Kuulake alandlikkusega

Vanem Jeffrey R. Holland meenutas: „[President Russell M. Nelson] ütles mulle kord, et arstiabi andmise üks esimesi reegleid on „Küsi patsiendilt, kus tal valutab”. „Patsient,” ütles ta, „on teie parim teejuht õige diagnoosi ja võimaliku ravi määramiseks.”¹ Kui sõber või pereliige pöördub teie poole Kirikuga seotud keeruliste küsimuste või muredega, võtke aega kuulamiseks. Nad pöörduvad teie poole, sest nad usaldavad teid. Hinnake seda usaldust, püüdes kõigepealt mõista nende vajadusi.

Alandlikult kuulamine on raske. See nõuab keskendumist ja kannatlikkust. Kuid see on oskus, mida saame õppida. Aktiivne kuulamine ja tõelise ühenduse loomine võib olla tervendav inimestele, kes jagavad oma nõrkusi või küsimusi. Proovige mõnda järgmistest kuulamisharjutustest, et oma lähedasi paremini kuulata ja mõista.

Püüdke kõigepealt mõista. Tihti arvame, et teame, kuidas teiste muresid lahendada. Tahame lihtsalt vastata nende küsimustele ja öelda, et nad lõpetaksid muretsemise. See impulss on sageli keskendunud meie, mitte nende vajadustele. Veetke aega, kuulates lugu sellest, kuidas nad jõudsid sinna, kus nad täna on. Veenduge, et mõistate nende küsimusi. Näidake üles austust, kui leiate, et nende vaated on teie omadega vastuolus. Vältige nende kritiseerimist või süüdistamist. Kui pakume kiirelt liiga lihtsustatud vastuseid, võib neile tunduda, et me minimeerime nende kogemusi. Parim koht alustamiseks on püüda mõista nende seisukohta, mitte proovida seda muuta.
Tunnistage nende kogemusi. Kuigi me ei pruugi mõista või nõustuda teise inimese muredega, võime tunnistada nende siirust ja valu, mida nad võivad tunda. Püüdes näidata empaatiat, võrdleme mõnikord nende kogemusi meie omadega. Oluline on meeles pidada, et igaühe kogemused on erinevad. Võib-olla on parem öelda midagi järgmist: „Ma ei kujuta ette, mida te tunnete” või „Aidake mul mõista”.
Vältige tõrjuvat või hukkamõistvat suhtumist. Selleks ajaks, kui sõber või lähedane on otsustanud teiega oma küsimustest rääkida, on nad suure tõenäosusega veetnud aega privaatselt uurides ja mõtiskledes. Olge ettevaatlik, et mitte vestlusele lõppu teha, nende küsimusi tähtsusetuks pidades või hinnanguid andes. See võib haavata neid ja nõrgendada teie võimet neid abistada. Nende siirad küsimused väärivad teie siirast pingutust neid kuulata.
Hoidke oma emotsioonid kontrolli all. On normaalne tunda ärevust või muret, kui lähedane inimene pöördub teie poole küsimustega oma usu kohta. Püüdke mitte lasta neil emotsioonidel takistada produktiivset vestlust. Kui tunnete end vihasena, on ilmselt parem küsida, kas saate pausi teha ja vestlust veidi hiljem jätkata. Päästja andis meile nõu tüli ja viha vältida.² Võime õppida, kuidas jääda eriarvamusele, kuid siiski läbi saada.³
Esitage avatud küsimusi. Avatud küsimused julgustavad teisi jagama oma mõtteid, tundeid ja kogemusi. Neil ei pruugi olla õiget või valet vastust. Näiteks: „Kas saaksite mulle rohkem rääkida?” „Mida te sellest arvate?” „Kas te aitaksite mul mõista?” „Mida saan teha, et abiks olla?” Heade küsimuste esitamine näitab, et hoolite, ja aitab teil vältida arusaamatusi.
Tunnistage oma piiranguid. On väga tõenäoline, et teie juurde tulnud sõbrad ja lähedased on oma küsimusi laiemalt uurinud kui teie. Sellest pole midagi, kui teil pole kohe vastuseid või kui see on esimene kord, kui te antud teemast kuulete. Ärge kartke küsida küsimusi, et selgitada midagi, millest te aru ei saa. Te ei pruugi nõustuda kõige öelduga, kuid nõustuge sellega, millega saate, ilma et jätaksite oma tunnetest valet muljet. Samuti võite paluda aega, et ise teemaga tutvuda ja seejärel jätkata arutelu, kui olete rohkem teavet saanud.

Peamised pühakirjakohad: Efeslastele 4:29; Moosia 18:21; 3. Nefi 11:29