Õige elab usust

Ühes vanas juudi muinasjutus räägitakse seebimeistrist, kes ei uskunud Jumalasse. Ühel päeval rabiga jalutuskäigul olles ütles ta: „Ma ei saa ühest asjast aru. Usk on juba tuhandeid aastaid olemas olnud. Kuid kõikjal, kuhu sa vaatad, lokkab kurjus, korruptsioon, ebaausus, ebaõiglus, valu, nälg ja vägivald. Näib, et usk pole maailma sugugi muutnud. Seetõttu küsin ma sinult, mis sellest kasu on.”

Rabi ei vastanud mõnda aega, kuid jätkas seebimeistriga jalutamist. Lõpuks jõudsid nad mänguväljaku juurde, kus lapsed üleni poristena mudas mängisid.

„Ma ei saa ühest asjast aru,” ütles rabi. „Vaata neid lapsi. Seep on juba tuhandeid aastaid olemas olnud ja ometi on need lapsed räpased. Mis kasu on seebist?”

Seebimeister vastas: „Aga rabi, ega seep süüdi pole, et lapsed on porised. Selleks et seep oma otstarvet täidaks, tuleb seda kasutada.”

Rabi naeratas ja sõnas: „Täpselt!”

Tsiteerides ühte Vana Testamendi prohvetit, kirjutas apostel Paulus kokkuvõtlikult, mida tähendab olla usklik: „Õige elab usust!” (Rm 1:17)

Ehk aitab see lihtne avaldus meil mõista, mis vahe on usul, mis on habras ja millel pole tagajärgi, ning usul, millel on vägi elu muuta.

Kuid selleks, et mõista, mida tähendab elada usust, peame me mõistma, mis usk on.

Usk on midagi enamat kui tõekspidamine. See on täielik usaldus Jumala vastu, millega kaasnevad teod.

See on midagi enamat kui soovimine.

See on midagi enamat kui seljatoele nõjatumine, pea noogutamine ja suusõnaline nõustumine. Kui me ütleme, et „õige elab usust”, mõtleme me sellega seda, et laseme usul end suunata ja juhtida. Me tegutseme kooskõlas usuga – mitte pimesi kuuletudes, vaid kindlast ja siirast armastusest Jumala ja hindamatu tarkuse vastu, mida Ta on oma lastele ilmutanud.

Usuga peavad kaasnema teod, vastasel juhul pole usus elu (vt Jk 2:17). Usk ilma tegudeta pole mingi usk. Sellel pole väge muuta inimest, maailmast rääkimata.

Mehed ja naised, kellel on usku, usaldavad halastavat Taevast Isa. Nad usaldavad Teda ka siis, kui nad pole milleski kindlad, kui neil on kahtlusi, kogevad vastuseisu ega näe täiuslikult või ei mõista selgelt.

Mehed ja naised, kellel on usku, kõnnivad tõsimeelselt jüngrirajal ja püüavad järgida armastatud Päästja, Jeesuse Kristuse eeskuju. Usk motiveerib ja lausa inspireerib kallutama südant taeva poole ning ulatama aktiivselt sõbrakätt oma ligimesele, olema talle toeks ja teda õnnistama.

Usk ilma tegudeta on nagu seep, mida karbist välja ei võeta. See võiks saata korda midagi imetabast, kuid ei muuda reaalselt midagi, kuni ei täida oma ettenähtud otstarvet. Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium on tegude evangeelium. Jeesuse Kristuse Kiriku õpetus tõelisest usust on sõnum lootusest, usust ja ligimesearmastusest, kaasinimeste abistamine nii vaimsetes kui ka ajalikes asjades.

Mõned kuud tagasi käisin ma koos oma naise Harrieti ja osa meie lastega Vahemere ääres perereisil. Me külastasime mõnda pagulaslaagrit ja kohtusime sõjast laastatud riikidest pärit peredega. Need inimesed polnud meie usku, kuid olid meie vennad ja õed ning vajasid pakiliselt abi. Olime südames sügavalt liigutatud, kui nägime oma silmaga, kuidas meie Kiriku liikmete aktiivne usk toob puudust kannatavatele ligimestele abi, leevendust ja lootust nende usust, rahvusest või haridusest sõltumata.

Usk, mis on seotud järjepidevate tegudega, täidab südame headusega, pea tarkuse ja mõistmisega ning hinge rahu ja armastusega.

Meie usk saab olla õnnistuseks ja avaldada õigemeelset mõju nii neile, kes on meie ümber, kui ka meile endile.

Meie usk saab täita maailma headuse ja rahuga.

Meie usk saab muuta vihkamise armastuseks ja vaenlased sõpradeks.

Õigemeelsed tegutsevad seega oma elus usu ajel, usaldavad Jumalat ja kõnnivad Tema rada mööda.

Ja selline usk võib muuta inimesi, peresid, rahvaid ja maailma.