Abi teiselt poolt eesriiet

Kujutis

translucent fabric

Foto: Getty Images.

2017. aastal jäin meie esimese lapse ootele. Olime abikaasa Lucasega põnevil, kuid samuti kartsime väikese Juan Lioneli saabumise pärast.

Ühel hilisõhtul 2018. aasta veebruari alguses hakkasid mul tuhud. Oli alles raseduse kaheksas kuu, kuid tundus, et meie laps tuleb oodatust varem. Haarasime paar asja ja läksime kiiresti haiglasse. Ma ei tundnud, et olen sünnituseks valmis, kuid palvetasin ja palusin Jumalat, et vaatamata meie hirmudele sünniks Tema tahe.

Kui me haiglasse jõudsime, teatati sellest minu günekoloogile, kuid ta ütles, et jõuab alles hiljem. Minu abikaasa helistas ja saatis tekstisõnumid meie vanematele ja õdedele-vendadele, kuid keegi neist polnud ärkvel. Ta helistas ja saatis sõnumeid terve öö, kuid keegi ei vastanud. Tundsin end väga üksildasena.

Tuhudest tingitud valu kasvades tundsin end üha üksildasemana. Ühtäkki juhtus aga midagi imelist. Hakkasin mõtlema oma esivanematele – eriti emapoolsele vanaemale Rosa Mercadole ja tema emale Javiera Balmacedale.

Neid meenutades tundsin südames ja meeles, et nad on mõlemad sel hetkel minuga. Tundsin nende kohalolu nii tugevalt ja sulnilt, et ei suuda kogetut täielikult sõnadega väljendada. Ma ei näinud neid, kuid tundsin neid emade ja pereliikmetena oma lähedal, mind julgustamas, toetamas ja armastamas. Tundsin, et nad on inglid, kes teenisid mind, kui abi vajasin.

Aastaid varem tegime ema, isa, õdede-vendade ja abikaasaga templis nende ja teiste esivanemate asendustööd. Tunnen, et see julgus ja arusaam, et mu esivanemad on lähedal, oli and, mis anti Jumala väe ja volituse kaudu.

Sellest ajast peale olen tunnetanud oma esivanemate vaimu ka teistel puhkudel mind ema ja abikaasana ja muudes elu olulistes aspektides aitamas ja suunamas.

Tunnistan, et Jumal ei jäta meid kunagi meie eluteel üksi. Kui teeme Tema tööd, antakse meile abi teiselt poolt eesriiet. Me saame armastust, teadmist, jõudu ja rahu, mis „on ülem kõigest mõistusest” (Fl 4:7).