Star särab
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis.
„On tore olla koos sinuga Algühingus” (Children’s Songbook, lk 254).
Star sikutas oma riideid. Tal oli ikka veel imelik tunne Kirikus kleiti kanda. Tema vanas kirikus kandsid tüdrukud pühapäeviti pikki või lühikesi pükse. Aga mitte tema uues kirikus. Tema ja ta ema olid just saanud ristitud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.
Star ohkas peeglisse vaadates. Ta oli elevil, et saab esimest korda ametliku liikmena kirikusse minna, kuid samal ajal ta ka närveeris natuke. Varem oli ta olnud terve aja kirikus koos emaga. Aga seekord pidi ta minema Algühingusse.
Star pilgutas oma peegelpildile silma. Aga mis saab, kui ta teiste sekka ei sobi? Mis saab, kui ta teistele lastele ei meeldi?
„Star? Kas sa oled valmis?” hüüdis ema.
Star läks allkorrusele. „Kas ma näen korralik välja?” küsis ta.
Ema naeratas. „Sa näed kaunis välja.”
Star tegi grimassi. „Sa pead nii ütlema. Sa oled mu ema.”
„Sul on õigus. Ma pean seda ütlema. Sest see on tõsi.”
Star naeratas veidike. Ema oskas alati tema enesetunnet parandada. Kuid ta tundis ikka veel, kuidas kõhus keeras. Mis saab, kui ükski laps temaga rääkida ei taha? Tal oli koolis sõpru, aga ükski neist polnud tema uue kiriku liige. Ta soovis, et tal oleks kas või üks sõber, kes koos temaga kirikusse läheks.
„Mulle meenus just midagi, mida ma tegema pean,” ütles ta emale.
Ta jooksis tagasi üles ja põlvitas oma voodi äärde. „Kallis Taevane Isa, palun aita mul sõpru leida. Ma usun, et see, mida misjonärid õpetasid, on tõde, aga ma kardan.”
Star jäi põlvili ja kuulatas. Hetke pärast tundis ta sulnist rahutunnet ega olnud enam nii närvis.
Kirikus istus Star koos emaga ühe pere kõrval, kellel oli kolm väikest tütart. Vanemad tutvustasid endid ja rääkisid enne koosoleku algust emaga. Star aitas tüdrukutel värvida pilti Jeesusest.
Piiskop Andrews tuli nende juurde. „Õde Cunningham! Star! Kui tore teid täna näha!” Piiskop naeratas kõigile soojalt ja surus nende kätt. Star oli unustanud, kui kenad kõik kirikus olid. Ehk õnnestub tal siiski endale sõber leida.
Pärast sakramendikoosolekut läks Star Algühingusse. Istudes vaatas ta närveerides teisi lapsi. Teised rääkisid omavahel ega paistnud teda tähele panevat. Stari süda heitus. Ta peab ikkagi üksinda olema.
Just samal hetkel astus tuppa Stari-vanune tüdruk. „Ta paistab ka närveerivat,” mõtles Star. „Ma võiksin minna ja temaga rääkida.”
Star tõmbas sügavalt hinge ja astus tüdruku juurde. „Tere! Minu nimi on Star. Ma olen siin uus. Kas sa tahaksid minu kõrvale istuda?” Star hoidis hinge kinni. Kas tüdruk tahaks tema sõber olla?
Tüdruku näole ilmus uje naeratus. „Minu nimi on Sarah. Ma olen siin samuti uus. Mu pere kolis alles äsja Ontario osariigist siia.”
„Minu ema ja mina saime kaks nädalat tagasi ristitud,” ütles Star. „Ma pole kindel, mida ma tegema pean.”
Sarah naeratas laiemalt. „Küll me selles koos selgust saame.”
Star ja Sarah istusid oma klassi juurde. Mõnikord tabas Star Sarah pilgu ja naeratas. Sarah naeratas vastu. Star tundis rahu ja rõõmu. Ta teadis, et Taevane Isa oli vastanud tema palvele ja aidanud tal leida sõbra.
Klassis palus õpetaja Staril ja Sarah’l ennast tutvustada.
Star tõusis püsti. „Minu nimi on Star Cunningham. Mina ja mu ema saime kaks nädalat tagasi ristitud.” Ta vaikis hetke ja tema näole ilmus suur naeratus, kui ta oma uut sõpra vaatas. „Ja see on minu sõber Sarah.”