President James E. Faust

James Esdras Faust sündis Utah’ osariigis Deltas 31. juulil 1920 ühena George A. ja Amy Finlinson Fausti viiest pojast. Perekond kolis hiljem Salt Lake Citysse, kus George töötas juristina ja ringkonnakohtu kohtunikuna. Kodus ja oma vanavanemate talus Kesk-Utah’s kasvas noor James üles Kristusele keskendunud perekonna armastuse ja toetuse najal ning lihvis endas aususe, kõva töö ja teenimise voorusi.

„Ühelgi inimesel ei ole iial olnud paremat isa, kui minul,”² ütles ta. Oma ema kohta meenutas ta järgmist: „Ta oli sügavalt vaimne, vaga naine, kes näitas igakülgselt, kuidas elada Kristuse sarnaselt.”³

Täiskasvanuna püüdis president Faust austada ja jäljendada oma vanemaid, seades perekonna ja Kiriku alati esimesele kohale. „Pole suuremat vastutust, kui olla abikaasa ja isa,”⁴ õpetas ta. Kiriku ja selle missiooni kohta kuulutas ta: „Miski maailmas ei ole võrreldav selle tööga”.⁵

Pärast kooli, kus ta paistis silma ameerika jalgpallis ja jooksurajal, kutsuti ta 1939.–1942. a teenima Brasiilia misjonile. Brasiilias olles lõi õitsema tema armastus Jumala laste ja nende heaolu vastu. „Ma sündisin osaliselt värvipimedana,” ütles ta. „Maades, kus ma olen olnud misjonäri, sõduri või üldjuhina, olen ma õppinud armastama kõiki inimesi, olenemata nende nahavärvist. Ma loodan olla jünger … eriti alandlike, rõhutute, vaeste, vaevatute, puuduses vaevlejate ja vaimust vaeste jaoks. Ma olen teadlik, et kui me nad unustame, ei saa me kuidagi olla [Issanda] jüngrid”.⁶

Kuus nädalat pärast misjonilt naasmist ühines president Faust Ameerika Ühendriikide õhujõududega. 1943. a puhkusel olles abiellus ta Salt Lake’i templis Ruth Wrightiga, keda ta oli tundnud juba keskkooliajast saadik. Teise maailmasõja ajal kodust eemal viibides kirjutas ta temale iga päev.⁷ Faustide omavahelise suhte kohta ütles vanem Joseph B. Wirthlin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist järgmist: „Nad on täielik eeskuju kaunist abielust”.⁸

Tema sügav pühendumus Ruthile ja nende 5 lapsele, 25 lapselapsele ja 27 lapselapselapsele ning Ruthi vankumatu toetus temale paistis silma kõigile, kes neid tundsid.

„Ma soovin kogu südamest, et mu lapsed teaksid, et mul ei saa olla edu selles kutses, kui mul ei ole edu ka nende isana, ja et nad on minu elus alati kõige tähtsamal kohal,”⁹ ütles ta pärast seda, kui ta kutsuti 1972. aastal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi abiliseks. Pärast seda, kui teda toetati kuus aastat hiljem Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena, oli tema esimeseks mõtteks otsida üles Ruth,¹⁰ kes oli tema ütluse kohaselt „sama suur osa temast kui ta süda ja hing”.¹¹

Saatnud 1942. aastal sisseastumistaotluse ohvitseride kooli, kutsuti president Faust peagi pärast seda sisseastumiskomisjoni ette. Peaaegu kõik küsimused, mida komisjon temalt küsis, keskendusid tema käitumisnormidele ja tõekspidamistele. Kas ta suitsetab? Kas ta joob? Kas ta palvetab? Kuigi ta pelgas neile pahameelt tekitada, vastas president Faust igale küsimusele ilma puiklemata. Seejärel küsiti temalt, kas moraalikoodeks peaks sõja ajal olema leebem.

„Ma sain aru, et nüüd on mul võimalus teenida mõned punktid ja näidata end vabameelsena,” ütles ta. „Ma kahtlustasin, et need mehed, kes minult seda küsisid, ei elanud nende käitumisnormide järgi, mida minule oli õpetatud. Mu peast käis läbi mõte, et ehk peaksin ma ütlema, et mul on omaenda tõekspidamised ja ma ei taha neid teistele peale suruda. Kuid siis nägin ma vaimusilmas nende paljude inimeste nägusid, kellele ma olin misjonärina õpetanud kõlbelise puhtuse seadust. Lõpuks ütlesin ma lihtsalt: „Ma ei usu, et saab rääkida kaksikmoraalist”.¹²

Oma üllatuseks läbis ta küsitluse ja ta võeti ohvitseride kooli vastu.

„Kõikide oma pikkade eluaastate jooksul olen ma püüdnud mitte varjata seda, kes ma olen ja mida ma usun,” ütles ta viimasel üldkonverentsil, millest ta osa võttis. „Mulle ei meenu ühtki juhust, kui alandlik teavitamine, et olen Kiriku liige, oleks toonud kahju minu karjäärile või pannud mind kaotama väärt sõpru.”¹³

Ausus, mida president Faust kutsus „moraalikompassiks”, teenis teda tema 24-aastase juurapraksise ajal hästi. Tema ausameelsus – lisaks tema õiglase, tarku otsuseid tegeva ja teistele kaasa tundva mehe kuulsusele – tõstis ta tema töökaaslaste seas esile ning tõi talle tööalaseid ja ühiskondlikke teenimisvõimalusi. Ta teenis Utah’ osariigi seadlusandlikes organites 1949–1951. a, Utah’ Advokaatide Assotsiatsiooni presidendina aastatel 1962–1963, USA president John F. Kennedy Inimõiguste ja Rassiliste Rahutuste Advokatuuris ning ka Utah’ Põhiseadusliku Revisjonikomitee liikmena.

President Faustile omane ainulaadne segu kaastundest ja võimekusest aitas tal tõhusalt teenida piiskopi, kõrgema nõukogu liikme, vaia juhataja, regionaalse esindaja, Kaheteistkümne abilise, seitsmekümne ja apostlina. „Kõigis neis kutsetes,” märkis vanem Neal A. Maxwell (1926–2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, „demonstreeris ta, et hea juht on alati hea kuulaja.”¹⁴

Olles ise vähenõudlik ja kiire tõrjuma auavaldusi, andis president Faust oma aastakümnete pikkuse teenimise jooksul Kirikule kaaluka panuse. Kiriku Suhtekorralduse Komitee liikmena pani ta mängu oma õigusalase asjatundlikkuse mitmetes poliitilistes küsimustes, mis mõjutasid ka moraali, kaasa arvatud Utah’s tehtud ettepanek seadustada raha panustamine totalisaatoritele. Ta kostis ka selle eest, et Kiriku logo muudetaks rohkem rõhutama Jeesust Kristust. Lisaks sellele aitas ta kaitsta Kiriku otsust kasutada edasi ülemaailmse suhtekorraldusfirma teenuseid, mis on aidanud Kirikul levitada oma sõnumit, korrigeerida väärarusaamu ning arendada suhteid meediaga.

Ta tegi tööd ka sildade loomisel teiste usundite liikmete ja juhtidega. Nendes püüdlustes oli ta aeglane solvuma kuid kärme näitama välja kaastunnet, lahkust ja mõistmist.

Ühel ühiskondlikul üritusel, millest ta koos õde Faustiga osa võttis, kritiseeris ühe teise usundi juht Kirikut. Õde Faust meenutas: „Kui ta jätkas, läksin ma üha enam keema, kuid Jim vaid kuulas kannatlikult. Hiljem läks ta selle mehe juurde ja ütles: „Reverend, kui teil on sellised tunded, teeme me ilmselt midagi valesti. Ma sooviksin teiega koos lõunale minna, et te võiksite mulle teada anda, mis teile muret valmistab.” Nad läksid ja on sellest ajast saadik head sõbrad.”¹⁵

Kaheksakümnendatel aastatel töötas president Faust kõrvuti president Howard W. Hunteriga (1907–1995), kes tollal teenis Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis ja vanem Jeffrey R. Hollandiga, kes oli siis Brigham Youngi Ülikooli rektor, et muuta reaalsuseks nende ühine nägemus BYU Jeruusalemma Lähis-Ida Õppekeskusest. Kahlates läbi pingeliste nõupidamiste ja kestva vastuseisu, rentisid president Faust ja president Hunter maa ning vaatasid keskuse ehituse järele.

Üks selle protsessi pealtnägijatest ütles: „Vanem Faust oli tõega rahumees, kes otsis alati viise, kuidas rahustada meie sageli üleskihutatud juudi sõpru, kes tahtsid teha lõpu meie kohalviibimisele Jeruusalemmas, või kuidas vaigistada Jeruusalemma viimse aja pühade südameid, kes vastuseisu tõttu vahel haavusid.”¹⁶

Olgu siis aastatel 1975–1977 Brasiilias Lõuna-Ameerika piirkonna juhendajana töötades, 1977. aastal Seitsmekümnete Esimese kvoorumi juhatuse liikmena Rahvusvahelist Misjonit juhtides, alates 1978. aastast apostlina Kiriku liikmeid teenides või alates 1995. aastast president Gordon B. Hinckley teise nõuandjana teenides, püüdis president Faust alati ulatada inimestele lahkuse ja vendluse vaimus oma sõbrakätt.

Oma konverentsikõnedes mõtiskles ta sageli Päästja kahe suure käsu üle: armastada ja teenida Jumalat ning armastada ja teenida Tema lapsi. Soojuse, taiplikkuse ja tarkusega tõi president Faust kõnepulti vanaisalikku armulikkust, õnnistades kõikide elu, kes kuulsid tema tunnistust ja panid tähele tema nõuandeid.

„Kõige tähtsam asi maailmas [on] iga meie Isa lapse päästmine,”¹⁷ ütles ta. „Ülim rahulolu elus tuleb sellest, kui teenida teisi”.¹⁸

Oma 2007. a augustikuu Esimese Presidentkonna sõnumis ütles president Faust, et ta loodab „pakkuda arengu- ja õnnevõimalusi kõikidele liikmetele, olgu nad abielus või vallalised”. Meenutades tähendamissõna heast karjasest, lisas ta: „Abivajaja ülesleidmisel tuleb käsi välja sirutada mitmel moel.”¹⁹

Oma viimases üldkonverentsikõnes tunnistas ta andestuse tervendavast väest. „Meile kõigile, kes me andestame „neile, kes meie vastu eksivad” [Joseph Smithi tõlge, Matteuse 6:13], isegi neile, kes on pannud toime tõsiseid kuritegusid, toob lepitus mõõdu järgi rahu ja tröösti,” ütles ta. „Pidagem meeles, et selleks, et andeks saada, tuleb andeks anda… Ma usun kogu oma südamest ja hingest tervendavasse väesse, millest me võime osa saada, kui me järgime Päästja nõuannet „andestada kõigile inimestele” [ÕL 64:10].²⁰

Oma teenimistöö vältel tunnistas president Faust sageli Mormoni Raamatust, taastamisest, prohvet Joseph Smithist ja Kiriku presidentide valduses olevatest võtmetest ja volitustest. „President Hinckley hääl on see, mida meil tuleb täna kuulda, tema nõuannet tuleb meil järgida,” kuulutas ta, „et meiega võiks sündida parim.”²¹

President Faust tunnistas tuliselt ka Päästjast, kirjutades sõnad laulule „This Is the Christ” („See on Kristus”) ja tunnistades: „Meie, kes me peame püha apostliametit, soovime alati täita oma kohust, tunnistades Päästja jumalikkusest. Ma tunnen, et ma olen sunnitud seda tegema. Mul on olnud tunnistus kogu minu elu. Kuid hiljuti on minu hinge tulnud vastupandamatu tunnistus selle püha töö jumalikkusest. See tunnistus on nüüd kindlam, kui kunagi varem mu elus.”²²

President Faust ei unustanud kunagi seda hirmunud lammast oma poisipõlvest. Ja ta ei unustanud kunagi oma kindlat otsust olla karja eest hoolitseja. Püüdes jäljendada Head Karjast, kellest tal oli „vankumatu”²³ tunnistus, elas ta elu, millest sai tema parim jutlus – armastatud karjase jutlus.

31. juuli 1920

Sündis Utah’ osariigis Deltas, George A. ja Amy Finlinson Faustile

1937–39

Õppis Salt Lake Citys Utah’ ülikoolis

1939–42

Teenis misjonil Brasiilias

21. apr 1943

Abiellus Salt Lake’i templis Ruth Wrightiga

1942–45

Teenis II maailmasõja ajal USA õhujõududes, kust läks erru esimese vanemleitnandina

1948

Lõpetas Utah’ ülikooli bakalaureuse ja õigusteaduste doktori kraadiga; hakkas praktiseerima advokaadina Salt Lake Citys

8. mai 1949

Toetati Big Cottonwoodi koguduse piiskopiks

1949–51

Teenis Utah’ osariigi esindajatekojas

18. märts 1956

Toetati Cottonwoodi vaia juhatajaks

31. mai 1962

Valiti Utah’ osariigi advokatuuri presidendiks

1962

Määrati USA president John F. Kennedy poolt Inimõiguste ja Rassiliste Rahutuste Advokatuuri

14. dets 1968

Kutsuti regionaalseks esindajaks

Jaan 1970

Määrati „Deseret Newsi” juhatusse

6. okt 1972

Toetati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi abilise ametisse

1. okt 1976

Toetati Seitsmekümne Esimese kvoorumi juhatuse liikmeks

Juuni 1977

Kutsuti juhtima Rahvusvahelist Misjonit

30. sept 1978

Toetati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeks

12. märts 1995

Asetati teise nõuandja ametisse Esimeses Presidentkonnas

27. apr 1998

Sai Brasiilia rahvusliku kodanikuautasu – milline au on osaks saanud vaid vähestele maailma juhtidele

2000

Pühitses seitse templit: Oaxaca templi Mehhikos, Tuxtla Gutiérrezi templi Mehhikos, Medfordi templi Oregoni osariigis, Memphise templi Tennessee osariigis, Nashville´i templi Tennessee osariigis, San José templi Costa Ricas ja Oklahoma City templi Oklahoma osariigis

10. aug 2007

Suri Salt Lake Citys, Utah osariigis 87 a vanuselt

„Tema tarkus oli suur ja sügav. See pärines paljudelt elualadelt saadud kauaaegsetest kogemustest. Ta tõi endaga kaasa juristi meele ja Kiriku juhi kaastunde… Tema usk taastatud evangeeliumi õigsusesse oli raugematu. Temas ei olnud mingeid kahtlusi Joseph Smithi prohvetliku kutse suhtes. Tal polnud kahtlusi Mormoni Raamatu tõepärasuse suhtes…

Oma eluteel on ta jaganud rahu, armastust ja valgust. Rahu tema mälestusele. Temaga lävimine on teinud meid kõiki rikkamaks.”

President Gordon B. Hinckley

„Ta oli kogemustega mees, tark mees ja armastav mees. Ta oli mees, kel oli usku, mees, kes palvetas, kuid kõige enam oli ta Jumala mees. Tema sõjarüüs ei olnud nõrka kohta; tema hinges ei olnud kavalust; tema iseloomus polnud puudusi.

President Faust armastas Issandat kogu oma südamest ja hingest ning teenis Teda kõigest väest kuni oma sureliku elu lõpuni… Ta õpetas tõde. Temast jäi maha au ja armastuse pärand. Jumal õnnistagu temast jäänud mälestust.”

President Thomas S. Monson, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas