Te olete Talle olulised

Mida enam õpime universumist, seda enam mõistame – vähemalt veidike – sellest, mida Mooses teadis. Universum on nii suur, müstiline ja hiilgav, et inimene ei suuda seda mõista. „Ma olen loonud lugematul hulgal maailmu,” ütles Jumal Moosesele.³ Öötaeva imed on ilusaks tunnistuseks selle paikapidavusest.

Vaid mõni üksik asi on võtnud mind sama hingetuks kui ööpimeduses üle ookeanide ja mandrite lendamine ning juhikabiini aknast miljonite tähtede lõputu hiilguse silmitsemine.

Astronoomid on püüdnud tähtede arvu universumis kokku lugeda. Ühe teadlasterühma hinnangul on tähti meie teleskoopide vaateväljas kümme korda rohkem kui liivaterasid kogu maailma randadel ja kõrbetes.⁴

See järeldus on rabavalt sarnane muistse prohveti Eenoki avaldusega: „Kui inimesel oleks võimalik kokku lugeda kõik maa osakesed, jah, miljonite sellesarnaste maade omad, poleks see arv mitte ligilähedanegi sinu loodute hulgale.”⁵

Mõeldes Jumala loodute tohutule arvule, pole ime, et suur kuningas Benjamin andis oma rahvale nõu pidada „alati meeles Jumala suurust ja oma tühisust”.⁶

Kuigi inimene on tühine, mõtlen ma imestuse ja aukartusega, et „hingede väärtus on Jumala silmis suur”.⁷

Ja kuigi meie võime tohutut universumi avarust silmitsedes öelda: „Mis on inimene võrreldes hiilgava looduga?”, ütles Jumal ise, et Ta lõi universumi just meie pärast! Tema töö ja hiilgus – selle võrratu universumi eesmärk – on inimkonna päästmine ja ülendamine.⁸ Teiste sõnadega on tohutud igavikuavarused, lõputu aegruumi hiilgus ja müstika loodud kõik meiesarnaste harilike surelike kasu silmas pidades. Taevane Isa lõi universumi, et võiksime saavutada Tema poegade ja tütardena oma täieliku potentsiaali.

Inimese jaoks näib olevat mõistusevastane, et võrreldes Jumalaga pole inimene midagi ja ometi oleme Jumala jaoks kõik. Olgugi et lõputu loodu foonil võime tunduda tühisena, põleb meil rinnus igavese tule säde. Mõistetamatu ülendus – lõputa maailmad – on meie haardeulatuses. Ja Jumala suureks sooviks on aidata meil see saavutada.

Suur petis teab, et üheks tema tõhusamaks vahendiks Jumala laste eksiteele juhtimisel on rõhuda inimese jaoks mõistusevastases olukorras äärmustele. Mõne puhul kasutab ta ära nende kalduvust uhkusele, innustades neid olema ennast täis, minema liiale oma enesehinnanguga ja uskuma fantaasiat, otsekui oleksid nad võitmatud. Ta ütleb neile, et nad on tavalisest inimesest üle ning et võimete, päritolu või ühiskondliku staatuse tõttu ei mõõdeta neid sama mõõdupuuga nagu kõiki ülejäänuid. Ta paneb neid järeldama, et nad ei pea seega alluma kellegi teise reeglitele ega laskma end häirida kellegi teise probleemidest.

Abraham Lincoln olevat armastanud järgmist luuletust:

Jeesuse Kristuse jüngrid mõistavad, et igavikuga võrreldes oleme siin aegruumi surelikus sfääris „vaid viivuks”.¹⁰ Nad teavad, et inimese tegelikul väärtusel pole suurt pistmist sellega, mida maailm hindab. Nad teavad, et te võite kogu maailmas oleva raha kokku kuhjata, kuid taeva arvelduste kohaselt ei saa selle eest leivapätsigi.

Need, kes „päri[vad] Jumala kuningrii[gi]”¹¹, on need, kes saavad „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust.”¹² „Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!”¹³ Need jüngrid mõistavad ka, „et kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.”¹⁴

Veel üks Saatana petmisviis on heidutamine. Ta püüab panna meid end tühisena nägema, kuni hakkame kahtlema, et üldse midagi väärt oleme. Ta ütleb meile, et oleme liiga väikesed, et meid märgataks, et eelkõige Jumal on meid unustanud.

Lubage mul rääkida teile ühest isiklikust kogemusest, millest võib olla abi neile, kes tunnevad end tühise, unustatu või üksildasena.

Palju aastaid tagasi osalesin ma piloodikoolitusel Ameerika Ühendriikide Õhujõududes. Olin Tšehhoslovakkias sündinud ja Ida-Saksamaal üles kasvanud noore Lääne-Saksamaa sõdurina kodust kaugel ja kõnelesin inglise keelt raskustega. Mäletan selgelt oma teekonda meie treeningbaasi Texase osariigis. Istusin lennukis reisija kõrval, kes rääkis tugeva lõunaosariikide aktsendiga. Ma ei mõistnud tema jutust peaaegu sõnagi. Hakkasin isegi mõtlema, et äkki on mulle üldse vale keelt õpetatud. Mind kohutas mõte, et pean võistlema ihaldatud parimate kohtade nimel piloodiväljaõppes õppuritega, kelle jaoks inglise keel on emakeel.

Jõudnud Texase väikelinna Big Springsi õhuväebaasi, otsisin üles viimse aja pühade koguduse, kus oli käputäis imetoredaid liikmeid, kes õhuväebaasilt üüritud ruumides kokku said. Liikmed ehitasid parasjagu väikest kogudusehoonet, et Kirikul oleks koht, kus alaliselt kokku saada. Neil päevil tegid suure osa töödest uute hoonete ehitamisel liikmed ise.

Osalesin päev päeva järel piloodiväljaõppes ja õppisin nii palju kui võimalik ning seejärel veetsin enamiku vabast ajast uue kogudusehoone juures tööd tehes. Sain seal selgeks, et kaks korda neljatolline pole mitte tantsusamm, vaid puutükk. Mulle sai selgeks ka tähtis ellujäämisoskus, kuidas naela lüües pöial pihta ei saaks.

Veetsin nii palju aega kogudusehoone juures tööd tehes, et kogudusejuhataja, kes meile juhtumisi ka lennundust õpetas, väljendas muret, et ehk peaksin rohkem aega õppimisele pühendama.

Mu sõbrad ja õpingukaaslased tegelesid vabal ajal kõiksugu asjadega, kuigi arvan, et võin vabalt öelda, et mõni neist tegevustest ei läinud kokku tänase „Sulle, noor” trükisega. Mulle meeldis pisikese Lääne-Texase koguduse tegemistest aktiivselt osa võtta, värskelt omandatud puusepaoskusi rakendada ning vanemate kvoorumi ja pühapäevakooli õpetaja kutses inglise keelt harjutada.

Tollal oli Big Spring ehk tõlgituna suur allikas vaatamata oma nimele väike, tähtsusetu ja tundmatu paik. Sageli pidasin ka iseennast samasuguseks – tähtsusetuks, tundmatuks ja üpris üksildaseks. Siiski ei mõelnud ma kordagi, kas Issand on mind ära unustanud või kas Ta suudab mu sealt üles leida. Teadsin, et Taevase Isa jaoks polnud tähtis, kus ma olen, milline auaste mul võrreldes teistega piloodiväljaõppe rühmas on või millises kutses Kirikus teenin. Tema jaoks oli oluline, et annan endast parima, et hoian oma südames Tema poole ning olen nõus aitama enda ümber olijaid. Teadsin, et kui annan endast parima, läheb kõik hästi.

Ja kõik läkski hästi.¹⁵

Issandal pole vahet, kas töötame kõik päevad marmorsaalides või hobutallides. Ta teab, kus me oleme, ükskõik kui tagasihoidlikud meie tingimused on. Ta rakendab oma äranägemise järgi ja omal pühal eesmärgil neid, kelle süda Tema poole hoiab.

Jumal teab, et mõningaid üllamaid hingi, kes on kunagi elanud, ei kanta kunagi ajalookroonikatesse. Nad on õnnistatud, alandlikud hinged, kes järgivad Päästja eeskuju ja veedavad elupäevad head tehes.¹⁶

Seejuures on mulle eeskujuks üks abielupaar, ühe mu sõbra vanemad. Mees töötas Utah’ osariigis terasevabrikus. Lõuna ajal võttis ta välja pühakirjad või Kiriku ajakirja ja luges neid. Kui teised töölised seda nägid, heitsid nad tema üle nalja ja panid ta usu proovile. Alati, kui nad seda tegid, vastas ta neile sõbralikult ja enesekindlalt. Ta ei lasknud nende lugupidamatusel end vihale ajada või ärritada.

Aastaid hiljem jäi üks häälekamaid narrijaid väga haigeks. Enne oma surma palus ta, et see alandlik mees tema matustel kõne peaks. Mees tegi seda.

Tol ustaval Kiriku liikmel polnud iial erilist staatust ega rikkust, kuid tema sügav mõju ulatus kõigini, kes teda tundsid. Ta hukkus tööõnnetuses, kui läks appi lumme kinni jäänud töötajale.

Samal aastal tehti tema lesele ajuoperatsioon, mille tagajärjel naine ei saa enam kõndida. Kuid inimestele meeldib temaga aega veeta, kuna ta oskab kuulata. Ta mäletab. Ta hoolib. Kuna ta ei ole võimeline kirjutama, on ta oma laste ja lastelaste telefoninumbrid pähe õppinud. Tal on armastusega meeles sünni- ja muud tähtpäevad.

Teda külastanud inimesed on tema juurest lahkudes elust ja iseendast paremal arvamusel. Nad tunnevad tema armastust. Nad teavad, et ta hoolib. Ta ei kurda kunagi, vaid veedab oma päevad teiste elu õnnistades. Üks tema sõpradest ütles, et naine on üks vähestest, keda ta on iial tundnud, kelle eeskujust võib näha Jeesuse Kristuse elu ja tõelist armastust.

See abielupaar oleks olnud esimeste seas, kes ennast siin maailmas eriti tähtsaks ei pea. Kuid Issanda kaal hinge väärtuse kaalumiseks on maailma omast täiesti erinev. Ta teab seda ustavat paari. Ta armastab neid. Nende teod on elavaks tunnistuseks tugevast usust Temasse.

Vennad ja õed! Võib-olla on inimene universumi suurusega võrreldes tõepoolest tühine. Vahel võime end tunda koguni tähtsusetu, nähtamatu, üksildase või unustatuna. Pidage siiski alati meeles – Tema jaoks olete te olulised! Kui peaksite eales kahtlema, mõelge järgmisele neljale jumalikule põhimõttele:

Esiteks, Jumal armastab alandlikke ja vaguraid, sest nad on „suurem[ad] Taevariigis”.¹⁷

Teiseks laseb Issand oma „evangeeliumi täius[t] kuuluta[da] nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni”.¹⁸ Ta on otsustanud, et „maailma nõrgad asjad tulevad esile ja murravad maha vägevad ja tugevad”¹⁹ ning saadavad häbisse selle, „mis on vägev”.²⁰

Kolmandaks, ükskõik kus te elate, kui alandlikud on teie olud, kui tühine on teie töö, kui piiratud on teie võimed, kui lihtne on teie välimus või kui väike tundub olevat teie kutse Kirikus, te ei ole oma Taevasele Isale nähtamatud. Ta armastab teid. Ta tunneb teie alandlikku südant ning lahkeid armastusest ajendatud tegusid. Kõik need kokku on kestvaks tunnistuseks teie usust ja ustavusest.

Neljandaks ja lõpetuseks, saage palun aru, et see, mida te praegu näete ja kogete, pole see, mis saab teile osaks igavikus. Üksildus, kurbus, valu või heidutatus ei kesta igavesti. Jumal on meile ustavalt lubanud, et Ta ei unusta ega hülga neid, kes südames Tema poole hoiavad.²¹ Lootke sellele lubadusele ja uskuge sellesse. Õppige oma Taevast Isa armastama ning saage Tema jüngriks sõnas ja teos.

Olge kindlad, et kui te peate vastu, usute Temasse ja jääte ustavaks käskude pidamisel, saavad ühel päeval teile endale osaks apostel Paulusele ilmutatud lubadused: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”²²

Vennad ja õed! Teie vaimu Isa on vägevaim Isik universumis. Ta tunneb teid. Tema armastus teie vastu on täiuslik.

Jumal ei näe teid lihtsalt väikesel planeedil lühikest aega elava surelikuna – Te olete Tema lapsed! Ta näeb teid sellisena, kelleks te suudate saada ja peaksite saama. Ta tahab, et te teaksite, et olete Talle olulised.

Uskugem, usaldagem ja elagem alati nii, et mõistaksime oma tõelist igavest väärtust ja potentsiaali. Olgem nende hinnaliste õnnistuste väärilised, mis meie Taevasel Isal meile tallel on, palvetan ma Tema Poja, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.