Päev mis muutis maailma

Oli hingamispäeva hommik, kui Maarja Magdaleena koos mõnede teiste naistega tulid haua juurde, kuhu oli asetatud Päästja maine keha, ja nad nägid inglit, kes ütles neile: “Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles” (Matteuse 28:5-6). Oli toimunud ajaloo suurim, maailma muutev sündmus – Jeesuse ülestõusmine ja võit surma üle. Ta tõusis üles täieliku elava hingena vaimus ja kehas.

Me mäletame kuidas Ta ristiti Johannese poolt Jordani jões. „Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel““ (Matteuse 3:16-17). Oma teenimise aja jooksul tegi ta seda, mida keegi polnud varem teinud. Ta õpetas nagu keegi varem polnud õpetanud. Ning kui jõudis kätte aeg ohverduseks, andis ta viimase õppetunni alandlikkusest ja teenimisest, pestes oma apostlite jalgu. Sellele järgnes kannatus Ketsemanis, mida isegi temal, maailma loojal oli raske taluda.

Peale reetmist, viidi ta jõhkrate inimeste poolt minema, et tema üle ebaõiglast kohut mõistetaks. Teda mõnitati ja peksti ning tema pea krooniti kibuvitstest krooniga. Ja kui ta lõpuks naelutati ristile Kolgatal, siis hüüdis ta Isa poole: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad“ (Luuka 23:34). Siis saabus lõpp, selle maise teekonna lõpp. Ning üle kuivanud huulte tulid sõnad: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu“ (Luuka 23:46). Tema surelik elu oli lõppenud. Ta oli ohverdanud selle lunastushinnaks kõikide inimeste eest.

Kord jõuab lõpule meie kõigi maine teekond, kuid sellega ei lõpe meie elu – meie igavene elu. Nii nagu Tema võttis oma keha ja tuli välja hauast, just nii saame me kõik osa keha ja vaimu taasühinemist, et saada elavateks hingedeks meie ülestõusmise päeval. Me rõõmustame, nagu rõõmustavad paljud ja peaks rõõmustama kogu inimkond, kui me meenutame seda kõige hiilgavamat ja lohutavamat sündmust inimkonna ajaloos – Jeesuse võitu surma üle.

Ta on andnud meile elu. Ta on andnud meile kõik mis meil on. Ta on andnud isegi oma elu meie eest. Kas me oskame seda hinnata? Kas me oskame kõike tema antut pidada piisavalt väärtuslikuks ja pühaks? Mõnikord vist mitte. Kui meid ristiti, siis saime Tema jüngriteks ja võtsime Tema nime enda peale. Kas kanname Tema nime puhaste ja väärilistena nii, et Jeesus võiks öelda: „Kallis sõber, aitäh sulle selle eest, et oled elanud kõige selle vääriliselt, mida ma kord sinu eest kannatasin“. Või tunneb Ta meie tegude pärast sarnast valu ja piina nagu Ta tundis Ketsemanis.

Ärgem pangem Päästjat rohkem meie eest kannatama. Ärgem valmistagem talle pettumust. Ta usub meisse ja loodab meie peale. Seepärast valmistage talle rõõmu armastades ja teenides üksteist, järgides Tema eeskuju. Ta on usaldanud oma töö meile, et me hoolitseksime kõikide Jumala laste eest, et me kuututaksime Tema sõna ja tugevdaksime Tema Kirikut.

Ma tunnistan teile et Jeesus on Kristus, meie Päästja ja Lunastaja. Ta taastas oma Kiriku prohvet Joseph Smithi abiga ja juhib seda ka praegu oma prohvetite kaudu. See sama Jeesus, kes tõusis hauast ja läks taevasse. Ta tuli tagasi, et taastada maa peale oma evangeelium ja püha preesterlus. Ma tunnistan, et kõik, kes võtavad teda vastu ja peavad vastu lõpuni, saavad näha Tema palet ning olla kord koos temaga.