“61. peatükk: Mormoni pataljon: juuni 1846–juuli 1847,” Õpetuse ja Lepingute lood (2002), 218–22
“61. peatükk,” Õpetuse ja Lepingute lood, 218–22
61. peatükk
Mormoni pataljon
(juuni 1846–juuli 1847)
Pühad olid Council Bluffsis. Ühendriikide Armee kapten tuli Brigham Youngiga kohtuma. Tema nimi oli kapten Allen.
Kapten Allen ütles Ühendriikide presidendi soovi, et viissada meest liituks armeega. Brigham Young ütles, et pühad teevad, mida president soovib.
Kapten Allen rääkis meestega ja viissada neist liitus armeega. Neid kutsuti Mormoni pataljoniks. Mõnikord kutsutakse Kiriku liikmeid mormoonideks, sest nad usuvad Mormoni Raamatusse.
Brigham Young käskis, et mehed oleksid armee parimad sõdurid. Nad peaksid Piibli ja Mormoni Raamatu endaga kaasa võtma. Nad peavad korralikud, puhtad ja viisakad olema. Nad ei peaks vanduma ega kaarte mängima. Brigham Young käskis, et mehed kuuletuksid Jumala käskudele. Siis nad ei pea kedagi tapma.
Mormoni pataljon läks koos kapten Alleniga. Pühad olid kurvad, nähes neid minemas. Pühadel oli vaja kõiki mehi, et aidata neil läände minna. Nad ei tahtnud, et mehed läheksid ära võitlema. Kuid nad teadsid, et sõdurid saavad raha. See raha aitaks pühasid.
Mormoni pataljon rändas lõunasse. Mõned sõdurite perekondadest olid koos Mormoni pataljoniga. Inimestel oli väga raske liikuda. Nad pidid kogu tee kõndima.
Teed olid väga pahad. Mõnikord jäid vankrid sügavasse liiva kinni. Ei olnud vett juua. Ei olnud puid, kus mehed oleksid võinud varjus puhata. Mõned inimesed jäid haigeks. Ainult haiged inimesed võisid vankrites sõita.
Kapten Allen otsustas, et haiged sõdurid, naised ning lapsed peaksid Coloradosse jääma. Nad peatusid linnas nimega Pueblo. Sõduritele maksti armees olemise eest. Mõned haiged sõdurid saatsid raha oma perekondadele Council Bluffs’is. Nad saatsid raha Nauvoo vaestele inimestele ja misjonäridele.
Pataljoni sõdurid jätkasid marssimist. Mõnikord nad ei teadnud, kuhu nad lähevad. Nad pidid vee leidmiseks sügavale liiva sisse kaevama. Veel oli halb maitse. Sõduritel ei olnud küllalt toitu. Tule tegemiseks ei olnud puid. Mehed pidid umbrohtu põletama.
Sõdurid kohtusid indiaanlaste ja teiste inimestega, kellel oli toitu. Sõduritel ei olnud toidu ostmiseks raha. Nad andsid indiaanlastele mõned oma riided. Indiaanlased andsid sõduritele natuke toitu.
Mormoni pataljon rändas läände. Nad saabusid mõnede väga järskude mägede juurde. Mehed pidid köied ümber vankrite siduma ja neid üles mägedesse tõmbama. Seejärel lasid nad need veovankrid teisel küljel alla.
ühel päeval nägid sõdurid pulle. Need pullid ründasid sõdureid. Sõdurid võitlesid pullide vastu. Lõpuks ajasid nad pullid ära. üks mees sai vigastada. Ta ei saanud kaua aega käia.
Lõpuks saabus Mormoni pataljon Vaikse ookeani äärde. See oli 29. jaanuaril 1847. Mehed olid väga väsinud. Nende riided narmendasid. Nad olid rõõmsad, et nende pikk marssimine oli lõppenud.
Sõduritele oli makstud armees olemise eest. Nad ei pidanud enam armees olema. Nad võisid koju oma perekondade juurde minna.
Mõned mehed jäid Kaliforniasse. Enamus neist läks Kaljumägedesse, et teiste pühadega koos olla, kes olid sinna Council Bluffs’ist saabunud.