Prohvetid

Me oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena õnnistatud, kuna meid juhivad elavad prohvetid — inspireeritud mehed, kes on kutsutud rääkima Issanda nimel, just nagu Mooses, Jesaja, Peetrus, Paulus, Nefi, Mormon ja teised pühakirjaprohvetid. Me toetame Kiriku presidenti oma prohveti, nägija ja ilmutajana — ainsa inimesena maa peal, kes saab ilmutusi terve Kiriku juhtimiseks. Me toetame ka nõuandjaid Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid prohvetite, nägijate ja ilmutajatena.

Nagu muistse aja prohvetid, nii tunnistavad ka kaasaja prohvetid Jeesusest Kristusest ja õpetavad Tema evangeeliumi. Nad teevad teatavaks, milline on Jumala tahe ja Tema tõeline iseloom. Nad räägivad julgelt ja selgelt, mõistes hukka patu ja hoiatades selle tagajärgede eest. Aeg-ajalt võivad nad saada inspiratsiooni, et meie heaks tulevikusündmusi ette kuulutada.

Elavaid prohveteid võib alati usaldada. Nende õpetustest peegeldub Issanda tahe, kes kuulutas: “Mida mina, Issand, olen rääkinud, seda ma olen rääkinud, ja ma ei otsi õigustusi; ja kui ka taevad ja maa kaovad, ei kao minu sõna, vaid kõik läheb täide, olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama” (vt ÕL 1:38).

Ülim turvalisus peitub selles, kui pidada rangelt kinni Issanda sõnast, mis on antud Tema prohvetite, eriti Kiriku praeguse presidendi kaudu. Issand hoiatab, et need, kes jätavad elavate prohvetite sõnad tähele panemata, langevad (vt ÕL 1:14–16). Ta tõotab suuri õnnistusi neile, kes järgivad Kiriku presidenti:

“Sa pead tähele panema kõiki tema sõnu ja käske, mis ta sulle annab, kui ta need saab, kõndides kõiges pühaduses minu ees;

sest tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu omast suust, kõiges kannatlikkuses ja usus.

Sest tehes neid asju, ei saa põrgu väravad teist võitu; jah, ja Issand Jumal hajutab pimeduse väed laiali teie ees, ja paneb taevad rappuma teie heaks ja oma nime auks” (vt ÕL 21:4–6).

Täiendavad viited: 2 Ajaraamat 20:20; Aamos 3:7; Efeslastele 2:19–20; 1 Nefi 22:1–2; Moosia 13:33–35; ÕL 107:91–92; 6. usuartikkel