Ligimeste teenimine

Ma mäletan, et ma kasvasin üles suurepärases kodus, kus meil polnud palju maiseid hüvesid, kuid jagus alati rohkem kui küllalt armastust oma pere ja teiste vastu. Kodus näidati meile, kuidas teenida, kandes hoolt abivajajate eest.

Neljateistaastasest peale kuni misjonile minekuni olin ma oma isa noorem koduõpetuse kaaslane. Ma õppisin teiste vajadusi märkama, kui jälgisin, kuidas mu vanemad inimeste vajaduste eest hoolitsesid ega hoolinud sellest, kust nad tulid või milline on nende elu. Nad olid alati valmis kedagi kuulama, helistasid kellelegi või kutsusid kedagi pühapäeval õhtust sööma.

Me võime lapsevanematena mõtiskleda, mida teha, et aidata oma lastel mõista Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Ma olen aru saanud ja näinud, et sel pole erilist pistmist suurte sündmuste organiseerimise või pühakirjade tsiteerimisega, vaid neile tuleb näidata, kuidas evangeelium tegelikult toimib.

Me saame teha perena ja iseseisvalt nii palju, et ulatada abikätt ja õnnistada inimesi, kellega kokku puutume. Kõik saab alguse sellistest lihtsatest asjadest, nagu inimeste teretamine tänaval ja kellelegi ukse avamine või siiras küsimus, kuidas kellelgi läheb. Need lihtsad heateod saavad muuta maailma, kus me elame.

Vaid mõned kuud enne seda, kui meid kutsuti Euroopa Idapiirkonda, elasime me ulatusliku territooriumiga koguduses, mis sarnanes meie piirkonnas nähtuga. Meie kogudusse kolis noor perekond ja esimesel laupäeval kukkus nende kolmeaastane poeg kokku ning viidi haiglasse, kus tal leiti ajukasvaja. Vanemad elasid kuid haigla läheduses, et nad saaksid olla koos oma väikese pojaga. Umbes samal ajal kolis meie kogudusse suur seitsmelapseline pere. Nad elasid väikeses külas, kirikust umbes 30 minuti kaugusel. Emal oli diagnoositud vähk ja ta polnud võimeline kogu aeg oma laste eest hoolitsema. Kiriku liikmed, kellest enamik isegi ei teadnud, kes need kaks uut perekonda on, hakkasid nende eest hoolitsema.

Noore pere kodus tehti ära maalritööd ja see seati valmis sissekolimiseks. Liikmed käisid kordamööda suures peres väiksemaid lapsi hoidmas ja mõlemale perele valmistati palju õhtueineid. Pühapäeval täitus Kiriku köök tühjade kausside ja nõudega, et need koju viia ja uuesti täita.

Need olid paljuski sellised ühised jõupingutused, mille kohta saame lugeda salmidest Luuka 5:17–20, kui Jeesus oli ühes Kapernauma kodus õpetamas. Majas polnud enam ruumi, kui halvatud mees tema voodiga kohale toodi. Teda tassinud meestel tärkas kiire plaan ja nad viisid ta katusele, avasid selle ning lasid mehe tema voodiga alla.

Kui nad voodi koos mehega Jeesuse ette lasid ja Talle seeläbi oma usku näitasid, tegi Jeesus mehe terveks ja andestas talle ka tema patud.

Need kaks lugu näitlikustavad, kuidas me saame teenida kogudusena mitte ainuüksi neid, keda meid on teenima määratud, vaid palju laiemal viisil, mõistes, mida on vaja teha, ja selle ajel tegutsedes. Mõnikord on vaja rohkem kui ühte inimest, et töö saaks tehtud. Ja lõpptulemuseks on see, et kui ulatame teistele abikäe, võime ka ise vaimselt terveks ja oma patud andeks saada.

Päästjale lähemale kasvades ei muretse me enam nii väga selle pärast, mida me elus vajame või mis meile rahuldust pakub, ning oskame kuulata seda väikest häält, mis aitab meil teistele abikäe ulatada. Siis saavad meist teenijad selle sõna otseses mõttes. Issand on öelnud meile, et kui soovime palvemeelselt ligimese- ehk Kristuse puhta armastuse andi, siis see antakse meile. Salmis Moroni 7:48 õpetatakse, et me peame palvetama kogu südame jõuga, et seda andi saada. Minu palve meile kõigile on see, et see and oleks kõigi nende asjade nimekirja eesotsas, mida me elus saada tahaksime. Milline õnnistus on saada Jeesuse Kristuse tõeliseks teenijaks ja järgijaks ning olla Tema naastes selline, nagu on Tema.