Meie ees olevad vajadused
Mõnda tähtsaimat vajadust on meil võimalik rahuldada omaenda pere, sõprade, koguduse ja kogukonna seas.
Viimasel ajal oleme olnud tunnistajaks paljudele looduskatastroofidele Mehhikos, Ameerika Ühendriikides, Aasias, Kariibi mere saartel ja Aafrikas. Need on näidanud inimesi parimast küljest, kui tuhanded on tulnud appi ohusolijatele või abivajajatele ja kahjukannatanutele. Olen jälginud põnevusega Texase ja Florida osariigi noori naisi, kes on pannud koos paljude teistega selga kollased „Abikäte” t-särgid ning aidanud pärast hiljutisi keeristorme maju prahist puhastada. Kui paigad, kus abi vajatakse, ei asuks kaugel, läheksid sinna meeleldi veel tuhanded. Te olete selle asemel teinud kannatuste leevendamiseks heldeid annetusi. Oma helduse ja kaastundega olete inspiratsiooniks ja Kristuse sarnased.
Täna tahaksin ma mainida teenimise aspekti, mis on minu arvates tähtis kõigi jaoks, ükskõik kus me asume. Neile meie seas, kes on jälginud hiljutisi sündmusi uudistes ja on tundnud abitust, teadmata, mida teha, võib vastus olla tegelikult otse meie nina ees.
Päästja õpetas: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle!”1 President Thomas S. Monson on öelnud selle salmi kohta järgmist: „Ma usun, et Päästja ütleb meile siin, et kui me ei teeni ennastsalgavalt teisi, pole meie elul erilist mõtet. Need, kes elavad ainult endale mõeldes, jäävad vaimselt kängu ja piltlikult öeldes kaotavad oma elu, samal ajal kui need, kes teisi andunult teenivad, kasvavad ja puhkevad õide ning selle tulemusel päästavad oma elu.”2
Elame kultuuriruumis, kus keskendume üha enam pisitillukesele ekraanile käes ümberolijate asemel. Oleme asendanud silma vaatamise ja naeratamise ning veelgi haruldasema silmast silma jutuajamise tekstisõnumite ja säutsudega. Sageli oleme rohkem huvitatud jälgijate ja meeldimiste arvust kui käe ümber sõbra õlgade panemisest ning armastuse, hoolitsuse ja tõelise huvi ülesnäitamisest. Olgu kaasaja tehnika kuitahes hämmastav, et levitada evangeeliumi sõnumit Jeesusest Kristusest ning aidata meil pidada ühendust pere ja sõpradega, kui me ei jälgi valvsalt, kuidas me oma seadmeid kasutame, võime ka meie hakata endasse tõmbuma ja unustama, et evangeeliumi järgi elamise olemus on teenimine.
Minu armastus teie vastu, kes te olete teisme- ja noorte täiskasvanute ealised, ning usk teisse on tohutud. Olen näinud ja tundnud teie soovi teenida ja maailma parandada. Usun, et enamiku liikmete jaoks on teenimine nende lepingute ja jüngripõlve südames. Kuid arvan ka, et vahel on lihtne mõned suurimad teiste teenimise võimalused mööda lasta, kuna meie tähelepanu on kõrvale juhitud või otsime ambitsioonikaid võimalusi maailma parandada ega näe, et mõnda tähtsaimat vajadust on meil võimalik rahuldada omaenda pere, sõprade, koguduse ja kogukonna seas. Me oleme liigutatud, kui näeme nende kannatusi ja suuri vajadusi, kes asuvad poolel teel ümber maailma, kuid ei pruugi näha, et klassis meie kõrval istub inimene, kes vajab meie sõprust.
Õde Linda K. Burton rääkis loo Abiühingu juhatajast, kes kogus koos teistega 1990. aastatel abivajajatele vatitekke. Ta viis „koos tütrega tekikoorma veoautoga Londonist Kosovosse. Tagasiteel koju tuli talle selge vaimne õhutus, mis talle sügavale südamesse läks. See õhutus oli järgmine: „See, mida sa tegid, on väga hea. Mine nüüd koju, kõnni üle tänava ja teeni oma naabrit!””3
Mis kasu on maailma päästmisest, kui me ei pane tähele kõige lähemal asuvate ja nende inimeste vajadusi, keda enim armastame? Mida on väärt maailma parandamine, kui meie ümber olijad lagunevad koost ja me isegi ei märka seda? Taevane Isa võis asetada need, kes meid vajavad, meile kõige lähemale, teades, et tuleme kõige paremini toime nende vajaduste rahuldamisega.
Igaüks leiab võimalusi kristlikuks teenimiseks. Minu nõuandja, õde Carol F. McConkie rääkis mulle hiljuti oma 10aastasest lapselapsest Sarah`st, kes mõistis, et ta ema on haige, ja otsustas iseseisvalt talle abiks olla. Ta äratas üles oma väikse õe, aitas tal riidesse panna, hambad pesta, juuksed korda seada ja hommikust süüa, et ema saaks puhata. Ta teenis vaikselt sel lihtsal kombel, ilma et keegi oleks seda palunud, kuna ta märkas vajadust ja soovis aidata. Olen kindel, et Sarah mitte ainult ei aidanud oma ema, vaid sai rõõmu teadmisest, et oli kergendanud talle armsa inimese koormat ja tugevdanud seeläbi suhet oma õega. President James E. Faust on öelnud: „Teiste teenimisega võib alustada peaaegu ükskõik mis vanuses. .. See ei pea olema mastaapne ja on üllaim oma perekonnas.”4
Kas te, lapsed, mõistate, kui palju see teie vanemate ja pereliikmete jaoks tähendab, kui otsite kodus teenimisvõimalusi? Maailmaparandamisvõimalusi otsivatele teismelistele peaks pereliikmete tugevdamine ja teenimine olema esmatähtsate asjade seas. Kui olete õdede-vendade ja oma vanemate vastu lahked ja hoolivad, aitab see tekitada üksmeelt ja kutsub koju Vaimu. Maailmaparandamine saab alguse teie oma perest.
Veel üks võimalus, kus teenimisel tähelepanu pöörata, võib olla kogudusepere. Vahetevahel võivad lapsed meilt küsida: „Miks ma pean minema ühisüritusele? See ei anna mulle eriti midagi.”
Kui mul peaks avanema selline hea lastekasvatamise hetk, vastaksin ma: „Miks sa arvad, et sa käid ühisüritusel selleks, et see sulle midagi annaks?”
Mu noored sõbrad, võin kinnitada, et igal Kiriku koosolekul, millest te osa võtate, on alati keegi, kes on üksildane, kellel on raskusi ja kes vajab sõpra või tunneb, et teda pole omaks võetud. Teil on igal koosolekul või üritusel midagi olulist anda ning Issand soovib, et heidaksite pilgu eakaaslastele ja siis teeniksite nagu Tema.
Elder D. Todd Christofferson on õpetanud: „Issanda Kiriku olemasolu üheks peamiseks eesmärgiks [on] luua pühade kogukond, kes üksteist toetavad „sellel kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu”.” Ta jätkab: „See usk pole mures mitte üksnes iseenda, vaid pigem teiste pärast, keda meid on kutsutud teenima. Meie oleme silmad, käed, pea, jalad ja Kristuse ihu teised liikmed.”5
Tõsi ta on, et me käime oma iganädalastel Kiriku koosolekutel, et võtta osa talitustest, õppida õpetust ja saada inspiratsiooni, kuid tähtis on osaleda ka sel põhjusel, et kogudusepere ja Päästja Jeesuse Kristuse jüngritena vaatame üksteise järele, innustame üksteist ning otsime võimalusi üksteist teenida ja tugevdada. Me pole pelgalt Kirikus pakutu saajad ja võtjad. On vaja, et oleksime andjad ja pakkujad. Noored naised ja noored mehed! Kui te olete järgmine kord ühisüritusel, siis ärge haarake oma telefoni järele, et näha, mida teie sõbrad teevad, vaid peatuge, vaadake enda ümber ja küsige endalt: „Kes mind täna vajab?” Ehk on teil võtmeroll mõnele eakaaslasele sõbrakäe ulatamisel ja tema elu puudutamisel või sõbra innustamisel, kes vaikselt kannatab.
Paluge, et teie Taevane Isa näitaks teile ümber olijaid, kes vajavad teie abi, ja annaks teile inspiratsiooni, kuidas saaks neid kõige paremini teenida. Pidage meeles, et Päästja teenis kõige sagedamini ühte inimest korraga.
Meie lapselaps Ethan on 17aastane. Olin liigutatud, kui ta rääkis mulle sel suvel, et ema eeskujust inspireerituna palvetab ka tema iga päev, et saada võimalust kedagi teenida. Kui me Ethani perega aega veetsime, täheldasin ma, kuidas ta kohtleb oma vendi ja õdesid kannatlikult, armastavalt ja lahkelt, aitab oma vanemaid ning otsib võimalusi teistele sõbrakätt ulatada. Tema teadlikkus ümberolijatest ja soov neid teenida on muljetavaldavad. Ta on mulle eeskujuks. Kui teeme nagu Ethan – palume, et Issand aitaks meil leida teenimisvõimalusi –, siis saab Vaim avada meie silmad, et märgata meie ümber olevaid vajadusi, et märgata seda ühte, kes meid tol päeval vajab, ja teada, kuidas teda teenida.
Lisaks oma pere ja koguduseliikmete teenimisele otsige võimalusi teenida oma naabrus- ja kogukonnas. Kuigi ajuti kutsutakse meid appi pärast suurt katastroofi, siis iga päev innustatakse meid otsima meeleülendamise ja abivajajate aitamise võimalusi meie enda piirkonnas. Hiljuti teatas mulle üks piirkonnajuhataja, kes teenib riigis, kus on palju ajalikke raskusi, et parim viis aidata abivajajaid teistes maailmajagudes on maksta heldet paastuannetust, toetada Kiriku Humanitaarabifondi ja leida võimalusi teenida inimesi kogukonnas, kus te ise elate. Kujutage ette, kuidas maailma õnnistatakse, kui kõik järgiksid seda nõuannet!
Vennad, õed ja eriti noored! Kui püüate saada üha enam Päästja Jeesuse Kristuse sarnaseks ning elada oma lepingute järgi, õnnistatakse teid jätkuvalt sooviga leevendada kannatusi ja aidata neid, kellel ei lähe nii hästi. Pidage meeles, et ühed suurimad vajadused võivad olla teie nina ees. Hakake teenima oma kodus ja omaenda peres. Need suhted võivad olla igavesed. Ja isegi ning võibolla just eriti kui teie peresuhted pole nii täiuslikud, võite leida võimalusi teenida, meelt ülendada ja tugevdada. Alustage sealt, kus te olete, armastage neid sellistena, nagu nad on, ja valmistuge perekonnaks, millist soovite endale tulevikus.
Paluge abi, et märgata koguduseperes neid, kes vajavad armastust ja innustust. Selle asemel et osaleda kirikus küsimusega „Mida see koosolek mulle annab?”, küsige: „Kes mind täna vajab? Millega saan oma panuse anda?”
Kui õnnistate oma perekonda ja koguduseliikmeid, otsige ka võimalusi õnnistada inimesi oma kohalikus kogukonnas. Ükskõik kas teil on aega ulatuslikuks teenimiseks või saate anda vaid mõned tunnid kuus, õnnistavad teie jõupingutused inimelusid ja ka teid nii, nagu te ei suuda ettegi kujutada.
President Spencer W. Kimball on õpetanud: „Jumal märkab meid ja vaatab meie üle. Kuid ta rahuldab meie vajadused tavaliselt teise inimese kaudu.”6 Märgaku igaüks meist, milline eriline võimalus ja õnnistus on võtta osa meie Taevase Isa töö täideviimisest, kui rahuldame Tema laste vajadusi, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.