VÕIMAS MUUTUS SÜDAMES

Pärast meditsiinikooli asusin ma tööle ühe lastehaigla intensiivravi osakonnas. Ma soovisin õppida ja kogemusi omandada, et iseennast tõestada. Ma ei kujutanud aga ette, et see saab olema nii raske – füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Ma ei suutnud mõista, miks on maailm nii julm, et isegi lapsevanemad võivad teha omaenda lastele parandamatut kahju. Samuti ei mõistnud ma, miks Jumal lastel surra laseb. Pärast aastapikkust haiglatööd olin ma hingelt kurnatud.

Siis sain ma teada, et mu pereliikmetel olid vestlused viimse aja pühade misjonäridega. Ma töötasin pikki vahetusi, ega saanud olla kodus, kui need vestlused aset leidsid. Mu ema ja õde said peagi ristitud. Mul oli tunne, otsekui oleksin ma oma küsimuste ja lahendamata probleemidega üksi jäänud. Mu pere püüdis küll minu jaoks misjonäridega kokkusaamist korraldada, aga ma ei tahtnud neid näha. Üks kord aga, kui õde Johnson ja õde Marchuk külla tulid, läksin ma kuulama, mida nad räägivad. Järgmine kord esitasid nad mulle vaimse õpetuse ja ma suutsin leida vastused mind kaua aega vaevanud küsimustele. Peagi mind ristiti ja kinnitati liikmeks.

Sellest ajast peale, kui minust sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, olen ma tundnud, kuidas mu usk Jeesusesse Kristusesse mind toetab. Ma olen kogenud ikka ja jälle palve väge ning tunnen, et olen tulnud pimedusest valguse kätte. Kuus aastat Kirikus on veennud mind selles, et Jeesus Kristus on minu Päästja. Ja tänu Jeesusele Kristusele on mul nüüd võimalus saada lähedasemaks oma Taevase Isaga.