Iga hinge väärtus

Kui ingel küsis Nefilt Jumala alandumise kohta, vastas too alandlikult: „Ma tean, et ta armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust” (1Ne 11:17). Olen sageli mõtisklenud, kuidas Nefi jõudis selle lihtsa ja kauni tõe mõistmiseni, et Jumal oma lapsi armastab. Ilmselgelt teadis ta Kristuse õpetust, nagu ta „hea[d] vanema[d]” (1Ne 1:1) olid seda õpetanud. Kuid ta teadis ka Päästja põhjust. Ja mis see põhjus siis on?

Miks oli Jumal nõus, et Tema Pojast saab ohver? Miks Ta saatis meid siia, et me end tõestaks ja et meid proovile panna? Sest niisama kaunis tõde on see, et „hingede väärtus on Jumala silmis suur” (ÕL 18:10).

Miks peab Taevane Isa meid nii väärtuslikuks? Kuna me oleme Tema lapsed, on see loomulik, et Ta meid armastab. Kuid mõnes järgmises salmis kirjeldab Ta suurt andi, mille me kõik Temalt armastusega saanud oleme – Ta ainusündinud Poega Jeesust Kristust. Ta saatis oma Poja kannatama „surma lihas, mispärast, ta kannatas kõikide inimeste valu, et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla. Ja ta on surnuist taas üles tõusnud, et ta võiks kõik inimesed meeleparanduse tingimustel enda juurde tuua” (ÕL 18:11–12). Ta ütleb meile: „Minu töö ja hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39).

Pole ime, et Taevase Isa rõõm on suur, kui me meelt parandame. Kui oleme nõus meelt parandama, tõestame seeläbi oma sügavat tänutunnet maailma Päästja ja Lunastaja üleva ja võrratu anni eest. Me võime saada vääriliseks, et seista enesekindlalt Jumala ees, vaid Jeesuse Kristuse kaudu ja Tema vahendusel (vt ÕL 121:45).

President Russell M. Nelson on selgitanud: „Liiga paljud inimesed vaatavad meeleparandust kui karistust – midagi, mida tuleb vältida, välja arvatud kõige tõsisemas olukorras. Kuid see tunne, et meid karistatakse, tuleb Saatanalt. Tema püüab takistada meid vaatamast Jeesuse Kristuse poole, kes seisab avasüli, loodab ja soovib meid terveks teha, meile andestada, meid tugevdada, puhastada ja pühitseda. ‥

Miski ei ole vabastavam, ülendust toovam või olulisem meie isiklikuks arenguks kui regulaarne, igapäevane keskendumine meeleparandusele. Meeleparandus ei ole sündmus, see on protsess. See on õnne ja meelerahu võti. Koos usuga avab meeleparandus meile ligipääsu Jeesuse Kristuse lepituse väele.”¹

Viimse aja ilmutustes kutsub Issand mitmel korral oma lapsi/teenijaid endale ja oma Pojale päästmise ja ülenduse töö juures appi (vt ÕL 18:14). Mõelge sellele! Olgugi et me ei ole täius-likud, esitab maailmakõiksuse Jumal meile kutse aidata Talle üliväga väärtuslikel lastel Tema juurde naasta. Ta teab, et see töö on raske. Neid on palju, kes ei võta vastu meie kutset Teda kuulda. Kuid Ta kinnitab, et Ta on igaühe Jumal. „Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!” (ÕL 18:15; rõhutus lisatud)

Te võite küsida endalt: „Mida ma saan teha, et aidata kellelgi Kristuse juurde tulla, meelt parandada ja lasta Tema lepitusohvril teda õnnistada?”

Vanem Dieter F. Uchtdorf Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist andis päästmise ja ülenduse töös osalemise kohta järgmist nõu: „Mõistke, et pole teie ülesanne inimesi usule pöörata. See on Püha Vaimu roll. Teie roll on jagada seda, mis on teie südames, ja elada järjepidevalt oma tõekspidamiste järgi.

Seepärast ärge heituge, kui keegi ei võta kohe vastu evangeeliumi sõnumit. See ei ole teie isiklik läbipõrumine.

See on selle isiku ja Taevase Isa vaheline asi.

Teie ülesanne on armastada Jumalat ja armastada oma ligimesi, Tema lapsi.

Uskuge, armastage ja tegutsege.

Järgige seda rada ja Jumal teeb teie kaudu imesid, et oma kalleid lapsi õnnistada.”²

Kristuse juurde pole kutsutud meeleparanduse kaudu ainuüksi need, kes elavad maa peal. „Surnud, kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu Jumala koja talitustele” (ÕL 138:58). Templi- ja pereajalootöö on tähtsad aspektid hajutatud Iisraeli kokkukogumisel mõlemal pool eesriiet. Töö vaimumaailma läinute eest võib valmistada meile suurt rõõmu, teades, et seal sfääris „neid, kes evangeeliumi vastu ei võta, peaaegu pole”³, nagu ütles president Wilford Woodruff (1807–1898). Kahtlemata ootavad nad päeva, mil Issanda kojas tehakse nende eest päästvad talitused.

Vanem Dale G. Renlund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Kui kogume pereajalugu ja läheme oma esivanemate eest templisse, täidab Jumal paljud neist lubatud õnnistustest ühtaegu mõlemal pool eesriiet. Sarnaselt õnnistatakse meid siis, kui aitame seda teha ka teistel oma koguduses ja vaias. Liikmed, kes ei ela templi lähedal, saavad samuti osa neist õnnistustest, tehes pereajalootööd, kogudes oma esivanemate nimesid templitalituste tegemiseks.”⁴

On imeline teada, et Taevane Isa armastab kõiki oma lapsi. Me oleme Talle üliväga väärtuslikud. Meil kõigil on püha kohustus teenida Tema lapsi mõlemal pool eesriiet ja aidata neil mõista oma suurt väärtust.

Ma kutsun teid võtma ühendust nendega, kes on teie ellu kuulunud ja võib-olla mõneks ajaks meelest läinud. Võtke ühendust nendega, kes on lahkunud lepingurajalt. Teenige neid, kes vajavad Kristusele omast armastust. Olge ühenduses teisel pool eesriiet olijatega templi- ja pereajalootöö, sh indekseerimise kaudu. Aidake teistel tunda teie vahendusel Jumala armastust.

Nagu lubatud, rääkisin oma kalli belglasest sõbraga igal pühapäeval, ja nii üle nelja kuu. Õhutasin teda alla laadima evangeeliumi raamatukogu rakendust. Kohaliku koguduse juhataja tutvus mu sõbraga ning misjonärid külastasid teda ja andsid talle preesterluse õnnistuse. Sellest järgmisel nädalal osales ta pärast 30 aastat uuesti sakramendikoosolekul. Viimane kord, kui rääkisime, oli ta täidetud rõõmuga, et oli taas ühendatud Jeesuse Kristuse Kirikuga.

Ta ütles mulle ka, et ta vanim tütar on ikka veel Kirikuga seotud. Võtsin videokõne vahendusel kohe ta tütrega ühendust. Ta tutvustas mind kõigile oma neljale ilusale lapsele ja ütles siis, et põhimisjonärid tulevad õhtul nende koju õhtustama. Milline õnnistus oli näha, et ta on ikka veel ustav Kiriku liige!

Temaga juttu ajades mõistsin mingil määral pühakirjasalmi sõnumit: „Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:16)

Iga hing on suure väärtusega!