seal kuuldi uudist, et nende armastatud nõuandja on välja vahetatud, oli seal, nagu võite ette kujutada, „nutt ja kaeblemine ning hammaste kiristamine”.²⁵ Tekkis tõsine pabertaskurättide puudujääk.

Kiriku ajaloo-osakonna nõuandja töö käigus lugesin ma läbi Joseph Smithi paberite kõik köited. Olen lugenud läbi ka esimese köite uuest Kiriku jutustavas vormis ajalooraamatust, mille pealkiri on Saints (eesti keeles „Pühad”).²⁶ See, et olen lugenud läbi kõik, mida Joseph Smith on kunagi kirjutanud või väidetavalt öelnud, on lihtsalt öeldes tugevdanud minu tunnistust tema rollist prohvetina, kelle Jumal valis, et taastada Tema töö siin maa peal.

Joseph Smith ei käitunud kunagi nagu petis, kellel on plaan teisi tüssata. Joseph Smith uskus ilmeksimatult, et ta oli näinud seda, mida ta oli näinud – meie Taevast Isa ja Jeesust Kristust; Moronit; Ristija Johannest; Peetrust, Jakoobust ja Johannest; Moosest; Eelijast ja Eelijat. Ta käitus täpselt nii, nagu keegi, kel on kuldplaadid ja kes tõlkis need iidsed tekstid Jumala anni ja väega. Ta käitus nagu see, kes saab ilmutusi otse Jeesuselt Kristuselt. Ta käitus selgelt nagu mees, kes on saanud preesterluse ja püha apostliameti võtmed.

Ma tean vägevamal ja kindlamal viisil, kui mu viis meelt võiksid kinnitada ja väljendada, et Joseph Smith nägi, mida ta nägi, tõlkis Mormoni Raamatu Jumala anni ja väega ja sai preesterluse koos kaasnevate võtmetega, mis on vajalikud, et päästa inimkond. Ma tean, et see on õige. Ma tean, et need võtmed on ka täna maa peal ja et president Nelson on Joseph Smithi õiguspärane mantlipärija maa peal.

Võib osutuda, et see, mida meie peame mõlkideks ja mahakooruvaks värviks päevinäinud paadil, on igavikulises plaanis jumalikult heakskiidetud ja jumalikult nii juhatatud. Issandal on kas oma roll nende mõlkide ja mahakooruva värvi tekkes või kasutab Ta neid enda eesmärkide saavutamisel ära. Ma tean ise, et Issand Jeesus Kristus juhib tänapäeval oma tööd maa peal. Tema teenijad tunnevad Teda hästi. Mina tunnen Teda.

Õde Renlund: Olen tänulik, et võin lisada oma tunnistuse, et ma tean, et Jeesus Kristus on meie Päästja. Kui me rakendame usku, mitte kahtlust Tema lepitavasse ohverdusse ja selle lepituse viljadesse, siis õnnistatakse meie elu igavesti. Olen tänulik, et Ta on taastanud oma Kiriku tänapäeval, et kõik õnnistused on saadaval Jumala lastele maa peal.

Vanem Renlund: Meie sõnum on „Ärge kahelge, vaid uskuge”.²⁷ Ma olen siin Issanda Jeesuse Kristuse apostlina. Ma olen siin, et anda erilist tunnistust Jeesuse Kristuse nimest, et Ta elab ja on maailma Päästja. Ma tunnistan Tema tähelepanuväärsest kaastundest, armastusest ja hoolest kõikide Jumala laste suhtes. Ma tunnistan Tema võrreldamatust lepitavast ohverdusest teie ja minu eest. Olles õppinud Päästjat tundma, olen hakanud mõistma Tema suurt soovi asju korda teha, aidata parandada haavu ja tervendada murtud südameid. Need on mõned Tema imetlusväärsetest omadustest.

Ma palvetan kindlasti, et Jumala rikkalikud õnnistused saaks osaks teile, teie peredele, teie õpilastele. Et te aitaksite neil õpilastel arendada usku Jeesusesse Kristusesse, et nad ei kahtleks vaid usuksid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.