Kristuse rahu teeb lõpu vihavaenule

Mu kallid vennad ja õed! Koormustesti ajal südame töökoormus suureneb. Südametel, mis tulevad toime kõndimisega, võib olla raske pakkuda tuge ülesmäkke jooksmisel. Sel viisil saab koormustest tuua välja põhihaigused, mis muidu märkamatuks jäävad. Avastatud probleeme saab seejärel ravida enne, kui need igapäevaelus tõsiseid muresid põhjustavad.

COVID-19 pandeemia on olnud kahtlemata üleilmne koormustest! Testitulemused on olnud mitmesugused. Välja on arendatud turvalised ja tõhusad vaktsiinid.¹ Meditsiinitöötajad, õpetajad, hooldajad ja teised on teinud sangarlikke ohverdusi ning teevad seda jätkuvalt. Paljud inimesed on üles näidanud heldust ja lahkust ning teevad seda jätkuvalt. Lisaks on tulnud ilmsiks peamised puudused. Kaitsetud inimesed on kannatanud ning teevad seda jätkuvalt. Neid, kes tegutsevad selle nimel, et neile peamistele ebavõrdsustele tähelepanu juhtida, tuleb julgustada ja tänada.

Päästja Kirikule ja selle liikmetele on pandeemia ühtlasi ka vaimne koormustest. Ka siin on tulemused mitmesugused. Meie elu on õnnistanud „kõrgemal ja pühamal viisil”² teenimine, „Tule, järgne mulle” õppekava ja kodukeskne, Kiriku toel toimuv õppimine. Paljud on sel raskel ajal kaastundlikult abi ja tröösti pakkunud ning teevad seda jätkuvalt.³

Ja ometi on see vaimne koormustest näidanud mõnel juhul kalduvust lahkarvamuste ja lõhestumise poole. See viitab sellele, et meil on veel tööd teha, et oma südant muuta ja Päästja tõeliste jüngritena ühtseks saada. See pole uus väljakutse, kuid on tõsine.⁴

Päästja õpetas nefilasi külastades: „Teie keskel ärgu olgu mingeid vaidlusi. ‥ See, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa, ja tema ärgitab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema.”⁵ Kui me üksteisega vihaselt tülitseme, siis Saatan naerab ja taeva Jumal nutab.⁶

Saatan naerab ja Jumal nutab vähemalt kahel põhjusel. Esiteks nõrgendab tüli maailma ees meie ühist tunnistust Jeesuse Kristuse ning Tema „teenete, ‥ halastuse ja armulikkuse läbi”⁷ tuleva lunastuse kohta. Päästja ütles: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama. ‥ Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”⁸ Tõsi on ka vastupidine: igaüks teab, et me pole Ta jüngrid, kui me üksteisele armastust ei näita. Kui Ta jüngrite seas⁹ on tülisid või vaenulikkust,¹⁰ heidab see Ta viimse aja tööle halba varju. Teiseks pole tülitsemine tervislik meie kui üksikisikute vaimsusele. Meilt röövitakse rahu, rõõm ja puhkus ning ohus on meie võime Vaimu tunda.

Jeesus Kristus selgitas, et Tema õpetus pole „ärgitada inimeste südameid vihas üksteise vastu; vaid [Ta] õpetus on, et sellised asjad peavad kaduma”¹¹. Kui ma olen kiire solvuma või kui eriarvamused teevad mind vihaseks või panevad kohut mõistma, olen ma vaimse koormustesti „läbi kukkunud”. Testi läbikukkumine ei tähenda siiski, et ma olen lootusetu. Pigem osutab see sellele, et mul on vaja end muuta. Ja seda on hea teada.

Kui Päästja oli Ameerikat külastanud, oli rahvas ühtne; „kogu maal ei olnud tülitsemist”¹². Kas te arvate, et rahvas oli ühtne, kuna nad olid kõik ühesugused või kuna neil polnud eriarvamusi? Ma kahtlen selles. Tüli ja vaen haihtusid hoopis seetõttu, kuna Päästja jüngriks olemine oli nende jaoks esmatähtis. Nende erinevused kahvatusid nende ühise armastuse ees Päästja vastu ja nad olid ühtsed „Jumala kuningriigi pärija[tena]”¹³. Selle tulemusel „ei saanud olla õnnelikumat rahvast ‥ , keda Jumala käsi oli loonud”¹⁴.

Ühtsuse nimel on vaja pingutada.¹⁵ Ühtsus kujuneb, kui viljeleme südames Jumala armastust¹⁶ ja keskendume oma igavesele saatusele¹⁷. Meid ühendab esmalt ühisteadvus, et me oleme Jumala lapsed¹⁸, ja et me oleme pühendunud taastatud evangeeliumi tõdedele. Jumala armastamine ja Jeesuse Kristuse jüngriks olemine tekitavad meis omakorda siirast huvi teiste vastu. Me hindame teiste kirjult mitmekesiseid iseloomujooni, vaatenurki ja andeid.¹⁹ Kui me ei suuda Jeesuse Kristuse jüngriks olemist isiklikest huvidest ja seisukohtadest tähtsamaks pidada, peaksime oma tähtsusjärjekorra üle vaatama ja end muutma.

Võib-olla on meil tahtmine öelda: „Loomulikult me saame ühtsed olla – kui sa vaid minuga nõustuksid!” Parem oleks küsida: „Mida saan teha ühtsuse tugevdamiseks? Kuidas saan aidata oma vastusega sel inimesel Kristusele läheneda? Mida saan teha, et vähendada tülisid ning ehitada üles osavõtlikku ja hoolivat Kiriku-kogukonda?”

Kui meie elu on Kristuse armastusest ümbritsetud²⁰, käsitleme lahkarvamusi vaguralt, kannatlikult ja heatahtlikult.²¹ Me hoolime vähem omaenda ja rohkem oma ligimeste valulävest. Me „püü[ame] olla järeleandlikud ja leid[a] ühis[t] keel[t]”²². Me ei „vaidl[e] ‥ arvamiste” üle, ei mõista hukka eriarvamusel olijaid ega püüa panna neid komistama.²³ Me eeldame selle asemel, et meiega eriarvamusel olijad annavad endast oma elukogemuste juures parima.

Mu abikaasa oli 20 aastat jurist. Advokaadina tegi ta sageli tööd inimestega, kes toetasid selgelt vastandlikke seisukohti. Kuid ta õppis olema eriarvamusel, ilma et ta oleks olnud ebaviisakas või vihane. Ta võis öelda vastaspoole advokaadile: „Ma mõistan, et me ei jõua sel teemal ühisele arvamusele. Te meeldite mulle. Ma austan teie arvamust. Loodan, et võite suhtuda minusse samasuguse viisakusega.” See võimaldas sageli teineteisest lugu pidada ja vaatamata eriarvamustele ka sõbrad olla.

Päästja jüngriks olemine saab ühendada ka endisi vaenlasi.²⁴ Aastal 2006 osalesin ma Soomes Helsingi templi pühitsemisel. Tegin seda oma isa ja vanavanemate auks, kes olid Kiriku algusaegadel Soomes usule pöördunud. Soomlased, sealhulgas minu isa, olid aastakümneid Soome templist unistanud. Tollal kuulusid sellesse templiringkonda Soome, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Venemaa.

Sain pühitsemisel teada midagi üllatavat. Esimene päev, mil uksed tööks avati, oli broneeritud templitalitusteks vene rahvusest liikmetele. Raske on selgitada, kui hämmastav see oli. Venemaa ja Soome olid sajandide jooksul palju sõdu pidanud. Mu isa ei usaldanud ega sallinud ainuüksi Venemaad, vaid kõiki venelasi. Ta oli oma tundeid kirglikult väljendanud ja ta tunded polnud soomlaste venevaenulikkuse puhul midagi erilist. Ta oli pähe õppinud eepilised luuletused, mis 19. sajandi soomlaste ja venelaste vahelist sõjategevust kirjeldasid. Tema arvamust ei muutnud ka teise maailmasõja aegsed kogemused, mil Soome ja Venemaa taas vastased olid.

Aasta enne Soomes Helsingi templi pühitsemist kogunes eranditult Soome liikmetest koosnenud templikomitee pühitsemisplaane arutama. Koosoleku ajal täheldas keegi, et Venemaa pühad reisivad mitu päeva, et pühitsemisel osaleda, ja loodavad ehk enne koju naasmist oma templiõnnistused saada. Komitee esimees, vend Sven Eklund, tegi ettepaneku, et soomlased võiksid veidi oodata ja et venelased võiksid olla esimesed liikmed, kes templis templitalitusi teevad. Kõik komitee liikmed olid sellega päri. Ustavad Soome viimse aja pühad lükkasid oma templiõnnistused edasi, et Vene pühadele vastu tulla.

Vanem Dennis B. Neuenschwander, kes piirkonna juhatajana templikomitee koosolekul osales, kirjutas hiljem: „Ma pole kunagi soomlaste üle nii uhke olnud, kui tol hetkel. Soome ja selle idanaabri keeruline ajalugu ‥ ja elevus, et tempel lõpuks nende enda maamullale ehitati, lükati kõrvale. Venelastel esimesena templisse tulla lubamine [oli] armastuse ja ohverduse märk.”²⁵

Kui ma sellest vastutulekust oma isale teatasin, sulas ta süda ja ta nuttis, mida selle stoilise soome mehe puhul haruharva ette tuli. Sellest ajast peale kuni oma surmani kolm aastat hiljem ei öelnud ta enam Venemaa kohta midagi negatiivset. Rahvuskaaslaste eeskujust inspireerituna otsustas mu isa Jeesuse Kristuse jüngriks olemist kõigist muudest kaalutlustest tähtsamaks pidada. Soomlased polnud vähem soomlased ega venelased vähem venelased. Kumbki rühm ei hüljanud oma kultuuri, ajalugu ega kogemusi, et vaenu lõpetada. See polnud vajalik. Selle asemel otsustasid nad pidada Jeesuse Kristuse jüngriks olemist muude kaalutluste seas esmatähtsaks.²⁶

Kui neil see õnnestub, siis õnnestub see ka meil. Me saame tuua oma pärandi, kultuuri ja kogemused Jeesuse Kristuse Kirikusse. Saamuel ei häbenenud, et ta oli päritolult laamanlane,²⁷ ka ei häbenenud Mormon oma päritolu nefilasena²⁸. Kuid mõlemad panid Päästja jüngriks olemise esikohale.

Kui me ei ole üks, pole me Tema omad.²⁹ Ma kutsun meid olema vaprad ning panema Jumala armastamise ja Päästja jüngriks olemise kõikidest muudest kaalutlustest ettepoole.³⁰ Pidagem kinni oma jüngripõlve lepingust – lepingust üks olla.

Järgigem pühade eeskuju, kes edukalt kogu maailmas Kristuse jüngriteks saavad. Me saame toetuda Jeesusele Kristusele, kes „on meie rahu, kes on ‥ kiskunud maha lahutava vaheseina, vaenu, [mille] ta oma [lepitusohvris] kaotas”³¹. Meie tunnistus Jeesusest Kristusest maailmale tugevneb ja me jääme vaimselt terveks.³² Ma tunnistan, et kui me „väldime tülisid” ja saame „ühemeelseks Issandaga armastuses ja ühtseks Temaga usus”, saab meile osaks Tema rahu.³³ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.