Jõudke finišisse põleva tõrvikuga

Vägev kuningas Saalomon on eeskuju inimesest, kes alustas jõuliselt. Kui ta oli noor, siis ta „armastas küll Jehoovat, käies oma isa Taaveti seadluste järgi” (1Kn 3:3). Jumalale oli ta meelt mööda ja Ta ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!” (1Kn 3:5).

Selle asemel, et küsida rikkusi või pikka iga, palus Saalomon, et talle antaks „sõnakuulelik süda, et ta võiks [..] rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel” (1Kn 3:9).

See rõõmustas Issandat sedavõrd, et Ta andis Saalomonile mitte ainult tarkust, vaid ka mõõtmatul hulgal rikkust ja pikka iga.

Kuigi Saalomon oli tõepoolest väga tark ja tegi palju häid asju, ei lõpetanud ta jõuliselt. Kahjuks hiljem oma elus „[tegi] Saalomon kurja Jehoova silmis ega käinud ustavalt Jehoova järel” (1Kn 11:6).

Kui mitu korda oleme me midagi alustanud, aga mitte lõpule viinud? Toitumisharjumused? Treeningprogrammid? Igapäevane pühakirjalugemine? Otsused olla paremad Jeesuse Kristuse jüngrid?

Kui tihti anname me lubadusi jaanuaris ja järgime neid siis mõne päeva, nädala või isegi mõne kuu jooksul kindlalt vaid selleks, et oktoobrikuus avastada, et meie pühendumise leegist ei ole enam järel muud kui jahtunud tuhk.

Ühel päeval sattusin ma nägema naljakat pilti koerast, kes lebas paberilehe kõrval, mille ta oli tükkideks rebinud. Paberil olid sõnad: „Koera kuulekuskoolituse tunnistus”.

Meie oleme vahetevahel sellised.

Meil on head kavatsused, me teeme jõuliselt algust, soovime olla parimad, mis olla võime. Lõpuks aga jäävad meie lubadused meist maha tükkideks rebituna, kõrvale heidetuna ja unustatuna.

Inimesele on loomuomane komistada, kogeda nurjumisi ja tahta mõnikord võidujooksus alla anda. Kuid Jeesuse Kristuse jüngritena ei ole me pühendunud üknes võidujooksu alustamisele, vaid ka selle lõpule viimisele – tõrvik lõpetades veel eredalt põlemas. Päästja lubas oma jüngritele: „Aga kes otsani vastu peab, see pääseb!” (Mt 24:13).

Las ma võtan lühidalt kokku, mis Päästja on meie päevil lubanud: kui me peame kinni Tema käskudest ja peame vastu lõpuni, saame me igavese elu, milline and on suurim kõikidest Jumala andidest (vt ÕL 14:7; vt ka 2Ne 31:20).

Mõnikord me heitume pärast komistamist, nurjumisi või isegi allaandmist ja usume, et valgus on kustunud ning me oleme võidujooksu kaotanud. Kuid ma tunnistan, et Kristuse valgust ei ole võimalik kustutada. See särab kõige pimedamas öös ja sütitab meie südame uuesti, kui me pöörame oma südame Tema poole (vt 1Kn 8:58).

Pole tähtsust, kui tihti või kui kõrgelt me kukume, Kristuse valgus põleb alati eredalt. Ja isegi sügavaimas öös, kui me vaid Tema poole astume, ajab Tema valgus minema varjud ja sütitab uuesti meie hinge.

Jüngerluse võidujooks ei ole sprint, vaid maraton. Ja pole suurt tähtsust, kui kiiresti me jookseme. Tegelikult ainuke viis, kuidas me võime võidujooksu kaotada, on see, kui alla anname.

Niikaua kui me jätkame püstitõusmist ja oma Päästja poole liigume, võidame me võidujooksu, tõrvikud eredalt säramas.

Sest tõrvik ei sõltu meist ega meie tegudest.

See sõltub maailma Päästjast.

Ja Tema on valgus, mida ei saa kunagi kustutada. Tema on valgus, mis neelab pimeduse, parandab meie haavad ja leegitseb isegi keset sügavaimat kurbust ja seletamatut pimedust.

See valgus ületab kogu mõistmise.

Soovin, et me kõik võiksime lõpetada selle jooksuraja, mida oleme alustanud. Ja meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse abiga lõpetame me teekonna rõõmsalt, tõrvikud ikka veel põlemas.