Usk, teenimine ja leivapäts

Nissanka (Nissh) Muthu Mudalige

Autor elab Armeenias.

Prindi Jaga

    Kui ma koju jalutasin, ei tundnud ma väsimust. Ainus asi, millele suutsin mõelda oli vana naise naeratus.

    Doug Fakkeli illustratsioonid

    Ma kolisin 2007. aastal Sri Lankalt Armeeniasse, et koolis käia, kui kohtasin misjonäre ja sain aasta hiljem ristitud. Pärast ristimist soovisin ma teenida põhimisjonil. Seda ma teha ei saanud, sest olin vanem kui 25, kuid misjonijuhataja kutsus mind teenima minimisjonile. Minu vastutuste hulka kuulus misjonäridega töötamine ja evangeeliumi jutlustamine. See meeldis mulle.

    Julguse proovilepanek

    Samal ajal oli mul rahaga kitsas käes. Seejärel läks mu isa äri pakrotti ning ta ei saanud mulle enam raha saata. Mul oli raha vaid mõne päeva söögi ostmiseks. Ülikool asus mu kodu lähedal, kuid misjonikontor oli 30-minutilise bussisõidu kaugusel. Sõit sinna ja tagasi läks mulle maksma 200 drammi (umbes 40 eurosenti).

    Ma soovisin oma misjonärikutses paremini teenida. Kui misjonär kutsus mind koos endaga mõnd liiget külastama ja palus, et me saaksime kokku Keskkoguduse hoones – mis asus rohkem kui 40-minutise bussisõidu kaugusel – vastasin ma jah, kuigi mul oli raha vaid ühe pätsi leiva jaoks. Keskkoguduse hoone juurde läksin ma jala. Oli palav suvepäev ja ma pidin teel puhkama ja vett jooma. Sinna jõudmiseks kulus mul kaks tundi. Kahetunnisel jalutuskäigul tagasi koju kulutasin ma viimase raha, et osta päts leiba.

    Suurem proovilepanek

    Peagi pärast koju jõudmist helistas mulle sama misjonär. Ta ütles: „Nissh, ma väga vabandan, et jälle sulle helistan, aga üks liige on väga haige. Kas sa võiksid tulla koos minu ja mu kaaslasega, et talle õnnistust anda?” Ma tahtsin talle öelda, et olin pärast neljatunnist palavuses kõndimist väsinud, kuid mu süda ei lubanud. Minu usk andis mulle jõudu ja julgust ning ma lubasin minna.

    Just siis saabus minu toakaaslane. Ma küsisin, kas saaksin temalt bussiraha laenata, et misjonikontorisse sõita. Tema vastas, et tal on vaid raha kuu lõpuni toidu ostmiseks ja seega ei saa ta laenata.

    Ühtäkki jäi mu pilk äsja ostetud värskele leivale, mis laual lebas – ainsale toidule, mis mul oli. Ma võtsin selle pihku ja ütlesin: „Ma ostsin just selle leiva, kas sa võtaksid selle ja annaksid mulle 100 drammi?” Toakaaslane naeratas ja ütles, et on nõus. Ma võtsin raha ja sõitsin bussiga misjonikontorisse.

    Me külastasime Kiriku liiget, üht voodihaiget vanemat naist. Ta suutis vaevu silmi avada, et meid vaadata, kuid naeratas mulle. Ta kõneles spetsiaalselt mulle, meenutades oma elu varasemaid sündmusi. Ta oli nii rõõmus meid oma kodus nähes. Koos vanematega andsime talle õnnistuse. Tema naeratas meile ja ma nägin valgust tema näos. Ta tütar mainis, et meie külaskäik oli esimene kord mitme kuu jooksul, mil ta nägi oma ema naeratamas.

    Taas kõndisin ma kaks tundi koduni, kuid seekord ei tundnud ma väsimust. Ainus asi, millele suutsin mõelda, oli vana naise naeratus ja meie vestlus. Ma tundsin, et Taevane Isa tahtis, et ma teda külastaksin; võib-olla vajas ta just seda, et oma viimastel päevadel suuremat rõõmu tunda. Ma olin väga tänulik võimaluse eest teda külastada. Palusin Taevast Isa, et ta seda naist õnnistaks. Samuti palusin ma, et Ta õnnistaks mind igapäevase toiduga mu rahaliselt raskel ajal.

    Õnnistused ülalt

    Jumal ei jätnud mind üksi. Minu sõber jagas tol kuul minuga oma toitu. Ma ei läinud kunagi näljasena magama, kuigi mul ei olnud enam sentigi hinge taga. Iga päev käisin ma jala misjonikontoris ega tundnud ennast kunagi väsinuna. Ohverdus tegi mind õnnelikuks.

    Sel kuul kutsuti mind mitmel korral lõunat ja õhtust sööma. Ühel päeval olid meil toakaaslasega mõlemal näpud põhjas ja hommikuks sõime me vaid väikese viilu leiba. Õhtuks olime väga näljased. Olime teel sõbra juurde, et temalt raha laenata, kui meie kõrval peatus auto kahe kohaliku armeenlasega. Mehed küsisid, kust me pärit oleme. Kui vastasime, et Sri Lankalt, kutsusid nad meid oma koju õhtusöögile. Neile meeldis kuulda lugusid Sri Lanka kohta ja meil oli imeline õhtusöök.

    Ma armastan oma Taevast Isa ja kõiki õnnistusi, mida Ta mulle jätkuvalt annab. Ta aitab mind alati ja ma tunnen iga päev Tema armastavat hoolitsust.