Pole enam paika minu hinge vaenlasele

Kui me hiljuti õde Hollandiga ühel lennureisil lennukist välja astusime, tõttas kolm kena noort naist samalt lennult meid tervitama. Nad ütlesid, et on Kiriku liikmed, milles iseenesest polnud midagi üllatuslikku, sest need, kes pole meie Kirikust, lennujaamades meie juurde tavaliselt ei tõtta. Hakkasime juttu ajama ja naised rääkisid peagi läbi pisarate, et olid hiljuti oma meestest lahku läinud. Kõigi kolme abikaasad olid murdnud truudust ning kõigi kolme puhul oli asi alguse saanud meeste huvist pornograafia vastu.

Alustades oma tänast sõnumit, mida pole mul sugugi kerge ette kanda, sellise karmtõsise sissejuhatusega, tunnen ma end nagu vanaaja Jaakob, kes ütles: „See kurvastab mind, et ma pean tarvitama teie suhtes nii palju otsekohest kõnet . . [nende] . . juuresolekul, . . kelledest paljude tunded on äärmiselt õrnad ja puhtad ja hellad.” ¹ Kuid mis parata, tuleb olla otsekohene. Võib-olla ärkas minus isa või hoopiski vanaisa, aga pisarad nende noorte naiste silmis tõid pisarad ka minu ja õde Hollandi silmadesse, ja nende küsimused panid mind omakorda küsima: „Miks on meie ümber nii palju moraalitust ja miks langeb selle ohvriks nii palju inimesi ja peresid, ka Kiriku liikmeid, kellele see elukestvaid traagilisi arme jätab?”

Loomulikult teadsin ma vähemalt osaliselt vastust oma küsimusele. Me näeme kogu aeg, kuidas meid ründab iga nurga peal mingi kõlvatu sõnum. Televisiooni, filmi- ja muusikatööstuse tumedam pool küllastub üha rohkem agressiivsest kõnepruugist ja sündsusetust käitumisest. Kahjuks võib seesama arvuti ja Internet, mis võimaldab mul koostada oma pere ajalugu ja valmistada nimesid ette templitööks, ilma filtrite ja kontrollsüsteemideta lubada mu lastel või lastelastel pääseda ligi räpaste mõtete laviinile, mis võib jätta nende ajju parandamatu jälje.

Meenutagem, kuidas need noored naised ütlesid, et nende abikaasade truudusetus sai alguse huvist pornograafia vastu. Kuid kõlblusevastane tegevus ei ole ainuüksi meeste probleem. Mehed pole ainukesed patustajad. Üksainus hiireklõps ja juba varitsebki teid oht. Võite kohata seda isegi jututoas. Oht ei tee inimeste vahel vahet, olgu mees või naine, noor või vana, abielus või vallaline – ohustatud on kõik. Ja et kiusatus ikka hõlpsamini inimeseni jõuaks, näeb vastane vaeva, et laiendada oma leviala, nagu selles valdkonnas on kombeks öelda, mobiiltelefonide, videomängude ja MP3 pleieritega.

Kui lõpetada selle probleemi okste laasimine ja asuda kohe puu juurte kallale, ei üllata meid, kui leiame seal vargsi luuramas himuruse. Himurus on ebameeldiv sõna ja ebameeldiv on mul sellest ka rääkida, kuid selleks sunnib asjaolu, et mõnes kultuuriruumis peetakse seda seitsmest surmapatust² kõige tapvamaks.

Miks on himurus nii tõsine surmapatt? Peale Vaimu hävitamise meie hinges, rüvetab see ka kõige ülevamat ja pühamat tunnet, mille Jumal on andnud meile surelikkuses – mehe ja naise vahelist armastust ja nende ühist soovi tuua lapsi perekonda, mis on määratud kestma igavesti. Keegi on kord öelnud, et tõelisest armastusest saab rääkida ainult siis, kui see jääb kestma. Tõeline armastus on igavene! Himurus muutub sama kiiresti, kui pöörame lehti pornoajakirjas või langeb pilk järgmisele möödakõndivale silmailu pakkuvale objektile, olgu ta siis mees- või naissoost. Tõeline armastus paneb pea ringi käima, nii nagu õde Holland paneb minu pea ringi käima. Tõelisest armastusest ollakse valmis kuulutama kas või majade katustelt. Himurust aga iseloomustavad häbitunne ja vargsi tegutsemine, mis on lausa patoloogilised – mida hilisem tund, mida pimedam aeg, seda parem, uksele igaks juhuks kaks riivi ette! Armastus paneb meid instinktiivselt sirutama käe Jumala ja teiste inimeste poole. Himurusel ja jumalakartlikkusel puuduvad kokkupuutepunktid. Himurus ülistab oma himude rahuldamist. Armastus tuleb avasüli ja sel on suur süda; himuruse näol on tegu vaid suure isuga.

Need on vaid mõned põhjused, miks armastuse tõelise tähenduse rikkumine, olgu mõtetes või teise inimesega, on nii hukatuslik. See hävitab selle, mis on pärast usku Jumalasse tähtsuselt kohe järgmine – usu nendesse, keda me armastame. See paneb vankuma usaldustalad, millele on rajatud praegune või millele rajatakse tulevane armastus. Kui usaldus on kadunud, võtab selle teistkordne ülesehitamine kaua aega. Olgu tegemist pereliikme või avaliku elu tegelasega – rahvasaadiku, suurärimehe, meedia- või sporditähega, võib probleemi liiga kaugele arenedes moraalse ühiskonna toetuseks ehitatud hoone mahajäetuks kuulutada.³

Olgu me vallalised või abielus, noored või vanad, räägime veidi sellest, kuidas kaitsta ennast kiusatuse eest, ükskõik millisel kujul see ka ei esineks. Ilmselt ei suuda me ravida terveks kogu tänast ühiskonda, aga rääkigem siiski millestki, mida me isiklikult teha saame.

• Ennekõike eraldage end alustuseks inimestest, materjalidest ja olukordadest, kes või mis teile kahjulikult mõjuvad. Alkoholismist või muust taolisest sõltuvusest vabanejad teavad, et kui kiusatus on lähedal, on raske sellele vastu seista. Nii on ka kõlbelisusega. Jookske minema, nagu Joosep Pootifari naise⁴ juurest – jookske nii kaugele, kui saate, kõigest, kes või mis teid ahvatleb! Ja kui põgenete kiusatuse käest, ärge jätke maha oma uut aadressi.

• Tunnistage, et tõelise sõltuvuse ahelais inimesed vajavad sageli midagi enamat kui eneseabi. Selliste inimeste hulka võite kuuluda ka teie. Otsige seda abi ja võtke see vastu. Rääkide oma piiskopiga. Järgige tema nõuandeid. Paluge preesterluse õnnistust. Kasutage Kiriku Pereteenistuse teenuseid või pöörduge asjatundliku abi saamiseks mõne spetsialisti poole. Ärge lakake palvetamast. Paluge endale appi inglid.

• Arvutifiltrite kasutamise ja kiindumustunnete mahasurumise kõrval tuleb meeles pidada, et ainus tõeline kontroll elus on enesekontroll. Säilitage üha enam enesekontrolli ka elus ette tulevatel piiripealsetel hetkedel. Kui telesaade on sündsusetu, pange teler kinni. Kui film on jõhker, lahkuge kinost. Kui suhe kipub muutuma sündsusetuks, tehke sellele lõpp. Paljud sellistest mõjudest ei pruugi olla vähemalt esialgu põhimõtteliselt pahelised, kuid nad võivad nüristada meie otsustusvõimet, tuimastada vaimsust ja viia lõpuks millenigi, mis võib osutuda halvaks. Vanasõna ütleb, et tuhandekilomeetrine rännak algab esimesest sammust,⁵ seepärast vaadake ette, kuhu te astute.

• Nagu vargad öösel, püüavad soovimatud mõtted leida sissepääsu meie pähe. Me ei pea siiski ust lahti lööma, neile teed ja kooki pakkuma ja teatama siis, kus me oma lauahõbedat hoiame! (Teed ei peaks te pakkuma nii või naa!) Ajage need sulid välja! Asendage alatud mõtted lootusrikaste mõtete ja rõõmsate mälestustega: manage silme ette nende näod, kes teid armastavad ja oleksid löödud, kui te neid alt veate. Nii mõndagi on patust või rumalusest päästnud see, et talle meenub teda kodus ootava ema, naise või lapse nägu. Mis iganes mõtted teil tekivad, vaadake, et lasete need oma südamesse ainult sel juhul, kui nad on „kutsutud”. Nagu ütles kord üks vana aja luuletaja, olgu tahe sulle mõistuse eest.⁶

• Otsige Issanda Vaimu, viibige kohtades, kus Issanda Vaim end ilmutab! Vaadake järele, kas teie kodu on selline paik. Otsustage, millist kunsti, muusikat ja kirjandust te oma koju lubate. Kui olete saanud Templianni, käige templis nii sageli, kui olud lubavad. Pidage meeles, et tempel relvastab teid Jumala väega, ümbritseb teid Tema hiilgusega ja annab Tema inglitele käsu teid hoida.⁷ Templist lahkudes pidage meeles õpitud sümboleid. Ärge neid kunagi kõrvale heitke ega unustage!

Enamik hädalisi hüüab lõpuks: „Mida ma ometi mõtlesin?” Mida iganes nad ka mõtlesid, ei mõelnud nad Kristusele. Ja ometi, igal pühapäeval oma elus, tõotame Tema Kiriku liikmetena võtta enda peale Tema nime ja lubame „teda alati meeles pida[da].”⁸ Nähkem seega veidi rohkem vaeva Tema mäletamisega – et Ta „võttis … enese peale meie haigused ja kandis meie valusid, … [et] Teda … löödi meie süütegude tõttu, … ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud”⁹. Kui peame meeles, et oma üleastumistega ei tee me haiget mitte ainult neile, keda armastame, vaid ka Temale, kes meid nii väga armastab, suunab see tugevasti meie tegusid. Ja kui me patustame, olgu patt nii tõsine kui tahes, võib meid päästa ikka seesama üllameelne isik, Tema, kellel on ainus nimi taeva all, mille läbi iga mees või naine võib saada päästetud.¹⁰ Kui oleme silmitsi oma üleastumistega ja meie hinge äestab tõeline valu, toogem kõik meeltparandava Alma sarnaselt kuuldavale oma elu muutev appihüüe: „Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale!”¹¹

Ma armastan teid, vennad ja õed! President Thomas S. Monson ja vennad armastavad teid. Mis aga veelgi tähtsam – teie Taevaisa armastab teid! Olen püüdnud täna rääkida armastusest, õigest armastusest, tõelisest armastusest, selle au sees pidamisest ja kuidas inimkonnale teadaolevates tsiviliseeritud ühiskondades on seda õigesti mõistetud. Olen püüdnud rääkida selle pühadusest abikaasade vahel ja peredest, mis lõpuks armastusest sünnivad. Olen püüdnud rääkida lunastava armastuse ilmingust, ligimesearmastusest inimese kehastuses, kuna Kristus ise oli meie vastu nii armulik. Olen pidanud vajalikuks rääkida ka el diablost, kuradist endast, valede ja himuruse isast, kes teeb kõik, mis ta suudab, et tõelist armastust rikkuda, et muuta labaseks ja rüvetada tõelist armastust, kus ja millal iganes ta seda kohtab. Ja olen rääkinud tema soovist viia meid võimaluse korral hukatusse.

Kiusatusi kohates peame hüüdma nagu Nefi noorena: „[Ei] enam anna [ma] paika [oma] hinge vaenlasele.”¹² Me saame vanakurjale vastu hakata. Kui soovime seda kogu hingest ja iga hinna eest, saab see vaenlane Issanda Jeesuse Kristuse lunastava väe läbi kõvasti noomida. Ma luban ka, et Tema igavese evangeeliumi valgus lööb taas heledalt särama seal, kus elu tundus olevat lootusetult ja väljapääsmatult sünge. Jäägem ustavaks kõiges, mis on meis üllast ja head, ning tundkem sellest rõõmu, hoides oma armastuse ja abielu, ühiskonna ja hinged nii puhtad, nagu algselt mõeldud, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.