Perega igavesti koos

Kui olin 3-aastane, siis mind adopteeriti. Mu bioloogiline ema seadis selleks tingimuse, et mu kasuvanemad peavad nõustuma, et saan Kiriku talitused alles siis, kui olen 12. Ta arvas, et pean olema piisavalt vana, et see otsus ise teha, kuid ootamine oli väga raske.

Jah, mul oli raske 8-aastaselt pealt vaadata, kuidas paljud mu sõbrad ristitud said, kuid veelgi raskem oli teada, et ma ei saa enne 12. eluaastat lasta end oma kasuvanemate ja viie vanema õe-vennaga kokku pitseerida. Kartsin, et minuga võib midagi juhtuda ja ma ei saagi nendega kokku pitseeritud.

12. sünnipäeva eel hakkasin end ristimiseks ja perega kokku pitseerimiseks valmis seadma. Mu vanemad lasid mul valida, millises templis meid kokku pitseeritakse. Olin alati pidanud kõige ilusamaks San Diego templit, seega nõustus kogu mu pere sõitma pitseerimiseks Californiasse.

Ma ei suutnud ära oodata, millal saan juba ükskord olla oma vanemate ja õdede-vendadega igavene perekond. Tundsin pitseerimise ajal Vaimu kohalolu nii tugevalt, et seda on raske sõnadesse panna. Nüüd, mil olen lõpuks oma perega kokku pitseeritud, on mure asendunud rahu lohutava teadmisega, et olen nendega seotud igavesti.