Palun tervenda mu südant

Oma venna surma-aastapäeval mõtlesin oma elule pärast tema surma. Mulle meenusid nii meeletu valu, mida olin tundnud, kui ka Jumalalt saadud õnnistused.

Ma ei olnud eales mõistnud inimeste sõnu, kes ütlesid, et lähedase surm võib tuua õnnistusi. Ma ei suutnud mõista, kuidas saab olla rõõmus ja tänulik millegi eest, mis nii väga haiget teeb. Kuid ühel ööl muutusid minu vaated täielikult.

Ärkasin keset ööd ja mu süda oli raskem kui kunagi varem. Valu oli hingemattev. Laskusin põlvili ja palvetasin nuuksudes Taevase Isa poole. Mulle oli kogu elu õpetatud lepitusest ja Jeesuse Kristuse imeliselt tervendavast väest. Nüüd pandi minu usk proovile. Kas ma tõesti usun? Palusin, et Taevane Isa tervendaks mu südame. Valu oli nii tugev, et ma ei saanud sellega üksi hakkama.

Seejärel tundsin, kuidas rahu, trööst ja armastus valgusid üle kogu mu keha. Tundsin, nagu oleks Jumal võtnud mu oma käte vahele ja kaitsnud mind tugeva valu eest, mida olin tundnud. Tundsin oma vennast endiselt puudust, kuid nägin nüüd kõike uues valguses. Mul oli sellest kogemusest palju õppida.

Ma tean, et igaüks võib tunda Issanda armastust ja rahu. Me peame seda lihtsalt tajuma.