Sakrament – ja ohverdus

Kuus kuud tagasi toimunud aprillikuise üldkonverentsi ajal ei pidanud ma kõnelema, kuna olin toibumas tõsisest operatsioonist. Minu elu on säästetud ja nüüd on mul meeldiv võimalus tunnistada õnnistustest, trööstist ning mu Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vendade ja teiste imeliste kaaslaste ja sõprade abivalmidusest, kellele ma võlgnen nii palju ning kellel jagus minu kalli abikaasa Ruby ja mu pere jaoks aega, tähelepanu ja palveid…

Tol õhtul, kui mu tervis halvenes, teadsin ma, et minuga oli juhtunud midagi väga tõsist. Sündmused leidsid aset nii kärmelt – mind tabab tugev valuhoog, mu kallis Ruby helistab arstile ja meie perele ning mina olen põlvili vanni najal kummargil, et end toetada, olemist veidi kergendada ja lootes, et valu leeveneb. Ma palusin, et mu Taevane Isa säästaks mu elu veel natuke ja annaks mulle veel veidi aega Tema töö tegemiseks, kui see on Tema tahe.

Ma olin ikka veel palvetamas, kui hakkasin teadvust kaotama. Kiirabiauto sireen oli viimane, mida ma mäletan, enne kui teadvusekaotus minu üle võimust võttis, kestes mitu päeva.

Hirmus valu ja inimeste sagimine lakkas. Minu ümber valitses nüüd rahu. Kõik oli rahulik ja vaikne. Ma märkasin eemal mäenõlval kahte isikut, üks seismas teisest kõrgemal. Üksikasjalikud näojooned polnud eristatavad. Kõrgemal seisev isik viitas millelegi, mida ma ei näinud.

Ma ei kuulnud ühtegi häält, kuid olin teadlik, et tegemist on pühade isikute ja olustikuga. Järgnenud tundide ja päevade jooksul toonitati mu mõtteis ikka ja jälle Inimesepoja igavest missiooni ja ülendatud seisundit. Ma tunnistan teile, et Tema on Jeesus Kristus, Jumala Poeg, kõikide Päästja, kogu inimkonna Lunastaja, piiritu armastuse, halastuse ja andestuse Jagaja, maailma Valgus ja Elu. Ma teadsin seda tõde varem – ma polnud selles kunagi kahelnud ega seda imeks pannud. Nüüd aga, tänu sellele, et Vaim mu südant ja hinge mõjutas, teadsin ma neid jumalikke tõdesid kõige ebatavalisemal kombel.

Mulle näidati panoraamvaates Tema maist teenimistööd: Tema ristimist, seda, kuidas Ta õpetas, kuidas Ta tegi terveks haiged ja jõuetud, pilkavat kohtumõistmist, Tema ristilöömist, Ta ülestõusmist ja taevasse minekut. Sellele järgnesid mu meeles muljetavaldavalt üksikasjalikud stseenid Tema maisest teenimistööst, kinnitades pühakirjades olevate pealtnägijate jutustusi. Mind õpetati ja Jumala Püha Vaim avas mu arusaamise silmad, nii et näeksin paljusid asju.

Esimene stseen oli Päästjast ja Tema apostlitest ülemises toas Tema äraandmise eelõhtul. Pärast Paasapüha söömaaega õpetas Ta Issanda õhtusöömaaja sakramendist ja valmistas selle ette oma kallite sõprade jaoks Tema eesootava ohverduse mälestuseks. Mulle portreteeriti seda nii muljetavaldavalt – kui vastupandamatult Päästja armastab igaühte. Ma olin tunnistajaks, kui tähelepanelikult Ta kandis hoolt oluliste üksikasjade eest, nagu iga apostli tolmuste jalgade pesemine, leiva murdmine ja õnnistamine ning veini õnnistamine ja seejärel Tema hirmus teavitus, et keegi Ta ära annab.

Ta selgitas, miks Juudas lahkus, ja rääkis teistele peatselt aset leidvatest sündmustest.

Sellele järgnes Päästja püha teadaanne, kui Ta ütles üheteistkümnele: „Seda ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:33)

Meie Päästja palvetas oma Isa poole ja tunnustas Isa selle allikana, kust pärineb Tema volitus ja vägi – isegi selleks, et anda igavese elu kõikidele, kes on väärilised.

Ta palvetas: „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”

Seejärel lisas Jeesus aupaklikult:

„Mina olen sind austanud maa peal, ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled annud mulle teha!

Ja nüüd austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu” (Johannese 17:3-5).

Ta palvetas mitte ainult maailmast kutsutud jüngrite eest, kes olid olnud truud oma tunnistusele Temast, „vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse” (Johannese 17:20).

Laulnud laulu, läksid Jeesus ja üksteist apostlit Õlimäele. Sealses aias, kuidagi meie jaoks mõistetamatult, võttis Päästja enda kanda inimkonna patukoorma Aadamast kuni maailma lõpuni. Tema surmaheitlus aias oli Luuka sõnul nii pinev, et „tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale” (Luuka 22:44). Ta kannatas sellise agoonia käes ja koorma all, millisele ükski inimene ei suudaks vastu panna. Tol ahastuse tunnil sai meie Päästja jagu kõigest Saatana väest.

Kõrgeauline Issand ilmutas Joseph Smithile järgmise kogu inimkonnale mõeldud manitsuse:

„Seepärast käsin ma sul meelt parandada…

Sest … mina, Jumal, olen … kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, …

Mispärast, ma käsin sul taas meelt parandada, et ma ei peaks sind alandlikuks tegema oma kõikvõimsa väega; ja et sa tunnistad üles oma patud, et sa ei peaks kannatama selliste karistuste all” (ÕL 19:15-16, 18, 20).

Nende teadvusetuna veedetud päevade vältel anti mulle Püha Vaimu anni ja väe vahendusel veelgi täiuslikumalt teada Tema missioonist. Mulle anti ka täielikumalt mõista, mis tähendab rakendada Tema nimel volitust taevariigi saladuste avamiseks kõikide nende päästmise eesmärgil, kes on ustavad. Mu hingele õpetati üha uuesti Tema, nimelt Jumaluse ühe liikme äraandmisest, pilkavast kohtumõistmisest ja Ta ihu rooskadega peksmisest. Ma olin tunnistajaks, kuidas Ta vaevaliselt mäe otsa läks, kandes nõrgana risti ja kuidas Ta maa peal sellele sirgu tõmmati, et tahumatud orad saaks lüüa haamriga Tema kätesse, randmetesse ja jalgadesse, et Ta keha oleks kindlalt paigal, kui see ripub ristil avalikkusele vaatamiseks.

Ristilöömine – see kohutav ja valus surm, mis Talle osaks sai – oli ära otsustatud juba alguses. Selle piinarikka surma läbi laskus Ta allapoole kõiki asju, nii nagu on kirjas, et oma ülestõusmise kaudu tõuseks Ta kõikidest asjadest kõrgemale (vt ÕL 88:6).

Jeesus Kristus suri sõna otseses mõttes, nagu me kõik sureme. Tema keha lebas hauas. Inimkonna Päästjaks valitud Jeesuse surematu vaim läks nende lõpmatult paljude vaimude juurde, kes olid lahkunud surelikust elust erineval määral õigemeelsetena, mis puutub Jumala seadustesse. Ta õpetas neile „hiilgavaid sõnumeid surmaahelatest lunastamisest ja võimalikust päästest … [mis] kuulus selle ettemääratud ja ainulaadse teenimise juurde, mida [meie] Päästja osutas inimperekonnale.”¹

Ma ei suuda hakata teile edasi andma seda sügavat muljet, mille need sündmused on jätnud mu hinge. Ma tajun nende igavest tähendust ja mõistan, et „midagi kogu päästmisplaanis ei saa kõrvutada tähtsuse poolest mingil viisil selle kõiki sündmusi ületava meie Issanda lepitava ohverdusega. See on tähtsaim, mis on kunagi aset leidnud kõige loodu ajaloos; see on aluskalju, millel lasub evangeelium ja kõik muu”², nagu on kuulutatud.

Isa Lehhi õpetas oma pojale Jaakobile ja meile tänapäeval:

„Sellepärast, lunastus tuleb Pühas Messias ja läbi tema, sest tema on täis armu ja tõde.

Vaata, ta annab end patu ohvriks, et täita seaduse nõudmised kõikide nende eest, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim ja mitte kellegi teise eest ei saa seaduse nõudmisi täita.

Seepärast, kui tähtis on teha need asjad teatavaks maailma elanikele, et nad võiksid teada, et ükski liha ei saa elada Jumala läheduses, välja arvatud läbi Püha Messia teenete ja halastuse ja armulikkuse, kes annab ära oma elu lihas ja võtab selle jälle Vaimu võimu läbi, et ta võiks teostada surnute ülestõusmise, olles esimene, kes tõuseb.

Sellepärast, ta on esikvili Jumalale, kuna ta teeb eestkostmise kõikide inimlaste eest; ja need, kes usuvad temasse, saavad päästetud” (2 Nefi 2:6-9).

Meie väärtuslikem Jumala teenimisega seotud kogemus sakramendikoosolekul on püha sakramenditalitus, sest see võimaldab keskenduda mõtteis ja südames Päästjale ja Tema ohverdusele.

Aposel Paulus hoiatas varajasi pühasid, et nad ei sööks seda leiba ega jooks sellest Issanda karikast vääritult (vt 1 korintlastele 11:27-30).

Meie Päästja ise õpetas nefilasi: „Kes iganes sööb ja joob minu liha ja verd ebaväärilisena, [toob] needust oma hingele” (3 Nefi 18:29).

Väärilised sakramendivõtjad harmoneeruvad Issandaga ja seavad end Temaga lepingu alla, et peavad alati meeles Tema ohverdust maailma pattude eest, võtavad enda peale Kristuse nime ning alati mäletavad Teda ja peavad kinni Tema käskudest. Päästja lubab lepinguga, et meiega, kes me nii teeme, on Tema Vaim, ja kui me oleme ustavad lõpuni, võime me pärida igavese elu.

Meie Issand ilmutas Joseph Smithile, et „pole suuremat andi, kui and saada päästetud” (ÕL 6:13) ja päästmisplaani juurde kuulub sakramenditalitus kui Päästja lepitava ohverduse pidev meeldetuletus. Ta õpetas, et „on vajalik, et kirik kohtuks sageli, et võtta leiba ja veini Issanda Jeesuse mälestuseks” (ÕL 20:75).

Surematus saab osaks meile kõigile üksnes Jumala armust antud tasuta annina, õigemeelseid tegusid tegemata. Igavene elu aga on tasu kuulekuse eest Tema evangeeliumi seadustele ja talitustele.

Ma tunnistan teile kõigile, et meie Taevane Isa vastab meie õigemeelsetele palvetele. Minule antud täiendavatel teadmistel on olnud mu elus suur mõju. Püha Vaimu and on hindamatu aare ja avab ukse, et saaksime jätkuvalt teadmisi Jumalast ja igavesest õnnest.

1989. a oktoobri üldkonverentsi kõnest; algustähed ja kirjavahemärgid ajakohastatud.