Õhutuste kuulamine

Ühel õhtul jooksis mu noor nõbu kodunt minema ja ma ruttasin teda otsima. Ringi sõites palvetasin ma, et Vaim mind aitaks. Teadsin, et Jumal vastab ja annab mulle juhatust, ning püüdsin kuulata Vaimu õhutusi. Kui ma aga midagi ei kuulnud, olin meeleheitel ja tundsin, et Vaim ei õhuta mind.

Kuigi tahtsin minna oma nõbu kaugemale otsima, tundsin, et peaksin püsima tema kodu lähedal. Nõnda otsustasin selles piirkonnas veel ühe tiiru teha. Kui ristmikul kinni pidasin, märkasin kõndiva noore tütarlapse siluetti. Leidsin oma nõo üles!

Kui autost väljusin ja tema poole jooksin, mõistsin ma, et Vaim oli mind kogu aeg juhatanud, aidates mul tunda, et pean jääma samasse piirkonda. Kuna olin püüdnud kuulda vaikset häält, ei pannud ma Vaimu õhutusi peaaegu tähele. Mõistsin siis, et sageli ei kuule me häält, vaid tunneme mõju südames.

Olin Vaimu juhatuse eest nii tänulik. Ta on tõepoolest alati olemas! Nagu öeldakse pühakirjades: „Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane” (ÕL 121:46).

Kui oleme Vaimu juhatuse väärilised ja tähelepanelikud, võime olla tööriistaks Jumala käes ja paljudele head teha. Kui Vaim on jätkuvalt meie kaaslane, teame, kuhu minna.