Jumala plaanid on meie jaoks isegi ilusamad kui meie enda omad

Ma teadsin alati, mida ma elus tahan. Mul oli üldine plaan, eesmärkide ja soovide nimekiri. Igal aastal jälgisin oma püüdlusi, kriipsutasin läbi, mida olin teinud, ja kandsin järgmisse aastasse üle need asjad, mida ma ei olnud suutnud möödunud aastal täita. Ma ei seadnud kunagi eesmärgiks misjonil teenimist, kuigi toetasin täie südamega kõiki oma sõpru, kes otsustasid misjonil teenida. Sain aru, kui oluline see teenistus on, ja olin tunnistajaks, kuidas see muutis mu sõpru ja nende elu, kuid mingil põhjusel ei kaalunud ma kunagi selle eesmärgi poole püüdlemist. Mind ristiti Kirikus, kui sain 24-aastaseks, ja mulle tundus, et misjonil teenimine ei ole minu jaoks, sest mul on teised plaanid ja eesmärgid. Sain teise kõrghariduse, mu karjäär edenesin, mõtlesin abielu peale ja kõik läks suurepäraselt ja nii, nagu pidi. Olen alati olnud õnnelik inimene, kuni üks päev üks konkreetne elusituatsioon pani mind palves Jumalalt küsima: „Mida sa veel minust tahad?“

See palve oli üks meeldejäävamaid minu elus, sest ma tundsin väga tugevalt Vaimu ja kuulsin Jumalalt selget vastust. Vastus oli järgmine: „Misjon!“ Selleks ajaks oli minu 30. sünnipäevani jäänud vaid mõni kuu ja peaaegu kõik mu sõbrad oli juba misjonil teeninud, mõni olid loonud perekonna ja mõnel olid juba lapsed. Ja ka mina mõtlesin abielu peale, kuid mitte misjoni peale. Hakkasin selle üle palvetama, püüdes mõista, miks Jumal tahab, et ma teeniksin. Analüüsisin oma elu, tuletasin meelde oma unistusi ja tulevikueesmärke, rääkisin sõpradega nende misjonist ja sellest, kuidas see neid oli mõjutanud. Ja ma mõistsin, et minu jaoks on tõesti väga oluline astuda oma elus see samm.

Kui tegin otsuse minna misjonile, läks kõik üllatavalt lihtsalt, kiiresti ja edukalt. Kõige rohkem muretsesin selle pärast, kuidas mu ema minu otsusele reageerib, sest tol hetkel ei olnud ta veel Kiriku liige. Kuid ka tema võttis minu otsuse vastu targa alandlikkusega, usaldades minu valikut.

Ma läksin misjonile kuu aega pärast seda, kui olin saanud 30-aastaseks. Kõik mu misjonikaaslased olid minust kümme aastat nooremad. Paljud olid üllatunud, et otsustasin sellises vanuses misjonile minna. Kuid ma mõistsin väga selgelt, et minu otsus oli õige. Olen ääretult tänulik, et otsustasin misjonile minna sellises vanuses, mil olin tõesti valmis mõistma inimeste vajadusi ja tundma, kuidas ma neid aidata saaksin. Misjonil tundsin Jumala armastust kõigi Tema laste vastu nagu ei kunagi varem. Nägin, kuidas Ta minu kaudu teeb oma suurt tööd, muutes inimeste elu ja armastades neid.

Misjon ei olnud kerge aeg. Oli palju katsumusi, kuid ka palju õnnistusi. Misjoni keskel suri mu isa ja see oli kõige raskem aeg, mil pidin reaalselt mõistma Jumalat ja aktsepteerima Tema tahet. Pärast misjonil teenimist läksin templisse ja viisin läbi kõik talitused oma isa eest. Ma tean kindlalt, et ta võttis need vastu ja nüüd on ta Jumala juures. Minu ema ja vend ristiti varsti pärast minu koju naasmist. Misjonil teenides mõistsin veelgi paremini, kui väga Jumal meid, Tema lapsi, armastab. Teenimise ja teadmiste kaudu, mida ma sel ajal sain, arendasin endas palju omadusi, mis aitasid mul hiljem saada vääriliseks abikaasaks ja aitavad mul saada ka heaks emaks. Kaks ja pool aastat pärast misjonilt naasmist abiellusin imelise noore mehega, kellega kohtusin ja sain sõbraks misjonil ja kes oli samuti teeninud põhimisjonil. Nüüd rajame oma väikest perekonda, mis põhineb evangeeliumi põhimõtetel. Me õpime teineteiselt, naudime kõike, mis meie elus juhtub, väljendame tänu kõige eest, mis meil on, ja vaatame entusiastlikult tulevikku. Olen ikka veel sama õnnelik kui varem ja mul on veel palju õppida. Kuid nüüd tunnen ma õnne täielikkust tänu sügavale armastusele oma Taevase Isa vastu, mis mul misjonil teenides tekkis. Ma tean kindlalt, et Taevane Isa tahab meid tõesti õnnistada kõigi imedega, mida me suudame ette kujutada, ja Ta näitab meile alati hea meelega teed meie enda imede juurde, kui me Teda palume.