Paremateks majapidajateks saamine Maal, mille Jumal on meile loonud

Issand on püüdnud aidata meil oma vana ja nüüdisaja prohvetite kaudu mõista ja hinnata, milline and on sellel kaunil planeedil elada. Vanas Testamendis vaatles Taavet Jumala suursugust loometööd ja mõtiskles valjuhäälselt, miks küll Jumal keset selliseid imesid inimesele mõtleb (vt Ps 8:5). Taavet järeldas, et inimkond on eriline, „pisut alama[l] Jumalast” (Ps 8:6).

Ka Mooses nägi nägemuses maailmaajastuid¹ ning kuulutas: „Nüüd, sellepärast ma tean, et inimene ei ole midagi, mida ma polnud kunagi arvanud.” (Ms 1:10)

Jumala suursuguse loometöö ees alandlikuna ei mõistnud Mooses tähtsat tõde. Seega näitas Issand talle taas oma lõputa loometööd ja kuulutas tabavalt, et Tema, Jumal, lõi kõik selleks, et „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39). See maa ja tõepoolest kõik loodu on mõeldud selleks, et aidata meil saada surematus ja igavene elu.

Rääkides taas maa eesmärgist, ütles Issand: „Teeme maa, mille peal nemad [pidades silmas meid] võivad elada; ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.” (Aabr 3:24–25; vt ka s 26) Maapealne elu koos kõlbelise valikuvabaduse anniga pakub meile võimalust otsida ja ühel päeval saada kõike seda, mida Jumal pakub.²

Kui maa sai valmis, oli Jumalal hea meel, sest Ta nägi, et see teenib seda eesmärki, miks Ta selle meile, oma lastele, lõi.³ Jumala pojad ja tütred ning nende loodud perekonnad ei ole sel maal pelgalt sissetungijad, vaid neil on maa eesmärgis keskne koht.⁴

Elu maa peal on nii õnnistus kui ka kohustus. Issand kuulutas: „Vaata, väljaloomad ja taevalinnud ja see, mis tuleb maa seest, on määratud inimesele toiduks ja riietuseks, ja et tal oleks külluslikult.” (ÕL 49:19) Kuid kuna maa ja kõik sellel olev on Tema „kätetöö” (ÕL 29:25), kuulub see kõik Talle.⁵ Maa ajutiste elanikena ei ole me omanikud, vaid majapidajad. Majapidajatena vastutame me Jumala kui omaniku ees, mida me Tema looduga teeme: „Sest on vajalik, et mina, Issand, teen igaühe majapidajana vastutavaks maiste õnnistuste eest, mis ma olen teinud ja valmistanud minu loodutele.” (ÕL 104:13)

Kujutis

meadow grass and flowers in girl’s hand

See, kuidas me maa eest hoolitseme, kuidas me selle heldusega ümber käime ja seda jagame, ning kuidas me kõike meile antut käsitseme, kuulub meie surelikkuse proovilepaneku juurde. Me peaksime seda, mida Issand on andnud, tänulikult kasutama, elu ja ressursside raiskamist vältima ning maa heldust vaeste eest hoolitsemiseks kasutama.⁶ Issand hoolib sügavalt kogu elust ja eriti oma lastest ning peab meid selle eest vastutavateks, mida me Ta helde loominguga teeme (või ei tee).

Issand lubab meile, et kui me Teda järgime ja maa ressursse mõistlikult tänu ja austusega kasutame, „on maa täius [meie] päralt, väljaloomad ja taevalinnud. ‥ Ja Jumalal on hea meel, et ta on andnud kõik need asjad inimesele, sest need tehti sellel otstarbel, kasutamiseks mõistlikult, mitte liialdades ja mitte röövellikult.” (ÕL 59:16, 20)

Me peame kasutama neid ressursse mõistuse ja tänuga, et aidata teistel nii oleviku, mineviku kui ka tuleviku põlvkonnas saada neid õnnistusi, mida meie Taevane Isa oma lastele soovib.

Me elame kahjuks täna maailmas, kus inimesed võivad Jumala hüljata ja Tema loodut põlata. See on Jumala ja loodu jaoks valus.

Eenok kirjutab, et laste halvad valikud ja lämmatav isekus ajasid Jumala nutma.⁷ Moroni kuulutas prohvetlikult, et viimsel ajal kuuldakse „tulekahjudest ja tormidest ja suitsupilvedest ‥ [ja] maa pinnal on suured rüvetused” ning et lisaks sellistele tingimustele toimuvad „kõiksugu jäledused; kui on paljud, kes ütlevad: Tee seda või toda ja see ei oma tähtsust” (Mr 8:29, 31). Kui inimene seda maailma vaimselt või ajalikult rüvetab, ei kannata ainuüksi Jumal, vaid ka loodus!⁸

Issanda taastatud Kiriku ja evangeeliumi kaudu saadavad õnnistused saavad olulisel kombel avardada ja muuta inimhinge oma minast kaugemale nägema, inspireerida meid Jumalat ja Tema loodut armastama ning aidata meil teiste heaolule mõelda ja tulevaste põlvede vajadusi kaaluda.

Maa ja kogu elu on enam kui asjad, mida tarbida ja/või säilitada. Osa sellest tuleb ka hoida! Rikkumata loodus ja „kõik asjad, mis tulevad ‥ maa seest, on tehtud inimese heaks ja ‥ nii meeldima silmale kui ka rõõmustama südant ‥ ja hinge värskendamiseks” (ÕL 59:18–19).

Põline loodus lähendab meid Jumalaga, puhastab mõtted ja südame materiaalsest mürast ja segajatest, tõstab meid kõrgemale ülendatumasse sfääri ning aitab meil paremini oma Jumalat tunda: „Maa ringleb oma tiibadel, ja päike annab oma valgust päeval, ja kuu annab oma valgust öösel, ja ka tähed annavad oma valgust. ‥ Igaüks, kes on näinud vähimat neist, on näinud Jumalat liikumas oma majesteetlikkuses ja väes.” (ÕL 88:45, 47)

Mulle meeldib käia ikka veel kõrgel mägedes ja matkata suursuguste graniitkaljude ja mäetippude vahel. Hoolimata oma vaikusest kõnelevad need siiski Jumala väest ja ülevusest ning Ta võrratust geniaalsusest iluloojana. Alma tunnistas: „Kõik näitab Jumala olemasolu; jah, nimelt maa ja kõik, mis on selle pinnal, ‥ tunnistavad, et on olemas Kõrgeim Looja.” (Al 30:44)

Mulle meeldib õhtuti tähti vaadata ja kogu mu nägemisulatusse jäävat aegruumi mõista. Imestan alati neil vaiksetel hetkedel saadud teadmiste üle, et olgu kosmos kuitahes avar, pole minusugune väetike universumi Issandale teadmata. Ja Ta teab meid kõiki. Loodu tunnistab Loojast ja kui me hoiame neid erilisi rikkumata paiku, tunnistavad need kõnekalt ja põhjalikult meie Jumalast ja inspireerivad meid edasi.

Mida paremini me hoolitseme selle maailma ja kõige selles oleva eest, seda paremini toetab, inspireerib, tugevdab, virgutab ja rõõmustab see meie südant ja vaimu, ning valmistab meid elama koos oma perega meie Taevase Isa juures selestilises sfääris, mis on seesama maa, millel me täna seisame, ainult et selle seisund on hiilgav.⁹

Hoolitsegem tänulikult selle maa, meie praeguse ja võimaliku tulevase kodu eest.