Kuidas kõneleda väärkohtlemisest

Väärkohtlemise ohvrina¹ pole te teile osaks saanud väärkohtlemises süüdi ega pea teie vastu toime pandud tegude eest andeks saama. Võib-olla te mõtisklete, kuidas saab Päästja teid tervendada. Ehk olete te arvamusel, et Päästja lepitusohver on mõeldud üksnes nende jaoks, kes patustavad ja peavad meelt parandama.

Kuidas siis Päästja teid aitab? Päästja mõistab tänu oma ohverdusele. Päästjal on jumalik empaatiavõime. Kuigi me ei pruugi täpselt teada, kuidas Päästja võis kogu meie valu tunda, on meil alust uskuda, et Ta mõistab igat meest, naist ja last täiuslikult (vt 2Ne 9:21). Ta võib anda rahu ja jõudu edasi minna.²

Päästja aitab oma lepituse kaudu neid, kellele on haiget tehtud. Ta saab aidata, „tervendades meid ja kompenseerides meile kõik kannatused, mida me oleme süütult talunud”.³

Vaatamata sellele, millal või kuidas süüdlane vastutusele võetakse, võite te „kindlad olla, et Täiuslik Kohtumõistja Jeesus Kristus, kes teab täiuslikult üksikasju, peab kõiki ahistajaid vastutavateks iga väärteo eest”.⁴ Teadke ka, et neil, „kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi, ‥ tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees”.⁵

Kujutis

priesthood leader talking to a young man

Kõik juhid ja õpetajad, kes teenivad noori ja lapsi, peavad läbima laste ja noorte kaitsmise teemalise veebikoolituse „Protecting Children and Youth”.⁶

Ükski kirikujuht ei tohiks iial väärkohtlemise teadet eirata või nõustada liiget jätta kuriteost teatamata.⁷ Kirikujuhid ja liikmed peaksid täitma kõik seaduses ette nähtud kohustused, et vastavaid ametiisikuid kuriteost teavitada. Kuid kuriteost teavitamise reeglid on piirkonniti erinevad. Mõnes piirkonnas peavad õiguskaitseorganitega ühendust võtma kirikuametnikud, kuid teistes piirkondades on see keelatud.

Juhtidel on oluline mõista, et väärkohtlemise ohvritel võib olla raske teisi, eriti võimukandjaid, usaldada. Olukord võib olla emotsionaalselt proovilepanev. Kui ohvril on raske sel teemal rääkida, ei pruugi see olla kuidagi teiega seotud. Juhtidega teiste isikute juuresolekuta kohtumine võib olla väärkohtlemise ohvritele hirmutav. Kui ohver kohtub preesterluse juhiga, võib ta kutsuda endaga kaasa mõne usaldusväärse täiskasvanu.⁸

Ükskõik millal kedagi väärkoheldi, võib ta toest ja asjatundjate abist kasu saada. Enamiku ohvrite tervenemist soodustab enim see, kui nende tunded leiavad kinnitust, nad tunnevad end kaitstult ja turvaliselt ning tunnevad, et neid usutakse, ja kui nad mõistavad, kuidas väärkohtlemine on neid mõjutanud. Kui neid toetatakse, aitab see neil leida rahu ja nad ei tunne tervenemise otsinguil üksildust.⁹

Väärkohtlemise vastu tegutsemine asjaosalistest sõltumata peaks olema norm. Kuid kui väärkohtlejad on juhid ja usaldusisikud, on väärkohtlemine tõsisem ja võib põhjustada ohvrile tõsisemat kahju. Teisi väärkohtlevaid usaldusisikuid tuleb kohelda kõrgemate standardite järgi, kuna nad on murdnud ohvri usaldust. Kirikus kehtib väärkohtlemise suhtes nulltolerants ning seda eriti usaldusisikute ja juhtide puhul.

Kuigi uudisekünnist ületavad rohkem lood, kus mõni juhipositsioonil olija on kedagi väärkohelnud, väärkohtleb ohvreid kõige sagedamini keegi, keda nad tunnevad. Väärkohtleja võib olla pereliige, sugulane või naaber. Väärkohtlejaid leidub igas vanuses. Väärkohtleja on harva mõni täiesti võõras inimene.¹⁰

Kuid me saame õpetada oma lastele väärkohtlemise tunnuseid, et aidata neil seda märgata ja sellest hoiduda. Õpetage oma lastele, et kui keegi palub neil teha midagi, mis on nende teada vale, võivad nad öelda ei. Mõned näited sellest, kuidas väärkohtlejad ohvreid sunnivad, ähvardavad või meelitavad, on järgmised:

• Vägivallatsejad kasutavad oma positsiooni, võimu, vanust, kasvu või teadmisi, et ohvrit oma tahtmist täitma sundida.

• Nad ütlevad, et nad ei taha olla ohvri sõbrad, kui ohver ei tee, nagu nad ütlevad.

• Nad võtavad midagi ega anna tagasi, kui ohver ei tee, nagu nad ütlevad.

• Nad ähvardavad ohvri kohta valesid levitada, kui ohver neile ei alistu.

• Selleks et oma tahtmist saada, pakuvad nad kingitusi, meelehead või muid preemiaid.

• Nad ütlevad ohvritele, et keegi ei usu neid ja et neil tekib pahandusi, kui nad kellelegi väärkohtlemisest räägivad.

• Nad ähvardavad ohvrile või kellelegi, keda ta armastab, haiget teha, kui ohver ei tee, nagu nad ütlevad.¹¹

Väärkohtlemisest kõnelemine on keeruline olukord. Lihtsaid vastuseid ei ole, kuid me võime leida suurt tröösti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem David A. Bednari sõnadest: „Pole olemas füüsilist valu, vaimset haava, hingeahastust või südamevalu, jõuetust või nõrkust, millega võime surelikkuses vastamisi sattuda, mida Päästja poleks kogenud. Võime nõrkusehetkel hüüda: „Keegi ei tea, mida ma tunnen. Keegi ei mõista!” Ometi teab ja mõistab Jumala Poeg täiel määral, sest Ta on tundnud ja kandnud meie personaalseid koormaid. Ja tänu Tema lõputule ja igavesele ohverdusele (vt Al 34:14) on Tema osadus täiuslik ja Ta võib oma käe halastavalt meie poole sirutada. Ta võib ulatada meile sõbrakäe ning meid puudutada, aidata, tervendada ja tugevdada, et oleksime midagi palju enamat, kui me seda iial iseseisvalt suudaksime, ning et aidata meil teha seda, millega me omal jõul iial toime ei tuleks.”¹²

Kujutis

Savior in Gethsemane

Simon Dewey. Minu Isa.

Pöördugem Rahuvürsti poole ning leidkem Tema abil lootust ja tervenemist.