Teenimine enesega toimetuleku põhimõttel

Mul tekkis rahalisi raskusi, kui püüdsin pärast kaheksat aastat lastega kodus olemist ja lahutust tööturule naasta. Mul oli raske ka vaimselt. Otsisin tõde ja usku, kuid polnud pärast teismeiga kordagi kirikus käinud.

Ühel pühapäeval pesin oma vanema õe Priscilla juures pesu. Tema oli aktiivne kirikuliige. Seal olles kutsus Priscilla mind koos oma perega kirikusse – see oli esimene kord pärast 15 aastat, mil keegi mind kutsus.

Esialgu olin tõrges, kuid olin just eelmine õhtu palvetanud, et Jumal mulle näitaks, kuidas Temaga lähedasemaks saada. Tundsin sisemist innustust ja järeldasin: „Miks mitte nüüd juba täiskasvanuna ise kohale minna ning oma silmaga näha ja südamega kuulata.”

Sakramendikoosolekul märkasin teadetetahvlil reklaami enesega toimetuleku kursuse kohta isiklike rahaasjade teemal. Ma polnud küll valmis kirikusse tagasi tulema, kuid see 12-nädalane kursus paelus mind. Õe ja õemehe julgustusel panin end kirja, lootes õppida, kuidas eelarvet koostada ja võlg ära maksta. Kuid need tunnid muutsid mind hoopis vaimselt.

Paari esimese tunni vaimsed sõnumid olid natuke üllatavad, kuid kolmandas tunnis valdas mind kinnitav tunne, et olen kodus ja tõed, mida kuulen, on küll uued, ent tuttavad. Sõitsin tunnist otse Priscilla poole. Küsisin temalt pisarsilmil: „Kuidas seda tunnet oma elus rohkem kogeda?” Ta korraldas mulle õppetunnid misjonäridega.

Enesega toimetuleku kursuse teised liikmed tulid mulle misjonäride vestlustele toeks. Nad jätsid mu vaimsusele sügava jälje ning aitasid mul kasvatada tunnistust evangeeliumist ja kaasaja prohvetitest.

Kursuse jooksul leidis mu elus aset mitu ajalikku ja vaimset muudatust. Alustasin tööd heas firmas ning maksin ära mitu laenu.

Kursuse sügavamad ja sulnimad õnnistused hõlmasid armsaid sõprussuhteid, positiivset suhet innustava piiskopiga, tunnistuse saamist kümnise põhimõttest, templisoovituse ja templianni saamist ning mu kahe vanema lapse ristimist.

Mu teekond enesega toimetuleku suunas küll jätkub, kuid ülejäänud teekonna vältel hindan õppetunde, mida olen saanud, ja sõpru, keda olen leidnud.

Katie Funk, kes külastas 2016. aasta detsembris oma 10-aastase poja Vincentiga Salt Lake City templiväljakut, pidas end rahulolevaks agnostikuks. Ta oli 16-aastasena Kirikust lahkunud, 17-aastaselt üksikemaks saanud, end tätoveerida lasknud ja kujundanud harjumuse juua kohvi. Templiväljakut külastades tundis Vincent Püha Vaimu ja küsis emalt, kas ta võiks misjonäride õppetunde võtta.

Hoolimata kahest töökohast ja 80-tunnisest töönädalast uuris Katie koos Vincentiga evangeeliumi ning otsis misjonäride külaskäikude vahel tema küsimustele vastuseid. 2017. aasta suvel hakkas ta Kiriku koosolekutel käima ning kuulis seal Kiriku enesega toimetuleku kursustest.

„Mõistsin, et need võivad mulle kasuks tulla,” ütles ta. „Võib-olla ma ei peakski kahel töökohal töötama ja elu lõpuni vanematele toetuma.”

Katie sõnul oli kursus nii vaimselt kui ka ajalikult tohutult toeks ja mitte ainult selle tõttu, mida ta õppis, vaid ka tänu tema enesega toimetuleku grupi hoolivusele ja teenimisele.