„Nii nagu mina teid armastasin”

Mõne aasta eest rääkis mu sõber Louis mulle kena loo oma armsast, mahehäälsest emast. Kui ema suri, ei jätnud ta oma poegadele ja tütardele mingit rahalist rikkust, vaid rikkaliku eeskuju, ohverduse ja kuulekuse pärandi.

Kui matusekõned olid peetud ja kurb teekond surnuaeda läbi käidud, sorteerisid täiskasvanud lapsed väheseid emast maha jäänud asju. Asjade hulgast avastas Louis kirjakese ja võtme. Kirjakeses seisis: „Magamistoas, minu riidekummuti alumises sahtlis, on väike laekake. Seal on minu südame aare. See võti avab laeka.”

Kõik imestasid, mida nii väärtuslikku võis nende emal olla, et seda tuli lukustatud laekas hoida.

Laegas toodi peidupaigast välja ja avati ettevaatlikult väikese võtmega. Kui Loius ja teised selle kasti sisu uurisid, leidsid nad igast lapsest foto, millel oli lapse nimi ja sünnikuupäev. Seejärel tõmbas Louis kastist välja isetehtud sõbrapäevakaardi. Lapselikus kirjas, milles ta tundis ära enda käekirja, olid seal sõnad, mis ta oli 60 aastat tagasi kirjutanud: „Kallis ema, ma armastan sind.”

See puudutas kõigi südant, pani neid õrnemalt kõnelema ja tõi pisara silma. Ema varandus oli tema igavene pere. Selle jõud peitus armastuse aluskivis.

Tänapäeva maailmas ei ole paika, kus seda aluskivi oleks rohkem vaja kui kodus. Ja kuskil ei peaks maailm leidma paremat eeskuju sellest aluskivist kui viimse aja pühade kodus, kes on pannud armastuse oma pereelu keskmesse.

Kõigile, kes kuulutavad end olevat Päästja Jeesuse Kristuse jüngrid, andis Ta järgmise kaugeleulatuva juhise:

„Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!

Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”¹

Kui me peame kinni käsust üksteist armastada, peame kohtlema üksteist lahkelt ja austusega, näidates oma armastust oma igapäevasuhtluses. Armastus on lahke sõna, kannatlik vastus, isetu tegu, mõistev kõrv, andestav süda. Kõigis meie suhetes aitavad need ja teised omadused anda tunnistust meie südames olevast armastusest.

President Gordon B. Hinckley (1910–2008) täheldas: „Armastus ‥ on varandus vikerkaare teises otsas. Kuid see on enamat kui vikerkaare ots. Armastus on samuti algus ja sellest kasvab välja ilu, mis laiub tormisel päeval üle taevakaare. Armastus on turvatunne, mida lapsed taga igatsevad, mille järgi noored õhkavad, liim, mis seob kokku abielu, ja määre, mis hoiab ära hävitavad hõõrumised kodus; see toob rahu vanas eas, see on päikesesära lootus, mis särab läbi surma. Kui rikkad on inimesed, kes naudivad oma suhteid pere, sõprade, kiriku ja naabritega.”²

Armastus on evangeeliumi olemus, inimhinge kõige üllam omadus. Armastus on ravim raskustes peredele, tõbistele kogukondadele ja haigetele rahvastele. Armastus on naeratus, käeviibe, lahke sõna ja kompliment. Armastus on ohverdus, teenimine ja isetus.

Abielumehed, armastage oma naist. Kohelge teda väärikuse ja lugupidamisega. Õed, armastage oma abikaasat. Austage ja toetage teda.

Lapsevanemad, armastage oma lapsi. Palvetage nende eest, õpetage neid ja jagage nendega oma tunnistust. Lapsed, armastage oma vanemaid. Näidake nende vastu austust, tänulikkust ja kuulekust.

Mormon ütleb, et ilma Kristuse puhta armastuseta „ei ole [me] mitte midagi”.³ Minu palve on, et me järgiksime Mormoni nõuannet: „Paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me tema sarnased”⁴.