Liahoona
Tõesõnad
Märts 2024


„Tõesõnad”, Liahoona, märts 2024.

Usuportreed

Tõesõnad

Mul oli palju küsimusi, kuid mu kihlatu ja Kirik aitasid mul vastuseid leida.

Kujutis
Ristimisriietes naine ja mees seisavad Päästja kuju ees

Fotod avaldatud autori loal

Kasvasin üles Taiwanis mittekristlikus kultuuris ja mind ei kasvatatud usklikuks. Ma küll uskusin Jumalasse, kuid ma ei teadnud midagi Jeesusest Kristusest. Minu religioon oli minu karjäär ja sellega kaasnev kiire sotsiaalelu. See hõlmas palju joomist ja suitsetamist. Olin ka suur kohvi- ja teejooja. See kõik on osa meie ärikultuurist.

Sain Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga tuttavaks oma kihlatu ja tema pere kaudu. Chase on ameeriklane. Ta kasvas üles Kirikus ja teenis misjonil, kuid ta ei olnud meie kohtumise ajal Kirikus aktiivne. Kuid tema vanim poeg valmistus misjonil teenima ja Chase toetas tema otsust.

COVID-19 karantiini ajal osalesime sakramendikoosolekul Chase’i vanemate kodus ja vaatasime ülekandeid nende kogudusehoones toimuvast koosolekust. Kui kõned lõppesid, õnnistasid Chase’i kaks poega leiba ja vett ning jagasid seda teistele.

Mul oli palju küsimusi. Mu kihlatu vastas neile kõigile kannatlikult. Kes on Jeesus? Mis oli see tunne minu südames iga kord, kui kogunesime koguduse koosolekutele? Ma polnud seda tunnet kunagi varem tundnud. Mida sümboliseerisid leib ja vesi? Miks tulid sakramenti võttes mulle pisarad silma? Mis oli see rahu, mida ma tundsin?

Ühel õhtul leidsin oma emakeelse veebilehe, kus selgitati, kes on Jeesus, ja mis rääkis Tema elust. Järgmisel päeval ütlesin oma kihlatu emale, et mõistan, kes Jeesus on ja usun Temasse.

Ühel pühapäeval külastas meid piiskop, sest Chase’i vanim poeg pidi oma noorema venna preestriks pühitsema. Kui vanem poeg pani käed vennale pea peale, ei suutnud ma nutmist lõpetada. Tundsin oma südames nii suurt emotsiooni, et ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Hiljem selgitas mu kihlatu, et ma tundsin Püha Vaimu ja ka tema tundis seda.

Nägin, et mu kihlatu armastus tema Kiriku vastu oli naasmas. Millegipärast teadsin, et kõik, mida ma tundsin, on seotud Jumala ja millegi tõelisega. Tundsin armastust, mida ma polnud kunagi varem tundnud.

„Ma hüüdsin Jumala poole”

Minu turistiviisa sai läbi ja pidin Taiwani tagasi pöörduma. Järgnevatel kuudel üksi olles tundsin puudust sellest, mida olin tundnud. Mõnda aega täitis mind meeleheide ja pimedus. Need tunded olid nii ülevoolavad, et tahtsin alla anda. Ma ei teadnud, kuidas palvetada, aga hüüdsin Jumala poole ja rääkisin Talle kõik, mida tundsin ja mõtlesin. Tundsin rahu – sedasama rahu, mida kogesin meie kodukirikus käies. Ma tean, et see oli Püha Vaim. Ta rahustas mind.

Pärast seda saatis mu kihlatu misjonärid mind õpetama. Ütlesin neile, et tean juba, et taastatud evangeelium on tõsi ja et ma mõistan Pühast Vaimust tulevaid tundeid. Kuid ma olin mures, et mul on raske suitsetamisest ning kohvi ja tee joomisest loobuda.

Hakkasin käima kirikus, lugema Mormoni Raamatut ja kohtusin õdemisjonäridega kolm või neli korda nädalas. Lõpuks aitas Püha Vaim mul loobuda suitsetamisest ning kohvi ja tee joomisest.

Mu lapsepõlvesõber pani tähele, kuidas ma iga nädalaga muutusin. Kutsusin ta oma kohtumistele misjonäridega. Kuulates tundis ka tema Püha Vaimu ja sai tunnistuse. Kui COVID-19 kriis möödus, sai mu kihlatu, kes oli vahepeal Kirikus taas aktiivseks saanud, lõpuks Taiwani tulla. Me abiellusime ja ta ristis mind. Olin uus inimene.

Kujutis
rühm inimesi, kes seisavad Päästja kuju ees

Õde Weiling Chen Canfield (Winnie) koos õdemisjonäride ja koguduseliikmetega, kes teda õpetasid ja temaga kirikus sõbrustasid. „Me räägime endiselt iga nädal ja töötame koos minu uues Kiriku kutses Abiühingus,” ütleb ta.

Mu eluaegsed sõbrad ja ärikaaslased, sealhulgas mõned pankurid ja börsiagendid, ütlesid, et näevad, et olen muutunud ja õnnelikum. Kutsusin nad oma ristimisele ja nad tulid. Hiljem ütlesid nad mulle, et tundsid midagi, mida nad polnud kunagi varem tundnud.

Ma ei karda rääkida teistele, mida ma tean Jeesusest Kristusest ja Tema vastu tunnen – et see, mida ma tean, on tõsi. Ma tean, et mu tunnistus on helge. Teised, kes on mind terve elu tundnud, märkavad seda. Austusest minu usu vastu on nad isegi ärikohtumiste ja õhtusöökide ajal suitsetamisest ja joomisest loobunud. See on midagi ainulaadset meie ärikultuuris.

Kujutis
kaks naist seisavad kirikuhoone ees

Õde Canfield koos Jin Huaga, eluaegse sõbraga, kes hakkas õde Canfieldi uskupöördumise kaudu Kiriku vastu huvi tundma.

Ma ei karda lasta teistel oma tunnistust näha, kuulda ja tunda. Usun, et paljud inimesed, kes ei tea, kuidas leida Jumalat ja Jeesust Kristust, tunnevad tõesõnu kuuldes sama, mida mina tundsin. Olen alati valmis jagama sõnu, mis muutsid mu elu.