Pühakirjad on meile õnnistuseks
Kõikide pühakirjade peamine eesmärk on täita meie hing usuga Isasse Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse.
6. oktoobril aastal 1536 talutati Vilvorde lossi vangikongist Belgias Brüsseli lähedal välja armetu inimvare. Ligikaudu poolteist aastat oli ta vaevelnud pimedas rõskes üksikkongis. Lossimüüri ääres seoti vang posti külge. Ta jõudis kuuldavale tuua veel vaid oma viimase palve: „Issand! Ava Inglismaa kuninga silmad!”, kui ta surnuks kägistati. Tema keha põletati siinsamas tuleriidal. Kes oli see mees ja mis oli tema süü, mille eest nii ilmalikud kui kirikuvõimud ta hukka mõistsid? Tema nimi oli William Tyndale ja tema kuriteoks oli Piibli tõlkimine inglise keelde ja selle avaldamine.
Tyndale sündis Inglismaal umbes samal ajal, kui Kolumbus Uude Maailma seilas. Ta oli õppinud Oxfordis ja Cambridge’is, teeninud katoliku kirikus vaimulikuna. Ta rääkis vabalt kaheksat keelt, sealhulgas kreeka, heebrea ja ladina keelt. Tyndale oli pühendunud piibliuurija ning teda häiris sügavalt üleüldine võhiklikkus pühakirjade suhtes, mida ta nägi nii preestrite kui ilmaliku rahva seas. Tulises sõnavahetuses ühe vaimulikuga, kes sõdis pühakirjade lihtrahva kätte andmise vastu, vandus Tyndale: „Kui Jumal mulle elupäevi annab, ei kulu palju aastaid, kui ma teen nõnda, et poiss, kes atra ajab, tunneb pühakirja paremini kui sina!”
Ta püüdis saada kirikuvõimult luba tõlkida Piibel inglise keelde, et kõik saaksid Jumala sõna lugeda ja rakendada. Luba ei antud. Üldlevinud arvamuse järgi ohustas lihtrahva ligipääs pühakirjadele kiriku võimu ja oli võrdväärde „pärlite heitmisega sigade ette” (Mt 7:6).
Sellest hoolimata võttis Tyndale selle raske töö ette. 1524. aastal sõitis ta valenime all Saksamaale, elades seal ennast varjates pidevas kartuses vahistatud saada. Ustavate sõprade abiga avaldas Tyndale ingliskeelse Uue Testamendi ja hiljem ka Vana Testamendi. Pühakirjad toimetati salaja Inglismaale, kus need olid nõutud ja hinnatud kõikide poolt, kel õnnestus neid endale hankida. Raamatud levisid illegaalselt üle kogu maa. Kõik eksemplarid, mis võimude kätte sattusid, läksid tuleroaks. Sellest hoolimata avas Jumal kolm aastat pärast Tyndale surma siiski kuningas Henry VIII silmad ja seoses niinimetatud Suure Piibli avaldamisega muutusid pühakirjad Inglismaal kõigile kättesaadavaks. Ometi sai Tyndale’i töö aluseks peaaegu kõikidele edaspidistele ingliskeelsetele piiblitõlgetele, ka kuningas James’i versioonile.1
William Tyndale ei olnud ei esimene ega viimane, kes erinevatel maadel, erinevates keelekeskkondades ohvreid on toonud – koguni surma läinud, et tuua Jumala sõna pimedusest valguse kätte. Me oleme neile kõigile suuresti tänuvõlgu. Võib-olla võlgneme veelgi enam neile, kes seda sõna läbi aegade ustavalt kirja panid ja alles hoidsid, selle nimel rohkesti vaeva nägid ja ohvreid tõid. Ma pean silmas Moosest, Jesajat, Aabrahami, Johannest, Paulust, Nefit, Mormonit, Joseph Smithi ja paljusid teisi. Mis oli nende jaoks pühakirjades nii tähtis, et ka meie peaksime seda teadma? Mis oli 16. sajandi Inglismaal inimestele Piiblis nii tähtis, et nad olid valmis selle eest välja käima tohutuid summasid ja võtma suuri riske. Mis see oli, mida ka meie peaksime mõistma?
Veidi enne oma surma usaldas prohvet Alma pühad ülestähendused rahvast oma poja Heelamani kätte. Ta tuletas Heelamanile meelde, et pühakirjad olid „avardanud selle rahva mälu; jah, ja isegi veennud paljusid nende teede ekslikkuses ja toonud neid nende Jumala tundmisele, nende hingede päästmiseks” (Al 37:8). Ta käskis Heelamanil neid ülestähendusi hoida, et Jumal võiks nende läbi „näidata oma võimu tulevastele põlvkondadele” (Al 37:14).
Jumal näitab pühakirjade läbi oma võimu oma laste päästmiseks ja ülendamiseks. Alma on öelnud, et oma sõnaga avardab Ta meie mälu, toob päevavalgele selle, mis on vale ja ekslik, toob meid meeleparandusele ja paneb tundma rõõmu Jeesusest Kristusest, meie Lunastajast.
Pühakirjad avardavad meie mälu
Pühakirjad avardavad meie mälu, aidates meeles pidada Issandat ning meie suhet Tema ja Isaga. Need tuletavad meile meelde seda, mida me teadsime surelikkusele eelnenud elus. Pühakirjad avardavad meie mälu veel teiseski mõttes: need õpetavad meile olnust, inimestest ja sündmustest, milles me ise ei osalenud. Keegi meist polnud kohal ega näinud, kuidas Punane meri kaheks lõhenes; keegi meist ei saanud minna koos Moosesega veemüüride vahelt läbi teisele kaldale. Meid polnud Mäejutlust kuulamas; me ei näinud, kuidas Laatsarus tõusis surnuist ning kuidas Päästja kannatas Ketsemanis ja ristil; meid polnud kohal, kui kaks inglit Maarjale tühja haua ääres tunnistasid, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Meie teiega ei läinud üksteise kannul Küllusliku maa rahvaga ülestõusnud Päästja kutse peale naelte jälgi katsuma ega pesnud Tema jalgu oma pisaratega. Me ei põlvitanud Joseph Smithi kõrval pühas metsasalus ega vaadanud seal üksisilmi Isa ja Poja poole. Ometi me teame seda kõike ja palju muudki, sest see on kirjas pühakirjades, et avardada meie mälu, et õpetada meile, mida me ei tea. Ja kui see jõuab meie meeltesse ja südamesse, hakkab juurduma meis usk Jumalasse ja Tema Armastatud Pojasse.
Pühakirjad avardavad meie mälu ka veel seeläbi, et aitavad meil meeles pidada, mida meie ise ja varasemad põlved on õppinud. Need, kes ei tunne või ei pööra tähelepanu kirjapandud jumalasõnale, lakkavad viimaks Temasse uskumast ja unustavad ära, miks nad on maa peale saadetud. Mäletate, kui tähtis oli Lehhi rahva jaoks Jeruusalemmast lahkudes vaskplaadid kaasa võtta? Need pühad kirjapanekud olid võtmeks teadmistele Jumalast ja Kristuse tulevasest lunastusest. Teisel rühmal, kes lahkus Jeruusalemmast veidi pärast Lehhit, pühakirju ei olnud. Kui Lehhi järeltulijad kolm-nelisada aastat hiljem nendega kokku sattusid, oli kirjapandu järgi „nende keel … rikutud … ja nad eitasid oma Looja olemasolu” (Om 1:15, 17).
Tyndale’i päevil ei tundnud valdav enamus inimestest pühakirju, sest neil puudus ligipääs Piiblile, eriti veel keeles, mida nad mõistsid. Tänapäeval on Piibel ja muud pühakirjad hõlpsasti kättesaadavad ja ometi kasvab rahva harimatus pühakirjade osas iga päevaga, sest inimesed ei vaevu neid raamatuid avama. Seetõttu on nad unustanud, mida nende vanavanemad teadsid.
Pühakirjad aitavad eristada tõde eksitusest
Jumal aitab pühakirjade abil parandada ekslikku mõtteviisi, väljamõeldud tavasid ning pattu ja sellega kaasnevaid masendavaid tagajärgi. Ta on hooliv lapsevanem, kes tahab säästa meid mõttetutest kannatustest ja valust ning aitab saavutada jumalikku potentsiaali. Nii näiteks mõistavad pühakirjad hukka igivana mõtteavalduse, mis meie ajal on taas populaarsust kogumas. Pean silmas Korihori väidet, et üheseid moraalinorme pole olemas, et „iga inimene … edeneb … vastavalt oma võimetele ja iga inimene vallutab vastavalt oma jõule; ja mis iganes inimene teeb, ei ole mingi kuritegu” ning „et kui inimene on surnud, siis on temaga kõik lõppenud” (Al 30:17–18). Alma, kes oli Korihoriga kokku puutunud, ei jätnud oma poega Koriantonit jumaliku moraalikoodeksi olemasolu ja sisu üle kahtlema. Korianton oli süüdi seksuaalses patus ja Alma rääkis temaga nagu armastav isa lihtsalt ja selgelt: „Kas sa ei tea, mu poeg, et need asjad on jäledus Issanda silmis; jah, kõige jäledamad kõikidest pattudest, välja arvatud süütu vere valamine või Püha Vaimu salgamine?” (Al 39:5)
Vastupidi sajanditagustele tõekspidamistele kõlblusetuse küsimustes vaidleksid tänapäeval paljud Almale vastu. Teised väidaksid, et see kõik on suhteline, et Jumala armastus on salliv. Nad ütlevad, et kui Jumal on olemas, andestab Ta armastusest meie vastu kõik meie patud ja eksimused. Meeleparanduseks pole vajadust. Või kui üldse midagi, siis lihtsast ülestunnistusest piisab. Nad näevad oma vaimusilma ees Jeesust, kes küll tahab, et inimesed töötaksid sotsiaalse õigluse nimel, kuid ei esita nõudmisi isikliku elu ja käitumise osas.2 Ent armastav Jumal ei lase meil õppida üksnes kurvast kogemusest, et „pahelisus ei ole kunagi olnud õnn” (Al 41:10; vt ka Hl 13:38). Tema käsud räägivad, mis tegelikult sünnib, ja kaitsevad meid iseendale põhjustatava valu eest. Pühakirjad on mõõdupuuks õigsuse ja tõe väljaselgitamisel ja need ütlevad selge sõnaga, et tõeline õnn ei peitu Jumala seisukohtade eitamises ega püüdes patu tagajärgedest mööda hiilida, vaid meeleparanduses ja andekssaamises Jumala Poja lepitava armu läbi (vt Al 42).
Pühakirjad annavad meile juhiseid põhimõtete ja moraaliväärtuste osas, mis on vajalikud, et heaoluühiskond kestma jääks. Jutt on ausameelsusest, kohusetundlikkusest, omakasupüüdmatusest, ustavusest, ligimesearmastusest. Pühakirjadest leiame eredaid näiteid õnnistustest, mis saavad osaks neile, kes õigeid põhimõtteid austavad, aga ka näiteid õnnetustest, mis tabavad inimesi ja ühiskonda, kui õigetest põhimõtetest ei hoolita. Seal, kus pühakirjatõed jäävad tähelepanuta või heidetakse kõrvale, lööb ühiskonna moraalne alus vankuma ja laostumine on kiire tulema. Ühel päeval ei toeta enam miski neid institutsioone, mis ühiskonda ülal hoiavad.
Pühakirjad toovad meid Kristuse, meie Lunastaja juurde
Lõppkokkuvõttes on kõikide pühakirjade peamine eesmärk täita meie hing usuga Isasse Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse – usuga, et Nad on olemas, usuga Isa plaani meie surematusest ja igavesest elust, usuga Jeesuse Kristuse lepitusse ja ülestõusmisesse, mis paneb selle õnneplaani elama, usuga teha Jeesuse Kristuse evangeeliumist oma elamisviis ja usuga õppida tundma „ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle [Tema on] läkitanud” (Jh 17:3).
Alma sõnul on jumalasõna kui meie südamesse istutatud seeme, mille viljaks on usk, kui see meie sees kasvama hakkab (vt Al 32:27–43; vt ka Rm 10:13–17). Usku pole võimalik omandada muistseid tekste üksnes akadeemilisel viisil uurides. Usk ei teki arheoloogiliste kaevamiste ja avastuste tagajärjel. Usk ei teki teaduslikest katsetest. Usk ei teki isegi, kui olla imede tunnistajaks. Kõik need asjad võivad usu olemasolu kinnitada, mõnikord sellele ka väljakutset esitada, kuid usku nad ei tekita. Usk tekib, kui kuuleme või loeme Jumala sõna ja Püha Vaim tunnistab meie hingele, Vaim tunnistab vaimule. Ja usk kasvab, kui ammutame sõnast toitu ka edaspidi.
Pühakirjalood inimestest ja nende usust tugevdavad meie usku. Meenutagem sõjapealikku, kelle usk lubas Kristusel tema teenija terveks teha, ilma et Kristus oleks teenijat ise näinudki (vt Mt 8:5–13), või paganast naise tütre tervenemist, sest see alandlik ema leppis raasukestega isandate laualt (vt Mt 15:22–28; Mk 7:25–30). Me kuuleme, kuidas kannatav Iiob loodab Jumala peale, vaatamata teadmisele, et Jumal ta hävitab (Job 13:15) ning kuidas ta tunnistab: „Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma!” ja et oma ihus näeb ta Jumalat (Ii 19:25; Job 19:26). Me kuuleme ja saame julgust paljude täiskasvanute poolt vihatud ja kibedasti tagakiusatud õrnas eas noorukese prohveti kindlameelsusest: „Ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda, ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada” (JSA 25).
Kuna pühakirjad seletavad ära Kristuse õpetuse, saadab neid Püha Vaim, kelle ülesandeks on anda tunnistust Isast ja Pojast (vt 3Ne 11:32). Seetõttu on süvenemine pühakirjadesse üks viis, kuidas saada Püha Vaimu. Otse loomulikult antakse pühakiri kõigepealt Püha Vaimu kaudu (vt 2Pt 1:21; ÕL 20:26–27; 68:4) ning seesama Vaim saab nii sulle kui mulle selle õigsust kinnitada. Uurige pühakirju hoolikalt, ärge kiirustage. Mõtisklege nende üle, palvetage. Pühakirjad on ilmutus ja toovad endaga kaasa täiendavaid ilmutusi.
Mõelge, kui suured on meie õnnistused – meil on Piibel ja kokku umbes üheksasada lehekülge teisi pühakirju, sealhulgas Mormoni Raamat, Õpetus ja Lepingud ning Kallihinnaline Pärl. Seejärel mõelge sellele, et lisaks neile voolab meieni peaaegu lakkamatult televisiooni, raadio, interneti, satelliitside, CD-de, DVD-de ja paberkandjate kaudu prohvetite sõnu, mida nad räägivad, kui Püha Vaim neid on puudutanud, nagu näiteks täna, mida Issand nimetab pühakirjaks (vt ÕL 68:2–4). Ma arvan, et mitte kunagi varem pole inimesi õnnistatud nii suure hulga pühade kirjutistega. Lisaks sellele võib igal mehel, naisel ja lapsel olla oma isiklik eksemplar nendest pühadest tekstidest, enamus nende oma emakeeles. Kui uskumatuna oleks selline asi tundunud William Tyndale’i aja inimestele ja varasemate evangeeliumi ajajärkude pühadele! Küllap annab Issand meile selle õnnistusega teada, et meie vajadus pidevalt pühakirju kasutada on suurem kui kunagi varem. Toitugem jätkuvalt Kristuse sõnadest, mis ütlevad meile kõik, mida me peame tegema (vt 2Ne 32:3). Mina olen pühakirju uurinud, ma olen pühakirjade üle mõtisklenud ning annan teile nüüd ülestõusmispühade ajal oma tunnistuse Isast ja Pojast, nii nagu Nende kohta on ilmutatud pühakirjades, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.