Aitame lastel ristimiseks valmistuda

Kerge on mõelda ristimisest kui mõne eluetapi möödumise riitusest või lihtsalt millestki, mis juhtub, kui laps saab kaheksa-aastaseks. Kuid tegelikult on ristimine püha otsus, mistõttu peavad nad mõistma, miks see on tähtis. Laste sihilik õpetamine aitab muuta ristimist tähendusrikkamaks (ja vähem hirmuäratavaks). Õpetage neile sedasama, mida õpetaksite inimesele, kes õpib Kiriku kohta enne ristitud saamist.

Tähtis on õpetada lastele ristimisel sõlmitavatest lepingutest. Ja hea uudis on see, et me ei pea (ega tohiks) püüda seda teha üleöö või ühe nädalaga. Parim viis, kuidas aidata oma lapsel ristimiseks valmistuda, on järjepidev kodune evangeeliumi õppimine. Kuid on siiski mõned asjad, millele oleks lapse ristimise lähenedes eriti hea tähelepanu pöörata.

Mõni laps võib muretseda ristimise pärast, kuna arvab, et tal pole piisavalt tugev tunnistus. Aidake oma lapsel meenutada häid tundeid, kui ta on midagi head teinud, Algühingus laulnud või evangeeliumist rääkinud. Innustage teda mõtlema, kuidas ta teab, et Taevane Isa teda armastab. Selgitage, et tunnistus saab kõigest sellest alguse ja kasvab aja jooksul, kui ta teeb jätkuvalt häid valikuid.

Kui teie laps on ristimise pärast pabinas ja ka siis, kui ta ei näi pabistavat, on hea rääkida sellest, mis teda ees ootab. Alustuseks on hea aidata tal valmistuda vestluseks piiskopi või koguduse juhatajaga. Kui aitate oma lapsel vastata sellistele küsimustele, nagu „Miks on ristimine tähtis?” ja „Mida tähendab võtta enda peale Kristuse nimi?”, aitab see tal vestluseks valmistuda. Aidake oma lapsel meeles pidada, et piiskopi ülesanne on aidata tal valmistuda, mitte teda küsitleda või proovile panna. Ja pidage meeles, et te saate soovi korral alati lapsega vestlusele kaasa minna.

Teiseks valmistage oma last ette selleks, mida ristimise päeval oodata. Näidake talle, kuidas basseinis seista. Te võite isegi paluda, et teie last ristiv preesterluse hoidja harjutaks veest väljas ristimisega seotud liigutusi, nii et teie laps teaks, mis tunne see on, kui teda alla lastakse ja taas üles tõstetakse. Selgitage, mis juhtub liikmeks kinnitamise ajal.

Kui teie laps kardab minna vee alla, kaaluge palvemeelselt, kuidas aidata tal ristimise lähenedes sellest hirmust võitu saada. Võib-olla te saate jälgida kellegi teise ristimist, et näha, kui lühikest aega ta on vee all. Võib-olla võiksite teha koos lapsega harjutusi, kuidas sulgeda nina ja panna oma nägu mõneks sekundiks vee alla. Teie piirkonnas võib olla keegi, kes õpetab lapsi ujuma, kes saaks veidi nõu anda. Ükskõik, mida te teete, veenduge, et te teete seda armastuse ja kannatlikkusega.

Mida enam laps tunneb, et ta on valmis ristimise füüsiliseks pooleks, seda enam suudab ta lõõgastuda ja sõlmitavale vaimsele lepingule keskenduda.

Võib-olla seetõttu, et me räägime nii palju ristimise puhastavast aspektist, saavad lapsed vahel valesti aru ja arvavad, et peavad olema pärast seda talitust täiuslikud. Üks tavalisemaid lugusid, mida me Sõbrakese toimetuses kuuleme, on see, et laps satub paanikasse, kui on pärast ristimist mõne vea teinud. Tüli õe-vennaga või mõne ülesande unustamine tekitab neis tunde, et nad ei saa end enam iialgi hästi tunda.

Meil kui lapsevanematel ja juhtidel on ülioluline aidata oma lastel mõista meeleparanduse põhimõtet. Kas meie lapsed mõistavad, et oma vigade märkamine ja neist õppimine kuulub selle juurde, kuidas me siin maa peal õpime ja areneme? Kas nad teavad, et nad saavad alati palvetada ja andeks paluda? Ja et kui nad iga nädal sakramenti võtavad, uuendavad nad ristimisel sõlmitud lepinguid? Tunnistage, et meeleparanduse võimalus on õnnistus ja and. Ristimine ei tähenda seda, et me oleme nüüd täiuslikud, vaid tähistab lepinguraja algust ja igapäevaseid samme, et saada üha enam Jeesuse Kristuse sarnaseks.

Selle asemel et suhtuda ristimisse ja liikmeks kinnitamisesse kui sihtpunkti, võime aidata oma lastel näha seda kui ilusat algust – uue elu algust Jeesuse Kristuse lepingujüngrina. Ükskõik kas teie laps on põnevil, pabinas või pisut üht kui ka teist, saate te kindlustada, et nad pole sel rajal üksinda. Kui me oleme palvemeelsed, sihilikud ja kannatlikud, saame aidata oma lastel sellest taevase kodu poole astutud sammust rõõmu tunda.