Evangeeliumi viimine kogu maailma

Jeesuse Kristuse evangeelium, mida me õpetame ja mille talitusi me läbi viime, on kõikehõlmava sõnumiga üleilmne usund.” See pole piiratud, erapoolik ega miski, mis aegub või moest läheb. Evangeelium on olemuselt universaalne ja igavene tõde. Selle sõnum on mõeldud kogu maailmale ja see taastati sel viimsel ajal, et täita iga maa peal oleva rahvuse, suguharu, keele ja rahva vajadusi. See on taastatud selle algsel kujul, et ehitada üles vennalikkus ning hoida alal tõde ja päästa hingi. ‥

Evangeeliumi sõnumi kohaselt on terve inimkond üks pere, kes pärineb ühest Jumalast. Kõik mehed ja naised ei põlvne üksnes Aadamast ja Eevast, nende esimestest maistest vanematest, vaid vaimselt ka Jumalast, Igavesest Isast. Seega on kõik maa peal elavad inimesed Jumala perekonnas sõna otseses mõttes vennad ja õed.

Alles siis, kui kõik mõistavad ja tunnistavad, et Jumal on meie kõigi Isa, võivad nad paremini hinnata hoolt, mida Jumal nende vastu üles näitab, ja suhet üksteisega. See on elu ja armastuse sõnum, mis on otseses vastuolus igasuguste rassiliste, keeleliste, majanduslike, poliitiliste, hariduslike, seisuslike ja kultuuriliste taustadega, sest meil kõigil on sama vaimne päritolu. Meie sugupuu on jumalik. Igaüks on Jumala vaimulaps.

Evangeelium välistab vastuolud, väikluse ja eelarvamused. Prohvet Joseph Smith on öelnud: „Armastus on Jumaluse peamisi omadusi ja seda peaksid üles näitama kõik, kes ihkavad olla Jumala pojad. Mees, kes on tulvil Jumala armastust, ei lepi võimalusega õnnistada üksnes oma perekonda, vaid tema armastus laieneb kogu maailmale, et kogu inimsugu saaks õnnistatud.” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 330–331) ‥

Lähtudes veendumusest, et kõik on sama Jumala lapsed, on taastatud evangeelium jumaliku armastuse sõnum, mis on mõeldud kõigile. See peamine usuline sõnum väljendus kaunilt 15. veebruaril 1978. aastal Esimese Presidentkonna tehtud avalduses:

„Lähtudes muistsetest ja tänapäevastest ilmutustest õpetab ja kuulutab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik rõõmuga kristlikku õpetust, et kõik mehed ja naised on vennad ja õed, mitte ainult ühiste esivanemate veresuhete kaudu, vaid kuna nad on Igavese Isa otsesed vaimulapsed.” (Esimese Presidentkonna avaldus Jumala armastuse kohta kogu inimkonna vastu, 15. veebr 1978)

Viimse aja pühadel on positiivne ja kaasav hoiak teist usku inimeste suhtes. Me usume, et nad on sõna otseses mõttes meie vennad ja õed ning et me oleme sama Taevase Isa pojad ja tütred. Meil on ühine sugupuu, mis jõuab otsapidi välja Jumalani.⁶

Kirikul, mis on Jumala kuningriik maa peal, on täita missioon kõigi rahvaste seas. „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse

ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Mt 28:19–20). Need Päästja sõnad ei tunne riigipiire, neile ei ole takistuseks ükski rass ega kultuur. Ühtki rahvust ei eelistata teisele. Käsk on selgesõnaline: „Õpeta kõiki rahvaid.” ‥

Issanda Kiriku liikmetena peab meie visioon isiklikest eelarvamustest üle olema. Peame avastama ülima tõe, et meie Isa ei tee tõepoolest inimestel vahet. Mõnikord me solvame teisest rahvusest vendi ja õdesid, pidades ühte rahvust või rahvast teistest paremaks. ‥

Kujutlege isa, kellel on palju erineva temperamendi, võimekuse ja vaimsete omadustega poegi. Kas ta armastaks ühte poega teisest vähem? Võib-olla pöörab ta suuremat tähelepanu vaimselt vähem pühendunud pojale ja palvetab tema eest rohkem kui teiste eest. Tähendab see, et ta armastab teisi vähem? Kas kujutaksite ette, et Taevane Isa armastaks ühte rahvust kõigi oma laste seas rohkem kui teisi? Kiriku liikmetena peab meile meelde tuletama Nefi kõnekat küsimust: „Kas te ei tea, et rahvaid on rohkem kui üks?” (2Ne 29:7.) ‥

Vennad ja õed kõigi rahvaste seas! Me tunnistame pühalikult, et Jumal on meie ajal kõnelenud, et taevast saadeti sõnumitoojad, et Jumal on prohvet Joseph Smithile ilmutanud oma meele ja tahte. ‥

Meie Isa armastab kõiki oma lapsi. Meie peame samuti armastama kõiki inimesi nende rassist, kultuurist ja rahvusest hoolimata ning õpetama neile evangeeliumi põhimõtteid, et nad võiksid need vastu võtta ja tulla teadmisele Päästja jumalikkusest.⁷

Me püüame alandlikult panna alust vennalikkusele ja õpetada ilmutatud tõde ning ütleme seejuures kõigile inimestele kogu maailmas sama, mida soovitas armastavalt president George Albert Smith:

„Me pole tulnud selleks, et võtta teilt teie tõde ja voorusi. Me pole tulnud selleks, et teis vigu otsida või teid kritiseerida. ‥ Hoidke kõike head, mis teis on, ja lubage meil tuua teile veel enam head, et võiksite olla õnnelikumad ja et võiksite olla valmis minema meie Taevase Isa juurde.”⁸

Meie töö on päästa hingi, kutsuda inimesi Kristuse juurde, tuua nad ristimisvetesse, et nad võiksid jätkata arengut igavesse ellu viival teerajal. See maailm vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Evangeelium on ainus viis, mille kaudu maailm võib tunda rahu.⁹

Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena püüame tuua kokku kogu tõe. Me püüame suurendada armastust ja mõistmist kõigi maapealsete rahvaste seas. Nii püüame luua rahu ja õnne mitte üksnes kristlaste seas, vaid kogu inimkonnas. ‥

Sellest, mis Joseph [Smithi] kaudu rajati, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust, on nüüdseks saanud ülemaailmne usund. Mitte ainult seetõttu, et selle liikmeid võib leida kogu maailmast, vaid peamiselt selle kõikehõlmava sõnumi tõttu, mille põhimõte on võtta vastu kogu tõde, mis taastati, et rahuldada kogu inimkonna vajadusi.

‥ Me saadame selle sõnumi armastusest ja lootusest kogu maailma. Tulge kogu tõe Jumala juurde, kes prohvetite kaudu oma lastega jätkuvalt kõneleb. Kuulake Teda, kes jätkuvalt oma teenijaid kõigi rahvuste, suguharude, keelte ja rahvaste sekka igavikulist evangeeliumi jutlustama saadab. Tulge võtke osa pidusöögist, mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik teile pakub. Ühinege meiega ja püüdke järgida Head Karjast, kes on selle kõik korraldanud.¹⁰

Kuidas on lepitus seotud misjonitööga? Iga kord, kui me kogeme oma elus lepituse õnnistusi, tunneme paratamatult muret teiste heaolu pärast.

Mormoni Raamatus on selle kohta hulgaliselt näiteid. Kui Lehhi sõi puu vilja, mis sümboliseeris lepitust, ütles ta: „Mul tekkis soov, et ka mu pere sööks seda” (1Ne 8:12). Kui Enos pöördus ja tänu usule Jeesusesse Kristusesse oma patud andeks sai, sõnas ta: „Nüüd ‥ hakkasin ma soovima oma vendade, nefilaste heaolu” (En 1:9). Ta palvetas laamanlaste, nefilaste põliste vaenlaste, eest. Siis on meil veel Moosia nelja poja – Ammoni, Aaroni, Omneri ja Himni – eeskuju. Nad said lepituse kaudu patud andeks ja tegid seejärel aastaid laamanlaste seas tööd, et nad Kristuse juurde tuua. Ülestähenduses on kirjas, et nad ei suutnud taluda mõtetki, et mõni hing võiks hukkuda (Mo 28:3).

Ülimat eeskuju lepingu sõlminust, kes soovib jagada evangeeliumi teistega, näeme Alma noorema puhul. Soovin teile lugeda ette tema tunnistuse: ‥

„Sellest ajast kuni praeguseni välja olen ma lakkamatult vaeva näinud, et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda äärmiselt suurt rõõmu, mida maitsesin mina, et ka nemad võiksid olla Jumalast sündinud ja täituda Püha Vaimuga” (Al 36:24; vt ka Al 36:12–23).

Üks suurepärane pöördumise näitaja on soov jagada evangeeliumi teistega. Sel põhjusel andis Issand igale Kiriku liikmele kohustuse olla misjonär.

Kuulake lepingut, mille sõlmivad need, kes Kirikus ristitakse:

„Kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged;

jah, ja olete nõus leinama koos nendega, kes leinavad; jah, trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, kuni surmani välja, et Jumal saaks teid lunastada ja teid arvataks nende hulka, kes on esimeses ülestõusmises, et teil võiks olla igavene elu” (Mo 18:8–9).

Me peame seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, isegi kuni surmani. Me uuendame seda lepingut võtta enda peale Kristuse nimi, kui võtame sakramenti.

Misjonitöö on üks oluline viis, kuidas tema nimi enda peale võtta. Päästja on öelnud, et kui me soovime kogu südamest tema nime endi peale võtta, siis oleme me kutsutud minema kogu maailma, jutlustama tema evangeeliumi igale loodule. (vt ÕL 18:28.) ‥

Neil meie seast, kes on saanud osa lepitusest, lasub kohustus tunnistada ustavalt meie Issandast ja Päästjast. ‥ Kutse jagada evangeeliumi teistega näitab meie suurt armastust Taevase Isa laste ning Päästja vastu ja selle vastu, mida ta meie heaks tegi.¹¹

Kui Ida-Euroopa müürid ‥ ja paljud muud maailma osad kokku varisevad, kasvab kindlasti vajadus rohkemate misjonäride järele, kes täidaksid jumalikku ülesannet viia evangeelium kogu maailma. Kas oleme selleks võimaluseks valmis?

Selles suures viimse aja misjonitöös meile esitatud nõudmiste taustal peaksid ehk mõned meie seast (eriti vanema põlvkonna inimesed, kellel pere on üles kasvatatud) hoolikalt järele mõtlema, kas ka meie peas ehitatud „müüre” ei peaks maha lammutama.

Kuidas jääb näiteks „mugavuse müüriga”, mis näib paljusid paare ja vallalisi misjonile minekul takistavat? Kuidas jääb „rahalise müüri” või võlaga, mis osade minekut segab, või „lapselaste müüriga”, tervise või enesekindluse puudumise müüriga? Või enesega rahulolu, üleastumise, hirmu ja kahtluste müüriga? Kas keegi võib hetkekski kahelda, et Issanda abiga võivad need müürid kolinal kokku variseda?

Vastupidiselt mõne varasema ajajärgu inimestele on meile saanud osaks eriline võimalus sündida praegusel viimsel ajal, aitamaks viia evangeelium kogu maailma. Tähtsamat kutset selles elus pole. Kui rahuldume sellega, et poeme peitu enda ehitatud müüride taha, siis anname vabatahtlikult käest õnnistused, mis oleksid võinud kuuluda meile. Issand selgitab tänapäeva ilmutuses seda pakilist vajadust:

„Sest vaata, põld on juba lõikuseks valge; ja ennäe, see, kes lööb sisse oma sirbi kõigest väest, see varub hoiule, et ta ei hukkuks, vaid toob pääste oma hingele” (ÕL 4:4).

Lisaks selgitab Issand samas ilmutuses lähemalt, millistele nõuetele me misjonäridena vastama peame. Ta teab täielikult meie nõrkusi ja puudujääke, kui seisame enda ehitatud müüri tohutu värava ees, ning kinnitab meile, et jumaliku abiga võime ületada kõik takistused, kui vaid teeme enda osa. Ta teeb seda lihtsate sõnadega, öeldes: „Paluge ja te saate, koputage ja teile avatakse” (ÕL 4:7).

Issand õnnistagu meid, et meie mõttemüürid ei takistaks meid saamast õnnistusi, mis võivad kuuluda meile.¹²

Issand kordas oma sureliku teenimistöö ajal sõnumit, mis oli ühteaegu nii üleskutse kui ka väljakutse. Kristus ütles Peetrusele ja Andreasele: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” (Mt 4:19.) ‥

Varasemad prohvetid on õpetanud, et iga vääriline noormees peaks teenima põhimisjonil. Ma rõhutan seda vajadust ka täna. Misjoniväljal vajatakse väga ka küpsemas eas abielupaare. Jeesus ütles jüngritele: „Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe; seepärast paluge lõikuse Issandat, et ta läkitaks välja töötegijaid oma lõikusele!” (Lk 10:2.)¹³

• Mõtisklege president Hunteri õpetuse üle selle kohta, et kuna kõik on sama Jumala lapsed, on evangeelium mõeldud kõigile (vt 1. osa). Kuidas võib meid evangeeliumi jagades aidata teadmine, et igaüks on sõna otseses mõttes meie vend või õde?

• Mida võime õppida 2. osas toodud president Hunteri õpetustest selle kohta, mida Taevane Isa oma laste vastu tunneb? Mida te saate teha, et teisi rohkem armastada ja nendega evangeeliumi jagada?

• Mida vastaksite president Hunteri küsimusele: „Mis on lepitusel pistmist misjonitööga?” (Vt 3. osa.) Kuidas suurendada soovi jagada evangeeliumi teistega? Milliseid õnnistusi olete saanud, kui olete evangeeliumi teistega jaganud või kui keegi on seda jaganud teiega?

• Kui olete uurinud 4. osa, mõtisklege „müüride” üle, mis takistavad meid saamast osa misjonitöö õnnistustest. Arutage, kuidas neid takistusi ületada.

Am 9:9; 2Ne 2:6–8; Mo 28:1–3; Al 26:37; ÕL 18:10–16; 58:64; 68:8; 88:81; 90:11; 123:12; JSM 1:31

„Püha Vaim võib innustada kedagi, keda te õpetate, jagama mõtteid, mis võivad teistele kasuks olla. Olge avatud saadud õhutustele esitada küsimus konkreetsele inimesele. Te võite tunda õhutust paluda vastata kellelgi, kes pole varem vabatahtlikult oma mõtteid jaganud.” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 63)