Kõigi Päästja, kõigi evangeelium

Jeesuse Kristuse evangeelium „taastati sel viimsel ajal, et täita ‥ iga maa peal oleva rahvuse, suguharu, keele ja rahva vajadusi”.¹ Evangeelium on kõigi rahvuste ja nahavärvide ülene, ületades kõik kultuurijooned, õpetamaks, et „kõik on Jumalale ühesugused” (2Ne 26:33).² Mormoni Raamat on selle tõe märkimisväärne tunnistaja.

See suur ülestähendus tunnistab, et Kristus peab meeles kõiki rahvaid (vt 2Ne 29:7) ja ilmutab „end ‥ kõikidele nendele, kes usuvad temasse; ‥ ja ‥ te[eb] inimlaste hulgas vägevaid imesid, tunnustähti ja imetegusid” (2Ne 26:13). Nende vägevate imede, tunnustähtede ja imetegude sekka kuulub ka evangeeliumi jagamine. Seega saadame me misjonäre kogu maailma selle headest uudistest tunnistama. Lisaks jagame evangeeliumi ümberolijatega. Taastatud preesterluse võtmete rakendamine elavate ja surnute heaks kindlustab, et evangeeliumi täius on lõpuks saadaval igale meie taevaste vanemate pojale ja tütrele nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus.

Selle evangeeliumi süda – iga kunagi tööle kutsutud prohveti ja apostli keskne sõnum – on see, et Jeesus on Kristus ja et Ta tuli kõiki õnnistama. Me kuulutame Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena, et Ta lepitusohver on kogu maailma jaoks.

Kogu maailmas ringi käies pean ma vestlusi laial hulgal kirikuliikmetega. Minu jaoks on inspireeriv kuulda, kuidas nad tunnetavad oma elus Jeesuse Kristuse lepituse õnnistusi ka siis, kui nad mõne ammuse patu üles tunnistavad. Kui imeline, et Tema lepituse puhastav trööst on meile kõigile alati saadaval!

„Sest on otstarbekas, et tehakse lepitus,” kuulutas Amulek, „või muidu peab kogu inimkond vältimatult hukkuma.” Me oleksime igavesti „langenud ja ‥ kadunud ‥ ilma lepituseta,” milleks oli vaja „lõputu[t] ja igave[st] ohverdus[t].” Sest „ei saa olla midagi, mis oleks väiksem kui lõputu lepitus, mis oleks küllaldane maailma pattude eest” (Al 34:9, 10, 12).

Ka suur prohvet Jaakob õpetas, et kuna „surm on tulnud kõikidele inimestele, ‥ peab paratamatult olema ka ülestõusmise vägi”, et tuua meid Jumala juurde (2Ne 9:6).

Nii patust kui ka surmast tuli võitu saada. See oli Päästja missioon, mille Ta ka vapralt kõigi Jumala laste nimel täitis.

Kujutis

Kristus Ketsemani aias

Ketsemani. J. Kirk Richards, koopiate tegemine keelatud

Meie Päästja ohverdus

Oma viimasel surelikkuse ööl läks Jeesus Kristus Ketsemani aeda. Seal põlvitas Ta oliivipuude vahel ja seal algas Tema langemine sügavaimasse agooniasse, mida meie teiega ei saa iial tundma.

Seal hakkas Ta võtma enda peale maailma patte. Ta tundis kõike valu ning südame- ja hingepiina ja talus kogu ahastust ja kõiki kannatusi, mis on saanud osaks teile, mulle ja igale hingele, kes on kunagi elanud või iial elab. Need suured ja lõputud kannatused „panid [Teda], ‥ suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist” (ÕL 19:18). Seda võis teha vaid Tema.

Seejärel viidi Jeesus Kolgatale ning löödi kõige traagilisemalt ebaõiglasemal hetkel selle maailma ajaloos risti. Keegi poleks saanud Temalt elu võtta. Jumala Ainusündinud Pojana oli Tal vägi füüsilise surma üle. Ta oleks võinud palvetada oma Isa poole ning inglileegionid oleksid tulnud Ta piinajaid põrmustama ja Ta ülemvõimu näitama. „Kuidas siis läheksid kirjad täide,” küsis Jeesus, kui Teda reedeti, „et see nõnda peab sündima?” (Mt 26:54)

Täiuslikust kuulekusest oma Isa vastu – ja täiuslikust armastusest meie vastu – andis Jeesus vabatahtlikult oma elu ja viis täide oma lõputu ja igavese lepitusohvri, mis ulatub ajas tagasi ja edasi, läbi kogu igaviku.

Jeesus kohustas oma apostleid pärast Ta surma Tema tööd jätkama. Kuidas nad seda teevad? Osa neist olid vaid lihtsad kalamehed ja kedagi neist poldud kogudusekojas selleks teenimistööks koolitatud. Tol hetkel näis Kristuse kiriku saatus olevat väljasuremine. Kuid apostlid leidsid jõudu see kutse enda õlule võtta ja maailma ajalugu kujundada.

Mis oli selle põhjus, et nad sellisest ilmselgest nõrkusest jõudu said? Anglikaani kiriku juht ja õpetlane Frederic Farrar on öelnud: „Sellele on üks ja ainult üks võimalik vastus ja see on surnust ülestõusmine. Kogu selle tohutu pöörde taga oli Kristuse ülestõusmise vägi.”⁴ Apostlid teadsid ülestõusnud Issanda tunnistajatena, et miski ei või peatada seda tööd edasi minemast. Nende tunnistus oli toetav väeallikas, kui varajane kirik ületas kõik takistused.

Ma kuulutan nende ülestõusmispühade ajal ühe Ta pühitsetud tunnistajana, et ühel kaunil pühapäeva varahommikul tõusis Issand Jeesus Kristus surnust, et meid tugevdada ja kõigi eest surmaahelad murda. Jeesus Kristus elab! Tänu Temale pole surm meie lõpp. Ülestõusmine on Kristuse tasuta ja üleüldine kingitus kõigile.

Kujutis

Kristus ja Maarja Magdaleena haua juures

Kristus ja Maarja haua juures. Joseph Brickey

Tulge Kristuse juurde

Jeesuse Kristuse evangeelium ja lepitus on mõeldud igaühe jaoks, see tähendab iga ainsama inimese jaoks. Päästja lepitusohvri täielikest õnnistustest võib saada osa vaid siis, kui igaüks isiklikult Ta kutset: „Tulge minu juurde” (Mt 11:28) kuulda võtab.

Me tuleme Kristuse juurde, kui me Temasse usku rakendame ja meelt parandame. Me tuleme Tema juurde, kui saame Tema nimel ristitud ja võtame vastu Püha Vaimu anni. Me tuleme Tema juurde, kui peame käske, saame talitused, austame lepinguid, peame kalliks templikogemusi ja elame Kristuse jüngritele kombekohaselt.

Ajuti tuleb ka teil ette heitumist ja pettumusi. Teie süda võib murduda iseenda või kellegi pärast, keda te armastate. Teiste patud võivad teid koormata. Teie enda – võib-olla tõsist laadi – eksimused võivad tekitada hirmu, et rahu ja õnn on teid igaveseks maha jätnud. Pidage sellisel hetkel meeles, et Päästja ei kergenda üksnes patukoormat, vaid kannatas lisaks sellele kõiksugu, sh ka teie „valusid ja kannatusi ja kiusatusi” (Al 7:11)! Kõige selle tõttu, mida Ta teie nimel läbi elas, teab Ta isiklikult, kuidas teid aidata, kui te Ta elumuutva kutse „Tulge minu juurde” vastu võtate.

Jeesus Kristus on teinud selgeks, et kõigil Taevase Isa lastel on võrdne õigus Tema evangeeliumi ja lepituse õnnistustele. Ta meenutab meile, et kõikidel „on eesõigus, ühel samuti kui teisel, ja kellelgi ei ole keelatud” (2Ne 26:28).

„Ta kutsub neid kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist.” (2Ne 26:33)

„Ta kutsub neid kõiki” – see tähendab meid kõiki! Me ei peaks ei iseennast ega ka teisi pealiskaudselt sildistama ega kunstlikult eristama. Me ei peaks seadma iial Päästja armastusele takistusi ega hellitama mõtteid, et Ta ei ulatu ei meieni või teisteni.” Ma olen varemgi öelnud, et kellelgi „pole võimalik [langeda] madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus”.⁵

Me õpetasime õde Hollandiga vaid mõned kuud enne tema lahkumist, et meile on antud selle asemel käsk, et meil „oleks ligimesearmastust, milline ligimesearmastus on armastus” (2Ne 26:30).⁶ Just seda armastust näitab meile Päästja, sest „Ta ei tee midagi muidu, kui et see on maailmale kasuks; sest ta armastab maailma kuni selleni välja, et ta annab omaenda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde” (2Ne 26:24).

Ma tunnistan, et Jeesuse Kristuse evangeelium ja lepitus on mõeldud kõikidele inimestele. Ma palvetan, et te need Tema toodud õnnistused rõõmuga vastu võtaksite.