Minu onu on kunstnik, kes valmistab väikeseid puust laevukesi ja paneb need pudelisse. Nende valmistamine nõuab palju aega, keskendumist ja pingutust.

Ühel päeval nägin ma kõiki tema tööriistu ja märkasin, kuidas igat tööriista kasutati laeva erilise detaili jaoks. Oma onu töötamas vaadates olin üllatunud, kuidas ta neid tööriistu laevade valmistamiseks kasutas. Mulle meenus lugu sellest, kuidas Nefi laeva ehitas (vt 1Ne 17–18). Ta ehitas selle Issanda, mitte inimeste viisil. Jumal annab meile tööriistu meie enda laevade ehitamiseks Tema viisil. Pühakirjad, usk ja Jumala armastus on tööriistad, mida ma pean kasutama enda elus hoolikalt, et ehitada oma laev ilma igasuguste pragudeta. Ma õpin iga päev olema Issanda jünger.

Taanis oli külm kevad. Olin just teinud algust põhimisjoniga ja minu tunnistus oli kõikuma löönud. Olin pöördunud usku alles 19 kuud tagasi ja olin täis ebakindlust uue riigi ees, keele ees, mida ma rääkida ei osanud, ning tänavate labürindi ees, milles ma ei suutnud teed leida. Minu palved, mis olid olnud täis tänu, muutusid süüdistustest kibedaks: „Jumal, miks oled sa mind üksi jätnud?”

Ühel hommikul anusin ma Teda palves. Selle asemel aga, et küsida vihase südamega „miks”, anusin ma tunnistust evangeeliumi tõest ja palusin, et mu kahtlused hajuksid.

Pärast palvet avasin pühakirjad. Sattusin kirjakohale 5. Moosese 31:6: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu nende ees, sest Jehoova, su Jumal, käib ise ühes sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha!”

Mu süda täitus rõõmuga, kui mõistsin vastust oma palvele: Jumal on alati koos minuga olnud. Ta lihtsalt ootas hülgamissüüdistuste asemel siirast palvet.

Jumal ei hülga mind kunagi, isegi kui kõik paistab lootusetu. Ja me võime tunda Tema valguse sära palve ja Tema pühakirjade kaudu.