2017
Uueks rännakuks valmistumine
April 2017


Uueks rännakuks valmistumine

Artikli autor elab Brasiilias Paranás.

Nagu Nefi, kes purjetas tundmatusse, nii pidin ka mina rakendama usku Issandasse seoses pere loomisega.

Kujutis
sail boat on the water

Foto: © Getty Images

Abielule ja pitseerimisele eelnenud nädalatel hakkas kõik see, mida pidin enne uue pere loomist tegema, mind veidi närviliseks muutma. Olgugi et see oli rõõmus aeg, tekitasid minus pingeid uute harjumuste sisseseadmine, rahaasjade korraldamine, asjade ladustamiseks koha leidmine ja kõik minu uued abielunaise kohustused. Tahtsin olla kindel, et alustame oma abielu õigesti, tehes oma tegemistes ruumi tähtsatele asjadele, nagu käskude pidamine, ja leiame vaatamata kiirele elutempole aega abikaasadena koos olla.

Pulmapäeva lähenedes nägin ma oma üllatuseks hulka õudusunenägusid seoses kõiksugu perekonda kahjustavate hädadega. Kuna olen pärit armastavast, kuid raskustes perekonnast, mida ohustavad pidevad pinevad vaidlused ja murtud südamed, mõjutasid halvad unenäod mind rohkem, kui oleksid pidanud. Nõnda ärkasin ma ühel järjekordsel ööl üleni higisena ja otsustasin järgida nõu, mida õde Neill F. Marriott, teine nõuandja noorte naiste üldjuhatuses, andis oma kõnes „Südame allutamine Issandale” (2015. a sügisene üldkonverents). Sulgesin silmad ja palvetasin: „Taevane Isa! Mida ma saan teha, et seda halba oma perest eemal hoida?”

Vastus rabas mind sama kiiresti ja tugevalt, otsekui oleks keegi avanud mu peas ukse ja selle mõtte mulle pähe pannud. Vaikne tasane hääl õhutas mind: „Tee seda, mida sa tegema pead. Ole igal sammul ustav.” Vaim sosistas konkreetseid nõuandeid ja tundsin, et kui ma nende järgi tegutsen, on kõik hästi.”

Naeratasin ja tundsin, kuidas mul läks rinnus soojaks. Äkitselt olid kõik mured ununenud, kuna teadsin, et see on õige. Olin tundnud Püha Vaimu varemgi, kuid mitte kunagi nii tugevasti kui tol ööl. Tundsin end ümbritsetuna meie Taevase Isa ja Päästja armastusest ning teadsin, et minu perekonna heaolu ja pääste on Neile sama tähtsad kui mulle endale.

Lisakinnitusena meenus mulle pühakirjalugu – hetk, mil Issand käskis Nefil laeva ehitada: „Ja sündis, et Issand rääkis mulle, öeldes: Sa pead ehitama laeva sel viisil, nagu ma sulle näitan, et ma võiksin viia sinu rahva üle nende vete.” (1Ne 17:8; rõhutus lisatud)

Nefi oli olnud oma perega aastaid kõnnumaal, pidades vastu kõiksugu kannatustele. Rännak üle mere võinuks temas hirmu tekitada ja need hirmud oleksid võinud tema usust võitu saada. Kuid ta ei lasknud sel juhtuda. Ta võttis kuulda Jumala juhiseid ja kuuletus neile. Tal oli usku, et Tema lubadused täituvad. Issand ei öelnud kunagi Nefile, et torme ei tule või et lained laeva ei taba. Kuid Ta ütles Nefile, et kui Nefi järgib Tema juhiseid, suudab ta juhtida oma pere turvaliselt üle ookeani tõotatud maale.

Mõistsin, et olin samuti aastaid kõnnumaal rännanud ja jõudnud nüüdseks mere kaldale, et valmistuda uueks teekonnaks, abieluks. Mind on kutsutud ehitama laeva Jumala juhiste järgi. Ma arvan, et sama kehtib kõigi viimse aja pühade perede puhul.

Niipea kui me abikaasaga abiellusime, tulid ka raskused. Jäin haigeks, meil oli raskusi rahaasjade tasakaalustamise ja kõigi heade harjumuste juurutamisega, mida olime otsustanud järgida.

Kuid tol öösel saadud nõuanne püsis mul südames. Püüdsime iga päev õppida Jumala sõna ja seda südamesse talletada, järgida oma kallite juhtide, sealhulgas Kristuse head eeskuju, ja parandada oma käitumist. Sain palve kohta tugevama tunnistuse ja tõeliselt maitsta Isa armastust. Hakkasin rohkem usaldama ja vähem kartma. Mõistsime, et meie ees olnud raskustest olid saanud astmelauad paremaks saamisel. Täna näib meie kodu tükikesena taevast.

Me oleme ikka veel oma teekonna alguses, kuid abiellumine ja pere loomine on parim valik, mille olen kunagi teinud. Mu süda pakatab rõõmust, kui mõtlen saadud templitalitusele ja tean, et meid pitseeriti Jumala volitusega. Mida enam mõistan pere tähtsust Taevase Isa plaanis ja sõlmitud lepingu pühadust, seda enam tahan aidata teistel peredel sama talitust saada.

Ma õppisin, et me ei pea eesseisva üle muret tundma, sest „Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu” (2Tm 1:7). Peame lihtsalt olema kuulekad, järgima pühakirjade ja nüüdisaja prohvetite sõnade kaudu antud juhiseid ning küsima palves isiklikumat juhatust. Seda tehes saame ületada selle viimse aja ookeani kindlana, et mistahes raskus meid ka ei taba, on meile armsad inimesed kaitstud.