Valmistuge templi õnnistusteks

Kõikide templite seinal on kiri „Jehoovale pühitsetud!”¹ See avaldus kuulutab pühaks nii templi kui templi eesmärgid. Need, kes templisse lähevad, peavad samuti kandma endas pühadust.² Nii nagu templid on valmistatud inimeste jaoks, nii peavad inimesed ennast valmis seadma templi jaoks.

Tempel erineb teistest jumalateenistuspaikadest. Vastupidiselt kogudusehoonele on tempel pühapäeviti suletud, et inimesed saaksid käia kirikus ja olla sel pühal päeval koos perega. Templid on püha töö tarbeks avatud teistel nädalapäevadel. Tempel on sõna otseses mõttes Issanda koda, mõeldud igavikulise tähtsusega talituste läbiviimiseks. Nende talituste seas on ristimine, abielu sõlmimine, templianni saamine ja pitseerimine.

Templid sümboliseerivad meie usku Jumalasse ja tunnistavad meie usust elu jätkumisse pärast surma. Kõige lõppeesmärgiks, mida Kirikus tehakse, mida Kirikus õpitakse, milliseid edasiviivaid samme astutakse, on tempel. Kõik meie jõupingutused evangeeliumi kuulutamisel, pühade täiustamisel ja surnute lunastamisel viivad püha templini. Templitalitused on määrava tähtsusega. Me ei saa naasta Jumala hiilgusse ilma nendeta.

Templis saame me templianni, anni selle otseses tähenduses. Meil tuleb mõista selle vaimset tähendust ning seda, kui oluline on pidada kinni pühadest lepingutest ja kohustustest, mida me selle anni saamisel sõlmime ja enda peale võtame. „Templitalitus pole üksnes kohustuslik kombetalitus, vaid ka püha tõotuse andmine.”³

Templiand anti ilmutuse kaudu. Seepärast on see ka kõige paremini mõistetav ilmutuse kaudu, mille poole puhta südamega tarmukalt püüelda. President Brigham Young selgitas, et „teie templianniks on saada Issanda kojas kõik need talitused, mis on teile vajalikud, kui lahkute sellest elust, talitused, mis võimaldavad teil minna tagasi Isa juurde, mööda vahimeestena seisvatest inglitest, … ja saada oma igavese ülenduse”⁴.

Kõikides templites kasutatakse preesterluse pitseerimisvolitust. President Gordon B. Hinckley selgitas, et „ühelgi kuningal, ühelgi riigijuhil, ühelgi ametimehel maailmas, kus me elame, pole volitust otsustada hauataguste asjade üle. Kõik on surma ees abitud, kuid kõige alandlikum, hea ja õigemeelne ülempreester, kes on saanud pitseerimisväe, võib siduda taevastes kokku selle, mis on kokku seotud maa peal”⁵.

Just nagu preesterlus on igavene – ilma alguse ja lõputa – nii on igavene ka preesterluse volitus.⁶ Seetõttu ei sea aeg piire ka preesterluse talitustele ja lepingutele. Juba esimene ilmutus, mis anti prohvet Joseph Smithile Moroni kaudu, viitas sellele.⁷ Hilisemates templit puudutavates juhistes prohvetile ütles Issand:

„Ehitatagu see koda minu nimele, et ma võiksin selles ilmutada oma rahvale oma talitused;

sest ma suvatsen ilmutada oma kirikule asju, mida on peidus hoitud juba enne maailma rajamist, asju, mis kuuluvad aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu juurde.”⁸

Meie nimetatud ajajärgul elamegi. Templid, talitused, lepingud, templiannid ja pitseerimised on taastatud täpselt nii nagu prohvetlikult kuulutati. Templitalitused toovad lepitust Issandaga ja pitseerivad pered kokku igaveseks. Kuuletudes templis sõlmitud pühadele lepingutele, saame igavese elu vääriliseks – suurima anni vääriliseks, mille Jumal inimesele annab.⁹

Kuna tempel on püha, palub Issand seda kaitsta rüvetamise eest. Templisse saab mina igaüks, kes teeb ära selleks eriliseks puhuks vajalikud ettevalmistused. Ettevalmistatus on oluline osa ka muudes püüdlustes midagi saavutada. Mäletan, et olin veel väike poiss, kui kuulutasin vanematele, et tahan minna ülikooli. Nad ütlesid, et see on võimalik, kui teen kõvasti tööd eelhariduse omandamisel ja täidan kõik nõuded, mis ülikooli sissesaamiseks vajalikud. Just nii tuleb ka meil olla templisse sissesaamise väärilised. Ettevalmistumine on füüsiline, intellektuaalne ja vaimne. Väärilisus otsustatakse iga soovituse taotleja puhul eraldi.

Need, kes hoiavad preesterluse volituse võtmeid ja kellel on vastav kohustus, aitavad meil templisoovituse vestluste käigus ette valmistuda. Nad hoolivad meist ja aitavad meil kindlaks teha, kas oleme templisse minekuks valmis. Nad armastavad ka Issandat ja seisavad hea selle eest, „et miskil ebapuhtal ei lubataks tulla [Tema] kotta”.¹⁰ Seega toimuvad need vestlused vastutuse vaimus.

Kuidas valmistuda templi soovituse saamiseks? Küsige nõu oma piiskopkonnalt, vanematelt, perekonnalt, vaia juhatuselt, õpetajalt või kvoorumi nõustajalt. Nõudmised on lihtsad: tuleb kinni pidada Tema käskudest, kelle koda see on. Tema on kehtestanud käitumisnormid. Me läheme templisse Tema külalistena.

Issandale on meelepärane, kui iga täiskasvanud liige väärib – ja kannab kaasas – kehtivat templisoovitust. „Templisoovituse vestlused piiskopkonna ja vaia juhatuse liikmetega annavad hindamatu kogemuse. Teatud mõttes võib neid pidada „peaprooviks” selle suure jutuajamise eel, mil astute Suure Kohtumõistja ette.”¹¹

Nüüd, mil templisoovitus käes, algavad täiendavad ettevalmistused. Füüsiline ettevalmistus tähendab templisse minekuks sobiva riietuse valikut. Tempel pole koht, kuhu minna igapäevariietuses. Viimse aja prohvetid rõhutavad, kui tähtis on pidada lugu oma füüsilisest kehast. Oma kehast peavad eriti lugu pidama need, kes valmistuvad minema pühasse templisse.¹²

Templis kannavad kõik laitmatult puhtaid valgeid rõivaid. „Valge värv on puhtuse sümbol ja tuletab meile meelde, et Jumala rahvas peab olema puhas.”¹³ Vanus, rahvus, keel, isegi positsioon Kirikus on teisejärgulised. Olen osalenud mitmel templianni istungil, kus viibis ka Kiriku president. Igale inimesele ruumis osutati samasugust tähelepanu kui presidendile. Kõik istuvad külg külje kõrval ja on Issanda silmis võrdsed. Ühtemoodi riietus tuletab templis olles meile meelde, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel”.¹⁴

Pruudid ja peiud lähevad templisse, et abielluda seal ajaks ja kogu igavikuks. Pruudid kannavad templis valgeid kleite. Kleidi varrukad on pikad, tegumood ja kangas tagasihoidlikud, liigseid kaunistusi pole. Mehed ei kanna smokinguid ega mundreid. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi praegune juhataja, vanem Boyd K. Packer, kirjutas: „Issandale on meelepärane, kui me peseme oma keha ja kanname puhtaid riideid, kui odavad need ka poleks. Peaksime riietuma nii, et võiksime kõhklematult minna sakramendikoosolekule või mis tahes viisakale ja väärikale kohtumisele.”¹⁵

Rääkides templirõivastest, võivad emad ja vanaemad oma lastele ja lastelastele väga head mõju avaldada. Nii nagu nende oskused ja olud võimaldavad, saavad nad oma perekonda käegakatsutavalt motiveerida. Emalt kingiks saadud tikandiga taskurätik või muu templis vajalik riideese võib olla vägevaks tõukejõuks, mida üks armastav laps või lapselaps hinnata oskab.

Templipesu kandmisel on suur sümboolne tähendus ja see osutab kestvale pühendumusele. Just nagu Päästja oli meile eeskujuks lõpuni vastupidamisega, nii on templipesu kandmine üks viis näidata igikestvat usku Temasse ja Temaga sõlmitud igavestesse lepingutesse.

Esimene Presidentkond läkitas seoses sellega Kirikule kirja. Selles on öeldud:

„Kiriku liikmete seas on sageli täheldatud käitumist, mis vihjab sellele, et mõned liikmed ei mõista täiel määral templis sõlmitud lepingut kanda templipesu püha templianni vaimus.

Kiriku liikmed, kellele on templis selga antud templipesu, on sõlminud lepingu kanda seda kogu elu. See tähendab, et seda tuleb kanda alusrõivana nii päeval kui öösel. … Väärilisus ja ustavus sellest lepingust kinnipidamisel on lubatud kaitse ja õnnistuste tingimuseks.

Templipesu tuleks kanda pidevalt ja mitte otsida ettekäändeid selle seljast võtmiseks. Kiriku liikmed ei tohiks templipesu isegi osaliselt seljast võtta ei aias tööd tehes, ega ka mitte selleks, et ujumisriietes või siivututes kehakatetes kodus ringi luusida. Nad ei peaks võtma seda seljast ka meelelahutusüritusel osaledes. Ka meelt saab lahutada templipesu korrakohaselt riiete all kandes. Kui templipesu tuleb siiski seljast võtta, näiteks ujumisel, tuleb see nii pea kui võimalik uuesti selga panna.

Kõlbelisuse ja keha sündsa katmise põhimõtted kuuluvad samuti lepingu juurde ja peaksid mõju avaldama kogu riietusele. Templianni saanud Kiriku liikmed kannavad templipesu pidamaks meeles Issandaga sõlmitud pühasid lepinguid ning kaitseks ahvatluste ja halva eest. Kuidas seda kantakse, selles väljendub sisim kohustus järgida Päästjat.”¹⁶

Lisaks füüsilistele ettevalmistustele peame me olema ette valmistunud ka vaimselt. Kuna templitalitused ja lepingud on pühad, lasub meil kohustus mitte rääkida templis toimuvast väljaspool templit. Pühadesse asjadesse tuleb suhtuda pühalt.

Selles õppimise kojas õpetatakse meid Issanda viisil. Tema teed ei ole meie teed.¹⁷ Ei maksa imestada, kui sealne õpetamismeetod erineb meile tuttavatest õpetamismeetoditest. Templi talitused ja lepingud on kuulunud lahutamatu osana evangeeliumi juurde juba Aadama ja Eeva aegadest peale. Muistsel ajal kasutati sügavate tõdede õpetamiseks sümboleid. Seda õpetamismeetodit kasutatakse templis ka tänapäeval.

Seepärast tuleb templis esitatud sümbolite üle mõtiskleda ja mõista seda vägevat tõelisust, mida iga sümbol tähistab.¹⁸ „Templi talitustes kasutatakse rohkesti sümboolikat, mis annab edasiviivat mõtlemis- ja õppimisainet kogu eluks.”¹⁹ Templi õpetused on kaunilt lihtsad ja lihtsalt kaunid. Need õpetused on mõistetavad neile, kel pole olnud võimalust piisavalt haridust saada, samas aga innustavad ka kõrgelt haritud vaimuinimesi.

Esmakordselt templisse minejatel soovitan lugeda pühakirjajuhist läbi sellised templiga seotud sissekandeid nagu „Leping”, „Ohverdus”, „Tempel”, „Võidma”. Veel oleks soovitatav lugeda 2Ms 26–29 ja 3Ms 8. Vana Testament, Moosese ja Aabrahami raamatud Kallihinnalises Pärlis tõmbavad joone alla templitöö põlisusele ja selle talituste igikestvusele.

Templisseminekuks valmistudes tuleb meeles pidada eelkõige kahte asja. Esiteks leping. Me peame pidama meeles, et leping on tõotus. Jumalaga sõlmitud leping ei piira, vaid kaitseb. Temaga sõlmitud lepingud kaitsevad meid ohtude eest.

Selles käsituses pole midagi uut. Kui me kahtleme oma vee kvaliteedis, laseme me selle läbi filtri. Täpselt samamoodi kaitsevad jumalikud lepingud meid halva eest. Kui otsustame keelata endale kõik jumalatu²⁰, ei kaota me midagi väärtuslikku ja saame osa hiilgusest, mis on teada vaid neile, kes saavad igavese elu. Templilepingu pidamine ei ole piirang, vaid teeb võimekamaks. See avardab meie vaatevälja ja väge enam, kui me ise seda suudaksime. Vahe on võrreldav porisel põllulapil komberdamise ja ülehelikiirusega reaktiivlennukil üle taevalaotuse lendamisega. Jumalaga sõlmitud lepingu pidamine kaitseb ja teeb võimekamaks.

Teine asi, mida vaimsel ettevalmistusel silmas tuleks pidada, on lepitus. Jeesuse Kristuse lepitus on tähtsaim inimkonna ajaloos korda saadetud tegu. See on päästmisplaani tuum. Piiritu lepituseta oleks kogu inimkond lõplikult kadunud. Templi talitused ja lepingud õpetavad lepituse lunastavast väest.

Templis teenimine toob meile õnnistusi nii selles elus kui igavikus. Vanem Neal A. Maxwell Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud, et „templitöö pole põgenemine maailmast, vaid kinnituse saamine, et samas, kui me end teise ja palju parema maailma jaoks valmistame, peame katsuma muuta paremaks seda maailma. Issanda kojas viibimine aitab meil maailmast eristuda, selleks et maailmas üha enam midagi muuta.”²¹

Kui oleme selles elus truud ja ustavad, võime saada igavese elu. Surematus tähendab, et me elame igavesti. Igavene elu tähendab midagi enamat kui lihtsalt surematus. Igavene elu tähendab ülenduse saamist kõrgeimas taevas ja elu koos perega. Jumal kuulutas, et Tema suure missiooni eesmärk – „minu töö ja minu hiilgus” – on „tuua inimesele surematus ja igavene elu”.²² Surematuse and on tingimusteta – tasuta päästmine kogu inimkonnale. Igavene elu – ülendus – saab võimalikuks, kui kuuletume Jumala pühades templites sõlmitud lepingutele ja saadud talitustele.

Templiõnnistused on kõige tähenduslikumad siis, kui surm võtab pereringist mõne meile armsa inimese. Teadmine, et meid lahutatakse üksteisest vaid ajutiselt, toob rahu, mis on ülem tavaarusaamast.²³ President Joseph Fielding Smith kirjutas: „Eelija antud preesterluse väe kaudu võivad abikaasad saada pitseeritud ehk abielluda igavikuks; lapsed saab pitseerida vanemate külge igavikuks. Nii saab perest igikestev kooslus, mida surm ei lahuta.”²⁴ Õnnistatud igaveste pitseerimistega, võime vaadata surmale kui vajalikule osale Jumala suures õnneplaanis.²⁵

Väljavaated igavesele elule aitavad meil jääda truuks sõlmitud lepingutele. President Packer rõhutas, et „talitustest ja lepingutest saab meie lubakiri, mille alusel meid lubatakse [Jumala] juurde. Nende vääriline vastuvõtmine on eluaegne pürgimus, nende hilisem pidamine on meile väljakutseks surelikus elus.”²⁶

Templitalitused ei puuduta üksnes meie, vaid ka meie lahkunud esivanemate igavest auhiilgust. „Sest nende pääste on vajalik ja oluline meie endi päästeks, … neid ilma meieta ei tehta täiuslikuks – samuti ei tehta meid täiuslikuks ilma oma surnuteta.”²⁷ Nende heaks tehtav teenimistöö võimaldab meie teenimisel templis jätkuda, teha seda asemikena isetult, nagu Issand tegi lepituse, et õnnistada kõiki, kes kunagi elavad.

Ühel päeval kohtume me kindlasti oma Loojaga ja seisame Tema ees kohtulaua ääres. Pühakirjades õpetatakse, et „väravavalvuriks on Iisraeli Püha; ja ta ei pea seal ühtegi teenijat; ja ei ole mingit teist teed kui läbi värava, sest teda ei saa petta, sest Issand Jumal on tema nimi”²⁸. Issand ise otsustab, kas me oleme olnud truud Temaga templis sõlmitud lepingutele ja oleme ära teeninud võrratud õnnistused, mida Ta on lubanud neile, kes peavad kinni oma lepingutest.

Selline väljavaade annab meile jõudu pidada vastu elukatsumustele. President Packer ütles: „Kogu meie õpetuse ülimaks eesmärgiks on ühendada vanemad ja lapsed usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse, et nad oleksid kodus õnnelikud, pitseeritud igaveses abielus, ühendatud oma põlvkondadega ja kindlad ülendusele oma Taevase Isa juures.”²⁹

Tempel on meie Kiriku liikmeskonna võrdkuju, märk meie usust ellu pärast surma ja jalgkivi teel meie ja meie pere igavikulise hiilguseni. Ma palvetan, et iga Kiriku liige valmistuks imelisteks templiõnnistusteks.