Aidake neil koju jõuda

Vennad ja õed! Meie Taevane Isa tahab ja vajab meie abi, et oma vaimulapsed taas enda juurde koju tuua. Ma kõnelen täna noortest, kes on juba Tema õiges Kirikus ja astunud seega kitsale ja ahtale teerajale, et naasta oma taevasesse koju. Ta tahab, et nad koguksid varakult vaimset jõudu, et sellel rajal püsida. Tal on vaja meie abi, et tuua uitajad kiiresti teerajale tagasi.

Kui olin noor piiskop, hakkasin mõistma, miks Issand tahab, et tugevdaksime lapsi, kui nad on alles noored, ja päästaksime nad varakult. Räägin teile loo ühest noorest neiust, kes esindab neid paljusid teisi, keda olen püüdnud aastate jooksul aidata.

Vestlesin temaga oma piiskopilaua taga. Ta rääkis mulle oma elust. Ta ristiti ja kinnitati Kiriku liikmeks, kui ta oli kaheksa-aastane. Meenutades rohkem kui kahtekümmet aastat, mis sellele järgnesid, polnud ta silmis küll pisaraid, kuid tema hääles oli kurbusenoote. Ta ütles, et allakäik sai alguse otsusest sõbrustada tema jaoks tookord põnevate inimestega. Ta hakkas rikkuma käske, mis tundusid talle algul vähem tähtsatena.

Alguses järgnesid sellele kurbus ja süütunne. Kuid sõpradega läbi käies tundis ta, et meeldib teistele, ja nii näisid tema juhuslikud otsused meelt parandada üha vähem tähtsad. Mida kaalukamaks murtud käsud muutusid, seda enam näis haihtuvat unistus igavesest õnnelikust kodust.

Minuga vesteldes tunnistas ta, et on õnnetu. Ta tahtis, et päästaksin ta patu püünisest, mille lõksust ta end leidis. Ainus väljapääs oli aga usk Jeesusesse Kristusesse, murtud süda, meeleparandus ja seeläbi puhtakssaamine, muutumine ning Issanda lepitusest jõu ammutamine. Tunnistasin talle, et see on ikka veel võimalik. Nii see oligi, aga teel koju Jumala juurde oleks olnud palju kergem rakendada usku noorena, kui ta alles hakkas teelt kõrvale kalduma.

Seega aitame Jumala lapsi kõige paremini, kui anname neile juba noores eas võimalusi tugevdada usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema taastatud evangeeliumisse. Kui nad rajalt kõrvale kalduvad, peame aitama neil taas usu lõkkele puhuda, enne kui see kustub.

Meil seisab ees pea pidev võimalus abistada rändureist Jumala lapsi. Päästja ütles meile, miks see nii peab olema, kui Ta kirjeldas kõikide Jumala vaimulaste ohtlikku koduteed läbi udu, mida patt ja Saatan tekitavad:

„Minge sisse kitsast väravast, sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad;

kuna kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”¹

Oma laste vajadusi ette nähes andis armastav Taevane Isa neile teele kaasa juhised ja abilised. Ta saatis oma Poja, Jeesuse Kristuse, et teha turvaline kodutee võimalikuks ja kättesaadavaks. Ta kutsus oma prohvetiks käesoleval ajal president Thomas S. Monsoni. Noorest peale on president Monson õpetanud nii seda, kuidas rajale jääda, kui ka seda, kuidas päästa neid, kes on jõudnud haletsusväärsesse olukorda.

Taevane Isa on määranud meid väga erinevatele vahipostidele, et ränduritele jõudu anda ja neid vajadusel ohutusse kohta juhtida. Tähtsaimaid ja vägevaimaid kohustusi täidame perekonnas. Need on tähtsad, sest perel on võimalus suunata last kindlale koduteele juba tema elu alguses. Vanematel, vendadel ja õdedel, vanavanematel, tädidel ja onudel on tänu pere aluseks olevatele armastavatele suhetele suur juhtimise ja aitamise vägi.

Perel on lapse esimesel kaheksal eluaastal eelis. Nendel kaitstud aastatel on tänu Jeesuse Kristuse lepitusele Saatana võimalus kodutee varjamiseks pimeduseudu kasutada piiratud. Nendel hinnalistel aastatel kutsub Issand peredele appi Algühingu kutsetes teenijad, et aidata lapsi vaimselt tugevdada. Ta kannab hoolt ka selle eest, et Aaroni preesterluse hoidjatel oleks võimalus sakramenti jagada. Sakramendipalveist kuulevad lapsed lubadust, et kui nad on kuulekad Jumala käskudele, võivad nad Püha Vaimu ühel päeval oma juhiks saada. Selle tulemusena saavad nad kindlust kiusatuse tekkides sellest hoiduda ja minna tulevikus appi ka teistele.

Paljud piiskopid Kirikus on saanud inspiratsiooni, et kutsuda koguduse tugevamaid inimesi mõnda Algühingu last veel eraldi teenima. Nad mõistavad, et kui lapsi tugevdada, on usu ja tunnistuse olemasolu korral väiksem tõenäosus, et neid tuleb teismelistena rajale tagasi tuua. Nad mõistavad, et tugev vaimne vundament võib muuta kogu elu.

Abiks saab olla igaüks. Nii vanaemad, vanaisad kui ka kõik liikmed, kes mõnda last tunnevad. Selleks ei ole vaja ametlikku Algühingu kutset. Puuduvad ka vanusepiirangud. Üks sellistest naistest oli nooremana Algühingu üldnõukogus, kes töötas välja juhtmõtte „Vali õige”.

Ta ei väsinud kunagi lapsi teenimast. Ta õpetas oma koguduse Algühingus, olles ise seda palunud, peaaegu üheksakümne aasta vanuseni. Väikesed lapsed tundsid, kuidas ta neid armastas. Nad nägid tema eeskuju. Nad õppisid temalt lihtsaid põhimõtteid Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Ennekõike õppisid nad tänu tema eeskujule tundma ja märkama Püha Vaimu. Nõnda olid nad end teel usule korralikult sisse seadnud, et kiusatustest hoiduda. Vajadus tulevikus neid endid päästa muutus vähetõenäoliseks ja nad on siis valmis teisi abistama.

Kui meie lapsed olid väikesed, õppisin, milline vägi on elementaarsel usul palvesse ja Pühasse Vaimu. Meie vanim poeg polnud veel ristitud. Meie tema vanematena olime püüdnud koos Algühingu õpetajate ja preesterluse teenijatega aidata tal tunda ja märgata Vaimu ning teada, kuidas Vaimult abi saada.

Ühel pärastlõunal viis mu abikaasa ta ühe naise juurde, kes teda lugema õpetas. Kokkuleppe kohaselt pidin mina talle töölt koju tulles järele minema.

Õppetund lõppes oodatust varem. Poeg oli kindel, et teab teed ja hakkas koju jalutama. Ta ütles hiljem, et oli endas täiesti kindel ja mõte teekond üksinda ette võtta meeldis talle. Kõndinud kilomeetri jagu, hakkas pimenema. Ta hakkas mõistma, et on kodust ikka veel väga kaugel.

Tal on ikka veel meeles, kuidas pisarad möödavuhisevate autode tuled hägusaks muutsid. Ta tundis, et on väike laps, mitte kindlameelne poiss, kes oli üksinda koduteele asunud. Ta mõistis, et vajab abi. Siis aga meenus talle miski. Ta teadis, et peab palvetama. Nõnda suundus ta teelt eemale puude vahele, mida ta pimeduses vaevu aimas. Ta leidis koha, kuhu maha põlvitada.

Ta kuulis hääli läbi põõsaste talle lähenemas. Kaks noort olid kuulnud tema nuttu. Nad küsisid, kui tema juurde jõudsid: „Kas me saame sind aidata?” Ta ütles läbi pisarate, et on eksinud ja tahab koju. Noored küsisid, kas ta teab oma kodust telefoninumbrit või aadressi. Ta ei teadnud. Nad küsisid, kas ta teab oma nime. Seda ta teadis. Nad elasid seal lähedal ja viisid ta enda juurde. Nad leidsid telefoniraamatust meie perekonnanime.

Kui mulle helistati, tormasin ma talle järele, tänulikuna, et toredad inimesed tema koduteele saadeti. Olen ka igavesti tänulik, et teda oli õpetatud palvetama usuga, et abi on tulemas, kui ta ära eksib. See usk on teda kaitsnud ja toonud teisigi abilisi tema juurde enamatel kordadel, kui ta suudab üles lugeda.

Issandal on oma kuningriigis abilised ja tegutsemiskava. Issand oma tarkuses on inspireerinud oma teenijaid võtma teismeliste tugevdamiseks kasutusele kõige vägevamad vahendid ja kutsuma ametisse parimad abikäed.

Teile on teada kaks vägevat Issanda antud programmi. Üks noortele naistele mõeldud programm kannab nime „Isiklik areng”. Teine Aaroni preesterluse hoidjatele mõeldud programm kannab nime „Kohus Jumala ees”. Me innustame pealekasvava põlvkonna noori märkama omaenda võimeid tõelise vaimse tugevuse saavutamiseks. Me palume neil, kes nende noorte eest hoolitsevad, teha nende abistamiseks just seda, mida Issand meilt nõuab. Kuna Kiriku tulevik sõltub neist, läheb see korda meile kõigile.

Neid kahte programmi on täiendatud, kuid nende eesmärk on sama. President Thomas S. Monson sõnastas selle järgmiselt: me peame „õppima, mida vaja, tegema, mida vaja, ja olema, nagu vaja”².

„Isikliku arengu” trükises on noorte naiste eesmärk nende jaoks selgelt välja toodud:

„„Isikliku arengu” programm kasutab kaheksat Noorte Naiste väärtust, et aidata sul täielikumalt mõista seda, kes sa oled, miks sa oled siin maa peal ja mida sa peaksid Jumala tütrena tegema, et valmistuda päevaks, mil lähed templisse pühasid lepinguid sõlmima.”

Seal öeldakse veel, et noored naised õpivad „kohustuste enda peale võtmist, nende täitmist ja vanemale või juhile oma arengust aruandmist”. Samuti on seal lubadus, et „„Isikliku arengu” kallal töötades rakendatavad tegevused, nagu palve, pühakirjade uurimine, teenimine ja päeviku pidamine muutuvad igapäevasteks isiklikeks harjumusteks. Need harjumused tugevdavad sinu tunnistust ja aitavad sul elu jooksul õppida ning täiustuda.”³

Aaroni preesterluse noortele meestele mõeldud „Kohus Jumala ees” programm on saanud tugevamaks ja sihiteadlikumaks. Programm mahutatakse Aaroni preesterluse kõigi kolme ameti jaoks ühte lihtsasse raamatusse. See uus raamat antakse noortele meestele ja nende juhtidele ning see on vägev töövahend.

Raamat tugevdab noorte meeste tunnistust ja suhet Jumalaga. See aitab neil õppida ja soovida täita oma preesterluse kohustusi. See tugevdab nende suhteid vanematega, kvoorumi liikmete seas ning oma juhtidega.

Mõlemad programmid panevad suure vastutuse jõupingutuste eest noortele endile. Noori kutsutakse õppima ja tegema asju, mis pole kerged kellelegi. Kui meenutan omaenda noorust, ei mäleta ma sellist väljakutset. Mõnikord küll kutsuti mind millegi sellisega hakkama saama, aga üksnes vahete-vahel. Need programmid eeldavad järjepidevust, suuri jõupingutusi ning teadmiste ja vaimsete kogemuste kogunemist aastate jooksul.

Mõistsin sellele mõeldes, et nende trükiste sisu sümboliseerib füüsilisel kujul Issanda usaldust pealekasvava põlvkonna ja kõikide meie vastu, kes me neid armastame. Olen näinud tõendeid, et seda usaldust ei reedeta.

Külastuste ajal olen ma jälginud Aaroni preesterluse kvoorumite tegevust. Olen näinud, kuidas noored mehed järgivad õpetusi, teevad plaane Jumala tahtmiste täitmiseks ja asuvad siis täitma neile antud kohustusi ning jagavad teistega neis aset leidnud vaimset muutust. Neid vaadates ja kuulates sai mulle selgeks, et isad, emad, juhid, sõbrad ja nende naabridki koguduses olid Vaimust liigutatud, kui kuulsid noori tunnistamas, kuidas nad on saanud tugevamaks. Tunnistuse jagamine mõjus meeltülendavalt noortele ja samas ka nendele, kes püüdsid aidata neil kasvada.

Noorte Naiste programm sisaldab seda sama vägevat kava, kuidas noore naise vaimset jõudu arendada ja meile abistamisvõimalusi pakkuda. „Isiklik areng” aitab noortel naistel valmistuda templitalitusteks. Neile on abiks emade, vanaemade ja iga õigemeelse naise eeskuju Kirikus. Olen näinud, kuidas vanemad aitasid tütrel tema eesmärke ja unistusi täide viia, märgates ja pidades tähtsaks kõike head, mida tütar korda saatis.

Vaid mõni päev tagasi nägin ma, kuidas ema seisis oma noore tütre kõrval, kui neid tunnustati üheskoos üles näidatud oivalise naise-eeskuju eest. Kui nad mulle rääkisid, mida see nende jaoks tähendas, tundsin ma Issanda heakskiitu ja julgustust meile kõigile.

Kogu abist, millega neile noortele toeks olla, on neil kõige rohkem abi sellest, kui nad tunnevad, et oleme kindlad, et nad on teel koju ja saavad sellega hakkama. Me teeme seda kõige paremini, kui oleme sel teel koos nendega. Kuna rada on järsk ja mõnikord konarlik, tunnevad nad end vahel heidutatuna ja koguni komistavad. Vahel võivad nad sihi silme eest kaotada ja ekslevad igavesest vaatenurgast vähem tähtsate eesmärkide suunas. Need inspireeritud programmid muudavad selle vähemtõenäoliseks, sest juhatavad noort Püha Vaimu kohale kutsuma ja oma kaaslaseks võtma.

Parim nõuanne noortele on see, et nad jõuavad Taevase Isa juurde tagasi vaid siis, kui neid juhatab ja parandab Jumala Vaim. Seega siis, kui oleme arukad, innustame, kiidame ja oleme eeskujuks kõiges, mis kutsub kohale Püha Vaimu. Kui nad jagavad meiega oma tegemisi ja tundeid, peame me ka ise olema Vaimu väärilised. Siis tunnevad nad meie kiituses ja naeratustes ära Jumala heakskiidu. Kui meil peaks tekkima vajadus neid korrale kutsuda, tunnevad nad selles meie ja ka Jumala armastust, mitte etteheidet ja hülgamist, mis lubab Saatanal neid veelgi enam eemale juhatada.

Kõige enam vajavad nad, et oleksime eeskujuks selles, mida nemad tegema peavad. Me peame palvetama ja paluma Vaimu ande. Me peame mõtisklema pühakirjade ja elavate prohvetite sõnade üle. Me peame tegema plaane mitte ainult soovide, vaid lepingute tasandil. Seejärel tuleb meil oma lubadustest Issanda ees ka kinni pidada. Samuti tuleb meil toetada teisi, jagades nendega oma ellu tulnud lepituse õnnistusi.

Me peame olema oma elus eeskujuks vankumatu ja lakkamatu ustavusega, mida Issand neilt ootab. Seda tehes aitame me neil tunda Vaimu kinnitust, et kui nad jäävad kindlaks, kuulevad nad armastava Päästja ja Taevase Isa sõnu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!”⁴ Ja meile, kes me neile teel abiks oleme, teeb nende sõnade kuulmine rõõmu.

Ma tunnistan, et Issand armastab teid ja et Ta armastab iga Jumala last. See on Tema kuningriik, mis on taastatud preesterluse võtmetega prohvet Joseph Smithi läbi. Thomas S. Monson on Issanda prohvet tänapäeval. Ma luban igaühele teist, et kui te järgite inspireeritud juhiseid Jeesuse Kristuse õiges Kirikus, siis meie noored ja need meist, kes neid aitavad ja armastavad, toimetatakse turvaliselt koju Taevase Isa ja Päästja juurde, et elada koos perega rõõmsalt igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.