„Kannatuste puhastustuli”, Liahoona, märts/aprill 2022.
Kannatuste puhastustuli
Ma palvetan, et meie kõigi isiklikud katsumused meid Taevase Isa ja Päästjaga lähendaksid.
Fotod: Getty Images
Eluraskused ei tohiks meid üllatada. Katsumused on sureliku elu tõsiasi, tulgu need siis meie enda pattudest ja eksimustest või millestki muust. Mõned arvavad, et kui nad peavad kinni Jumala käskudest, peaks see neid säästma igasugustest kannatustest, kuid meid valitakse just „viletsuse ahjus” (Js 48:10; 1Ne 20:10). Isegi Päästja ei pääsenud sellest.
„Ja ehk ta oligi Poeg, õppis ta sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas.
Ja kui ta oli saanud täielikuks, sai tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on temale sõnakuulelikud.” (Hb 5:8–9)
Neile meist, kes on oma tegude eest vastutavad, on raskused sageli täiuslikuks saamise otsustavaks elemendiks. See muudabki elu enamaks kui lihtsalt valikvastustega testiks. Jumalat ei huvita ainult see, mida me teeme või tegemata jätame, vaid milliseks me saame. 1 Kui lubame, siis õpetab Ta meid tegutsema, mitte lihtsalt teistest jõududest mõjutatud olema (vt 2Ne 2:14–16). Me peame õppima olema õigemeelsed igas olukorras, või nagu president Brigham Young (1801–1877) ütles, isegi „pimeduses”. 2
Usun, et raskustest ülesaamise ja nende tulemusel kasvamise väljakutsed meeldisid meile, kui Jumal surelikkusele eelnevas maailmas oma lunastusplaani esitas. Peaksime nüüd sellele väljakutsele lähenema teadmisega, et meie Taevane Isa toetab meid. Kuid on oluline, et me Tema poole pöördume. Ilma Jumalata toovad need kannatuse ja vastuseisu masendavad kogemused meeleheidet, ahastust ja isegi kibestumust.
Jumaliku abiga asendub valu lõpuks trööstiga, keeristormid rahuga ja kurbus lootusega. Jumal muudab katsumuse õnnistuseks ja Jesaja sõnade kohaselt annab „laubaehte tuha asemele”(Js 61:3). Ta ei luba säästa meid konfliktist, vaid meid viletsuses toetada ja lohutada ning konfliktid meie kasuks pühitseda (vt 2Ne 2:2; 4:19–26; Jb 3:1).
Kuigi meie Taevane Isa ei sunni oma abi ja õnnistusi meile peale, tegutseb Ta oma Armastatud Poja halastuse ja armu ning Püha Vaimu väe kaudu, et meid toetada, kui me Teda otsime. Leiame palju näiteid selle toetuse kohta enda ümber ja pühakirjades.
Näited Vanast Testamendist
Vanas Testamendis näeme sõnakuulelikku Aabrahami, kes ootas kannatlikult aastaid, et Jumala tõotused – pärandmaa ja õigemeelsete järglaste saamine – täide läheksid. Näljas, eluohtudes, kurbuses ja katsumustes usaldas ja teenis Aabraham pidevalt Jumalat ning sai omakorda Temalt tuge. Nüüd austame Aabrahami kui „ustavate isa”. 3
Aabrahami pojapoeg Jaakob põgenes kodust üksinda, kaks kätt taskus, et pääseda oma venna Eesavi surmaähvardustest. Järgmised 20 aastat teenis Jaakob oma onu Laabanit. Kuigi Laaban andis Jaakobile varjupaika ja lõpuks ka kaks oma tütart abikaasadeks, oli ta Jaakobi suhtes kahepalgeline, muutes mitmel korral tema palka ja nende kokkuleppeid, kui Jaakob näis temast edukamaks saavat (vt 1Ms 31:41).
Kui nende pered lahku läksid, ütles Jaakob oma äiale: „Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, ‥ siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud” (1Ms 31:42). Kuid kuna Jumal oli temaga, naasis Jaakob koju, olles muutunud vaesest pagulasest abikaasaks ja suure pere isaks. Tal oli suurel arvul teenijaid ning teda oli rikkalikult õnnistatud tolle aja rikkustega – pudulojuste, härgade ja kaamelitega (vt 1Ms 32).
Jaakobi poeg Joosep on klassikaline näide inimesest, kes jäi katsumustes kindlaks ja usaldas Jumalat, kui teised oleksid võinud arvata, et Jumal on nad hüljanud. Esiteks müüsid vennad ta orjaks. Seejärel, kui ta tõusis Egiptuses oma peremehe Pootifari majas usaldusväärsele positsioonile, esitas Pootifari naine Joosepi vastu valesüüdistusi ja ta vangistati, hoolimata sellest, et ta oli sõna otseses mõttes patu eest põgenenud. Kuid kõigest hoolimata usaldas Joosep endiselt Jumalat. Isegi vanglas saatis teda edu, kuid seejärel unustati ta lubadustest hoolimata nende poolt, keda ta oli aidanud. (Vt 1Ms 37; 39–41.) Lõpuks, nagu me teame, sai Joosepile osaks kõrge ametikoht ja vahendid, et päästa nälja ajal oma pere (ja kogu Egiptus).
Kannatlikult vastupidamine
Need ja muud näited kinnitavad meile, et katsumustest saadakse tavaliselt üle aja jooksul. On vaja vastu pidada ja kindlaks jääda. Sellegi poolest vaatab Taevane Isa meie üle ja aitab meid kogu selle vastupidamise vältel – ta ei oota aitamisega kannatuste lõpuni.
Vanem Neal A. Maxwell (1926–2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist märkis kord: „Muidugi ei too aja möödumine iseenesest edasiminekut. Kuid nagu kadunud poeg, vajame me sageli aega, et jõuda vaimse mõistmiseni. (Vt Lk 15:17) Jaakobi ja Eesavi liigutav taaskohtumine kõrbes, palju aastaid pärast vendadevahelist rivaalitsemist, on seda ilustav näide. Suuremeelsus võib asendada vaenu. Järelemõtlemine võib muuta taju. Kuid järelemõtlemiseks ja enesesse vaatamiseks on vaja aega. Paljud vaimsed tulemused nõuavad päästvaid tõdesid ja aega, et moodustuks kogemuste eliksiiri, mis on jumalik ravim paljude asjade vastu” 4
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht, juhataja M. Russell Ballard ütles:
„Issanda järele ootamine ei tähenda jõudeaega. Te ei peaks iial tundma, nagu oleksite ooteruumis.
Issanda järele ootamine tähendab tegutsemist. Olen aastate jooksul õppinud, et meie lootus Kristusesse suureneb, kui me teisi teenime. ‥
Issanda ja Ta lubaduste järele ootamisega kaasneval isiklikul arengul on selles plaanis, mille Ta meie kõigi jaoks teinud on, hindamatu püha osa.” 5
Kannatlikult vastupidamine on viis pöörduda Jumala poole ja Teda usaldada. Salmides, mis eelnevad tema nõuandele küsida Jumalalt, kui meil on puudu tarkusest, ütleb Jakoobus kannatlikkuse kohta järgmist:
„Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute paljudesse kannatustesse.”
„Ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust!
Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust” (JST, Jk 1:2, Jk 1:3–4).
Kannatuste puhastustuli
Foto: Rachael Pancic
Kui me saame abi oma Taevaselt Isalt, siis meie hädad ja kannatused pigem viimistlevad kui hävitavad meid (vt ÕL 121:7–8). Meist saavad seeläbi õnnelikumad ja pühamad inimesed. Ilmutuses tolleaegsele Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajale Thomas B. Marshile, ütles Issand oma apostlite kohta järgmist: „Ja pärast nende kiusatusi ja rohket viletsust, vaata, mina, Issand, otsin nad üles, ja kui nad ei tee oma südant kõvaks ja oma kaela kangeks minu vastu, nad pöörduvad ning ma teen nad terveks.” (ÕL 112:13)
Võime öelda, et kannatustes õpime tundma „ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle [Ta on] läkitanud” (Jh 17:3). Kannatustes käime Tema kõrval päevast päeva. Alandlikuks saades õpime vaatama nende poole „igas oma mõttes” (ÕL 6:36). Nad teenivad meid vaimse uuestisünni protsessis. Ma usun, et teist teed ei ole.
Ma palvetan, et meie kõigi isiklikud katsumused meid Taevase Isa ja Päästjaga lähendaksid. Ning et me samal ajal õpiksime Jumala eeskujul teenima teisi nende kannatustes. „Kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi” õppis Päästja „vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:11–12). Mis puudutab meid, siis „kui me ise ei ole praegu mingile ristile välja venitatud, peaksime olema kellegi teise risti jalamil – täis empaatiat ja julgustavat hingekosutust pakkudes”. 6