2013
Valmis võitluspäevaks
2013, oktoober


Valmis võitluspäevaks

Kujutis
Vanem Eduardo Gavarret

Olge valmis ja ärge komistage võitlusväljal, pannes oma usalduse Päästjale, Vägede Issandale.

1485. aastal valitses Inglismaad Richard III. See oli suur rahutuste aeg ja Richard pidi kaitsma oma krooni rohkem kui üks kord. Ta oli siiski kogenud sõjaveteran, julge ja kaval sõdalane, kellel oli 8000- kuni 10 000-meheline armee.

Selsamal aastal esitas Inglise troonile pürgija Henry Tudor Richmondi krahvile Richardile väljakutse ja kohtus temaga kohas, mis andis oma nime ka lahingule – Bosworthi väljal. Henryl oli Richardiga võrreldes vähe võitluskogemust ja tema armee koosnes vaid 5000 mehest. Kuid tal olid head nõuandjad, aadlikud, kes olid osalenud sarnastes lahingutes ning võidelnud ka Richardi vastu. Saabus lahinguhommik ja kõik arvasid, et võitjaks tuleb Richard.

1485. aasta 22. augusti sündmused võtab kokku üks kuulus legend. Sel hommikul valmistusid kuningas Richard ja tema mehed kohtuma Henry armeega. Lahingu võitjast pidi saama Inglismaa valitseja. Vahetult enne lahingut saatis Richard teenri oma lemmikhobust ette valmistama.

„Rauta ta kiiresti,” käskis teener seppa. „Kuningas soovib oma vägede eesotsas ratsutada.”

Sepp vastas, et tal tuleb oodata. „Viimaste päevade jooksul olen ma rautanud kogu kuninga armee,” ütles ta, „ja nüüd pean ma minema rauda juurde tooma.”

Kannatamatu teener ütles, et ei või oodata. „Kuninga vaenlased sammuvad juba meie poole ja me peame nendega väljal kohtuma,” ütles ta. „Kasuta seda, mis sul olemas on.”

Nagu kästud, andis sepp endast parima ja valmistas rauakangist neli hoburauda. Pärast raudade valmis meisterdamist naelutas ta kolm nendest hobusele alla. Neljandat rauda alla pannes märkas ta, et tal pole küllalt naelu.

„Mul on vaja veel ühte või kahte naela ning nende väljatagumine võtab veidi aega,” selgitas ta teenrile.

Kuid teener ei kannatanud enam oodata. „Ma kuulen juba lahingusarvi,” kuulutas ta. „Kas sa ei saaks hakkama sellega, mis sul olemas on?”

Sepp vastas, et annab endast parima, kuid ei garanteeri, et neljas hoburaud all püsib.

„Naeluta see alla,” käskis teener. „Ja tee kiiresti või kuningas Richard vihastab meie mõlema peale.”

Peagi algas lahing. Et oma mehi koondada, ratsutas Richard mööda välja edasi-tagasi, võideldes ja innustades neid kutsega „Pürgige edasi! Pürgige edasi!”.

Kuid üle välja vaadates nägi Richard, et osa tema mehi taganes. Kartes, et ka tema teised sõdurid võivad taganema hakata, sööstis ta katkenud rea poole, et neid edasi kihutada. Kuid enne, kui Richard nendeni jõudis, komistas tema hobune ja kukkus, heites kuninga maha. Just nagu sepp oli kartnud, oli üks hobuse raudadest kuninga meeleheitliku galopeerimise peale alt ära tulnud.

Richard hüppas maast püsti, samas kui tema hobune tõusis ja minema jooksis. Henry armeede edenedes viibutas Richard oma mõõka õhus ja karjus: „Hobust! Hobust! Mu kuningriik hobuse eest!”

Kuid oli liiga hilja. Selleks ajaks Richardi mehed juba põgenesid Henry läheneva armee kartuses ja lahing oli kaotatud. Sellest ajast peale on inimesed lausunud järgneva õpetussõna.

Kaotatud naela pärast kaotati hobuseraud.

Kaotatud hobuseraua pärast kaotati hobune.

Kaotatud hobuse pärast kaotati lahing.

Kaotatud lahingu pärast kaotati kuningriik.

Kõik see üksnes hobuseraua kaotatud naela pärast.1

Meie põhimõtete kinnitamine

Kui ma mõtlen sellele loole, mõtisklen selle üle, kuidas midagi nii väikest nagu halvasti kinnitatud hobuseraua nael viis sellise asjade käiguni. Me võime võrrelda kadunud naela evangeeliumi põhimõtetega. Evangeeliumi põhimõtete ja nendega kaasas käivate väärtuste ja tavade puudumine võib jätta meid lahinguväljal abituks kurja kiusatuste vastu.

Millised tavad puuduvad meie elust ja perest? Kas me alahindame isikliku ja perepalve tähtsust? Usinat pühakirjade uurimist? Regulaarset pereõhtut? Täiskümnise maksmist? Meie vendade ja õdede teenimist? Hingamispäeva pühitsemist? Templis kummardamist? Ligimeste armastamist?

Igaüks meist peaks vaatama enda sisse ja leidma, mis meil veel vajaka jääb – milliseid põhimõtteid või tavasid tuleb meil kindlamalt kinnitada meie isiklikus ja pereelus. Seejärel, pärast selle põhimõtte või tava kindlakstegemist, võime kinnitada naela, elades usinuse ja kindlameelsusega täielikumalt selle põhimõtte järgi ja valmistades ette ennast ja oma peret paremini seisma õige eest.

Õpetuses ja Lepingutes annab Issand nõu: „Võtke päästekiiver ja mõõgaks minu Vaim, mille ma teie peale välja valan; ja minu sõna, mida ma teile ilmutan, ja … olge ustavad, kuni ma tulen” (27:18).

Oma ustavatele teenritele on Päästja lubanud: „Nende käsivars on minu käsivars, ja mina olen neile kilbiks ja neile kaitseks; ja ma vöötan nende niuded ja nad võitlevad minu eest mehiselt; … ja ma kaitsen neid oma meelepaha tulega” (ÕL 35:14).

Pidagem meeles, et „hobune seatakse valmis tapluse päevaks”, nagu öeldakse Õpetussõnades, „aga võit on Issanda käes” (21:31). Järgigem Moroni kutset: „Tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas” (Moroni 10:32). Olge valmis ja ärge komistage võitlusväljal, pannes oma usalduse Päästjale, Vägede Issandale.

Viited

  1. Vt For Want of a Horseshoe Nail. − The Book of Virtues: A Treasury of Great Moral Stories. Toim. William J. Bennett, 1993, lk 198–200.

Greg Newboldi illustratsioonid