Kas ma usun?
Kui need asjad on tõesed, siis on meil kõige suurepärasem lootuse ning abi sõnum, mida see maailm on kunagi teadnud.
Aasta tagasi 30. märtsil viidi väike kaheaastane Ethan Carnesecca Utah’ osariigist American Forkist haiglasse kopsupõletiku ja kopse ümbritseva vedeliku tõttu. Kaks päeva hiljem oli tema olukord muutunud niivõrd tõsiseks, et ta tuli helikopteriga lennutada Salt Lake Citys asuvasse Primary lastehaiglasse. Tema murest murtud emal Michele’il lubati esiistmel koos pojaga kaasa lennata. Teiste helikopteris olijatega suhtlemiseks anti talle kuularid. Ta võis kuulda, kuidas meedikud tema poja eest hoolitsesid ning kuna ta oli ise lastega tegelev meditsiiniõde, siis teadis Michele piisavalt, et mõista, kui raskes olukorras Ethan oli.
Sellel kriitilisel hetkel märkas Michele, et nad lendavad otse üle Draper Utah’ templi. Kõrgelt õhust vaatas ta üle oru ning võis näha ka Jordan Riveri templit, Oquirrh Mountaini templit ning isegi kauguses Salt Lake’i templit. Talle turgatas pähe üks mõte: „Kas sa usud või mitte?”
Ta ütles selle kogemuse kohta järgmist:
„Ma olin Algühingus ning Noortes Naistes õppinud templiõnnistuste kohta ja [et] „perekonnad on igavesed”. Misjonil jagasin ma sõnumit perekondadest Mehhiko heade inimestega. Mind pitseeriti mu igavese kaaslasega templis ajaks ja igavikuks. Ma õpetasin Noorte Naiste juhina õppetunde perekondadest ning pereõhtutel jagasin oma lastega lugusid igavestest peredest. Ma TEADSIN seda, kuid kas ma ka USKUSIN seda? Vastus tuli sama kiiresti, kui küsimus oli tulnud mu meelde: Vaim kinnitas mu südames ja mõtteis vastust, mida ma juba teadsin –ma TÕESTI uskusin seda!
Sellel hetkel valasin ma Taevasele Isale palves välja oma hinge, tänades Teda teadmise ja usu eest, mis mul oli selle kohta, et perekonnad tõesti on igavesed. Ma tänasin Teda Tema Poja Jeesuse Kristuse eest, kes tegi selle kõik võimalikuks. Ma tänasin Teda oma poja eest ja ütlesin oma Taevasele Isale, et kui tal on vaja võtta minu väike Ethan oma taevasesse koju, siis ma lepin sellega. Ma usaldasin oma Taevast Isa täielikult ja teadsin, et näeksin oma Ethanit taas. Olin nii tänulik, et sellel kriisihetkel oli mul teadmine JA usk, et evangeelium on õige. Mul oli rahu.”1
Ethan veetis haiglas mitu nädalat, olles asjatundlike arstide hoole all. Armastavate lähedaste palved, paastumine ja usk koos selle hoolega võimaldas tal haiglast lahkuda ja koju naasta, et olla jälle koos perega. Täna on ta terve ja kõik on hästi.
See määrav hetk kinnitas Michele’ile, et see, mida talle kogu elu oli õpetatud, on rohkem kui sõnad, see on tõde.
Kas me mõnikord harjume niivõrd ära nende õnnistustega, mis meile on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena antud, et ei mõista täielikult Issanda tõeses Kirikus jüngriks oleku imet ja suursugusust? Kas me oleme süüdi tänamatuses kõige suurema anni vastu, mis meile selles elus antakse? Päästja ise on õpetanud: „Ja kui sa pead kinni minu käskudest ja pead vastu lõpuni, saad sa igavese elu, milline and on suurim kõikidest Jumala andidest.”2
Me usume, et see Kirik on rohkem kui vaid hea koht pühapäeviti külastamiseks ja selleks, et õppida heaks inimeseks olekut. See on rohkem kui vaid armas kristlik klubi, kus saame aega veeta kõrge moraaliga inimestega. See ei ole vaid suurepärane ideede kogum, mida vanemad oma lastele saavad kodus õpetada, et neist saaksid vastutustundlikud, korralikud inimesed. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on äärmiselt palju rohkem kui kõik need asjad.
Mõelge mõne hetke jooksul nendest põhjapanevatest väidetest, mida selles Kirikus esitame. Me usume, et see sama Kirik, mille Jeesus Kristus maa peal rajas, on taastatud meie ajal kutsutud prohveti kaudu, ning et meie juhtidel on sama vägi ja volitus tegutseda Jumala nimel, nagu oli muistsetel apostlitel. Seda kutsutakse Jumala preesterluseks. Me väidame, et selle taastatud volituse kaudu võime me saada päästvad talitused, nagu ristimine, ning nautida Püha Vaimu puhastavat ja täiustavat andi, mis võib meiega olla kogu aeg. Meil on seda Kirikut juhtimas ja juhatamas apostlid ja prohvetid preesterluse võtmete kaudu ning me usume, et Jumal räägib oma lastega nende prohvetite kaudu.
Samuti usume me, et see preesterluse vägi teeb võimalikuks teha pühades templites lepinguid ja saada seal talitusi, mis ühel päeval võimaldavad meil naasta Jumala juurde ja elada Temaga igavesti. Veel me väidame, et selle väe abil saavad perekonnad olla seotud igaveseks, kui paarid sisenevad uude ja igavikulisse abielulepingusse pühades hoonetes, mis meie uskumuse kohaselt on sõna otseses mõttes Jumala kojad. Me usume, et ei või saada neid päästvaid talitusi mitte ainult iseendi, vaid ka oma esivanemate eest, kes elasid maa peal ilma võimaluseta osaleda neis olulistes päästvates talitustes. Me usume, et võime sooritada neis samades pühades templites oma esivanemate eest asemikena talitusi.
Me usume, et prohveti ja Jumala väe kaudu oleme saanud lisapühakirju, mis lisavad Piiblile tunnistust, kuulutades, et Jeesus Kristus on maailma Päästja.
Me väidame, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jumala kuningriik ja ainus tõene Kirik maa peal. Seda kutsutakse Jeesuse Kristuse Kirikuks, sest Tema on selle juht, see on Tema Kirik ning kõik need asjad on võimalikud tänu Tema lepitavale ohverdusele.
Me usume, et neid ainulaadseid omadusi ei leidu mitte üheski teises maa peal olevas kohas või organisatsioonis. Nii head ja siirad kui teised religioonid ja kirikud ka ei ole, mitte ükski neist ei oma volitust võimaldada päästmise talitusi, mis on saadaval Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.
Meil on neist asjust teadmine, aga kas me usume neid? Kui need asjad on tõesed, siis on meil kõige suurepärasem lootuse ning abi sõnum, mida see maailm on kunagi teadnud. Nendesse uskumine on igavese tähtsusega meie ja meie armastatute jaoks.
Selleks, et uskuda, on meil vaja evangeelium saada peast südamesse! Meil on võimalik elada evangeeliumi järgi mehaaniliselt ilma tunneteta, sest seda oodatakse meilt, sest see on osa kultuurist, milles oleme üles kasvanud, või on see harjumus. Mõned ei ole ehk kogenud seda, mida kuningas Benjamini inimesed tundsid tema motiveeriva jutluse järel: „Ja nad kõik hüüdsid ühel häälel, öeldes: jah, me usume kõiki sõnu, mida sa oled meile rääkinud, ja samuti me teame nende kindlust ja tõesust tänu kõigeväelise Issanda Vaimule, mis on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse, nii et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head.”3
Me kõik peame püüdlema selle poole, et meie südamed ja iseloomud muutuksid, nii et meil enam ei oleks soovi järgida maailma teid, vaid teha Jumalale heameelt. Tõeline usulepöördumine on protsess, mis toimub aja jooksul ning sisaldab endas tahet usku rakendada. See tuleb siis, kui millegi internetist otsimise asemel otsime seda pühakirjadest. See tuleb, kui oleme kuulekad Jumala käskudele. Pöördumine tuleb, kui teenime inimesi enda ümber. See tuleb siirast palvest, regulaarsest templis käimisest ning Jumala antud kohustuste ustavast täitmisest. See nõuab järjepidevust ja pingutust iga päev.
Tihti küsitakse minu käest: „Mis on kõige suurem väljakutse, millega meie noored tänapäeval silmitsi seisavad?” Ma vastan, et usun, et see on „suure ja ruumika hoone” mõju, mis nende eludes alati olemas on.4 Kui Mormoni Raamat kirjutati just meie päeva jaoks, siis kindlasti ei tohiks me märkamata jätta Lehhi elupuu nägemuses leiduvaid sõnumeid meile kõigile ning nende mõju, kes suurest ja ruumikast hoonest näpuga näitasid ja naeruvääristasid.
Mis äratab minus kõige suuremat kurvastust, on kirjeldus nendest, kes on juba heideldes läbinud tee läbi pimeduseudu kitsal ja ahtal teerajal, on kinni hoidnud raudkäsipuust, jõudnud oma eesmärgini ning hakanud maitsma puhast ja maitsvat elupuu vilja. Seejärel ütleb pühakiri, et need peenelt riietatud inimesed suures ja ruumikas hoones „suhtusid pilkavalt ja näitasid näpuga nende peale, kes olid tulnud ja sõid puu vilja.
Ja pärast seda, kui nad olid maitsnud seda vilja, häbenesid nad nende pärast, kes neid halvustasid, ja nad langesid ära keelatud radadele ning jäid kadunuks.”5
Need salmid kirjeldavad neid meie seas, kelle elus juba on Jeesuse Kristuse evangeelium. Kas me sündisime sellesse või pidime heitlema läbi pimeduseudu, et seda leida, me oleme maitsnud vilja, mis „on kõige hinnalisem ja ihaldusväärsem”6 ning millel on potentsiaal anda meile igavene elu, „suurim kõigist Jumala andidest”. Me peame vaid jätkuvalt rõõmuga toituma ning mitte kuulama neid, kes naeruvääristavad meie uskumusi, kes rõõmustavad kahtluste tekitamise üle teistes inimestes või kes kritiseerivad Kiriku juhte ning õpetust. See on valik, mille teeme iga päev – peame valima usu, mitte kahtlused. Vanem M. Russell Ballard on julgustanud meid „püsi[ma] paadis, kasuta[ma] oma päästeveste, hoid[ma] kahe käega kinni”.7
Issanda tõese Kiriku liikmetena oleme juba paadis. Me ei pea minema otsima maailma filosoofiate seast tõde, mis annaks meile lohutust, abi ja juhatust, et aidata meid turvaliselt läbi elu katsumuste – meil juba on see! Just nagu Ethani ema võis vaadelda seda, mida oli nii kaua uskunud, ning kuulutada kriisihetkel enesekindlalt: „Ma tõesti usun seda!” siis nii saame ka meie.
Ma tunnistan, et meie liikmelisus Issanda kuningriigis on hindamatu väärtusega and. Ma tunnistan, et õnnistused ja rahu, mis Issandal on varuks nendele, kes on kuulekad ja ustavad, ületavad inimmõistuse poolt tajutavat. Ma jätan selle tunnistuse teile Jeesuse Kristuse nimel, aamen.