Kuidas tabada jõuluvaimu? Millised on mõned jõulukingitused?

Jõulud on imeline aeg. Seda võiks kirjeldada erilise hingeseisundina, mis lähtub soovist tuua Päästjale Tema sünnieelsel õhtul oma tagasihoidlikud kingitused. Jõulude ajal tunneme sügavat tänu, et meie elus on Päästja.

Erinevatel mandritel elanud inimesed usaldasid tulevat Päästjat mitu sajandit enne, kui Jeesus Kristus tuli maailma. Prohvet Jesaja kirjeldas hämmastaval kombel 760 aastat enne Päästja sündi Ta elus tulevikus aset leidvaid sündmusi, otsekui need oleksid juba juhtunud. Jesaja ammutas sellest jõudu ja tröösti. Ta tunnistas: „Ta on inimestest põlatud ja hüljatud; murede mees ja südamevaluga tuttav; ja me otsekui pöörasime tema pealt oma näo ära; ta oli põlatud ja me ei pidanud temast lugu. Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Js 53:3–5)

Inimesed uskusid, et Päästja sünnib ning et Tal on vägi lunastada. Nad uskusid, et „ei ole taeva all antud ühtegi muud nime kui see Jeesus Kristus, kellest ma olen rääkinud, kelle kaudu inimene võib saada päästetud” (2Ne 25:20). Nende sõnadega kirjeldab prohvet Nefi inimeste usku 560 aastat enne Päästja sündi. Terve Mormoni Raamat on täis erinevate inimeste hämmastavaid tunnistusi. Nad ootasid kogu elu Päästja sündi, nägid Teda isiklikult või uskusid pealtnägijate sõnu, et Ta tuli siia maailma ja et Ta elab.

Muidugi mõista püüame päevast päeva teistega arvestada ja neist hoolida, kuid jõululaupäeval tunneme südames erilist pulbitsevat armastust oma ligimeste ja sügavat tänu Jumala vastu ning rahu teadmisest, et meil on Päästja.

Kui teenisime Balti misjonil, oli meil võimalik näha, kui eriline on jõuluaeg kõigile inimestele. Osalesime paljudel rõõmsatel ja lõbusatel sündmustel, kus võis tunda erilist rõõmu ja lähedust Päästjaga. Mainin sealhulgas ühiseid jõululaulude esitamisi Riia, Vilniuse, Tallinna ja teiste linnade talvistel tänavatel. Kui Kiriku liikmed ja misjonärid koos kirikulaule laulsid, jäid paljud jalakäijad seisma, kuulasid, laulsid kaasa, tänasid ja jätkasid oma teed veelgi heatujulisemalt. Jõululaulude laulmine võimaldas meil alati kutsuda inimesi kohalikku kogudusse erilisele jõulukoosolekule, et üheskoos Päästja sündi tähistada. Lisaks teenisime ühiselt neid, kelle rahaline olukord oli raske, kel polnud sooje riideid, toitu ega peavarju. Laupäevased soojad eined aitasid muuta nende rasket olukorda helgemaks ja lasta neil tunda külmadel talvepäevadel jõuluvaimu.

Veendusin taas, et kirikulauludes peitub hämmastav vägi, mis tuleb ühislaulmisest. Kui kutsume kedagi Kristusest veel enam teada saama, saame ka ise Temaga lähedasemaks. Kui hoolitseme abivajajate eest, siis teeme, mida Issand meilt palub. Pole paremaid jõule kui see, kui oleme aidanud kellelgi tunda Jumala armastust, jaganud midagi ilma midagi vastu saamata.

Sel jõuluajal tunneme rõõmu, et meie Päästja on tulnud maailma ja ütleme koos Nefiga, nagu on kirjas Mormoni Raamatus: „Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.” (2Ne 25:26)

Meie Päästja Jeesus Kristus, keda me usaldame, on abi-, toe- ja kaitseallikas. Me saame Temaga lähedasemaks, kui avame iga päev pühakirjad ja uurime neid, kui palvetame, et saada vastuseid oma küsimustele, ja kui teeme kõik, mida saame, et Teda kuulata.