Kas see on teie silmis endiselt imepärane?

Meil naisega oli suur rõõm kasvatada oma viis last üles Pariisi, võrratult kauni linna lähistel. Soovisime neile pakkuda rohkelt võimalusi avastada kõike imelist, mis maailmas leidub. Igal suvel võtsime perega ette pikki reise, et käia vaatamas Euroopa kuulsaid monumente, ajaloolisi paiku ja looduskauneid kohti. Viimaks, kui olime Pariisi lähistel elanud juba 22 aastat, olime valmis kolima mujale. Mäletan siiamaani päeva, mil mu lapsed tulid ja ütlesid: „Isa, see on ju lausa häbilugu! Me oleme siin elanud kogu elu, aga pole käinud vaatamas Eiffeli torni!”

Maailmas on palju imelist. Ent mõnikord on nii, et kui need imed on olnud pidevalt meie silme ees, hakkame neid võtma iseenesestmõistetavatena. Vaatame, kuid ei näe, kuuleme, kuid ei kuula.

Oma maise teenimistöö ajal ütles Jeesus oma jüngritele:

„Õndsad on silmad, kes näevad, mida teie näete!

Sest ma ütlen teile, et palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ja ei ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ja ei ole kuulnud!”¹

Olen tihti mõelnud, mis tunne oleks olnud elada Päästja päevil. Kas kujutate end ette istumas Tema jalge ees, Teda embamas ning vaatamas pealt, kuidas Ta teisi teenib? Ometi ei õnnestunud neil, kes Temaga kohtusid, tõeliselt näha, et nende seas elab Jumala Poeg.

Ka meil on võimalus elada erakordsel ajal. Muistsed prohvetid nägid taastamistööd kui „imepäras[t] töö[d], jah, imepäras[t] töö[d] ja imeteo tegemist”.² Ühelgi varasemal ajajärgul pole kutsutud nii palju misjonäre, misjonitööks pole olnud avatud nii paljud riike ja pole ehitatud kogu maailma nii palju templeid.

Imed sünnivad ka meie kui viimse aja pühade isiklikus elus. Nende imede hulka kuuluvad meie isiklik pöördumine; vastused, mis saame oma palvetele; ja ohtrad õnnistused, millega Jumal meid iga päev üle külvab.

Imetlus evangeeliumi imede vastu on märk usust. See näitab, et märkame oma elus ja kõiges end ümbritsevas Issanda kätt. Imede märkamine annab ka vaimset jõudu. See annab jaksu jääda usus püsima ja pühenduda päästmistööle.

Kuid olgem ettevaatlikud! Oskus imesid märgata on muutlik. Aja jooksul võime muutuda käskude pidamisel hooletuks, ükskõikseks ja koguni tüdinuks ning see võib muuta meid isegi evangeeliumi kõige hämmastavamate tunnustähtede ja imede suhtes tundetuks.

Mormoni Raamatus kirjeldatakse perioodi, mis sarnanes väga meie ajastuga – see on periood, mis eelnes Messia külaskäigule Ameerikas. Äkitselt ilmusid taevasse tunnustähed Tema sünni kohta. Inimesed olid sellest nii hämmastuses, et alandasid end ja peaaegu kõik pöördusid usule. Kuid kõigest neli aastat hiljem hakkas „rahvas ‥ unustama neid tunnustähti ja imetegusid, mida nad olid kuulnud, ja hakkas üha vähem imeks panema tunnustähte või imetegu taevast ‥ ning nad lakkasid uskumast seda, mida nad olid kuulnud ja näinud”.³

Mu vennad ja õed! Kas evangeelium on teie jaoks endiselt imepärane? Kas te endiselt näete, kuulete, tunnete ja panete imeks? Või on teie vaimsed sensorid passiivses ooteseisundis? Olgu teie isiklik olukord milline tahes, kutsun ma teid tegema kolme asja.

Esiteks mitte kunagi väsida avastamast või taasavastamast evangeeliumi tõdesid. Kirjanik Marcel Proust on öelnud: „Tõeline avastusretk ei seisne uue maastiku otsimises, vaid uute silmade saamises.”⁴ Kas mäletate esimest korda, mil lugesite pühakirjasalmi ja tundsite nagu oleks Issand teiega isiklikult kõnelenud? Kas suudate meenutada esimest korda, kui tundsite Püha Vaimu sulnist mõju? Võimalik, et see juhtus veel enne, kui mõistsite, et tegu on Püha Vaimuga. Kas need hetked polnud mitte erilised ja pühad?

Peaksime tundma päevast päeva nälga ja janu vaimsete teadmiste järele. See isiklik harjumus seisneb uurimises, mõtisklemises ja palvetamises. Mõnikord võib tekkida kiusatus mõelda: „Ma ei pea täna pühakirju uurima, olen need juba läbi lugenud,” või „Ma ei pea täna kirikusse minema, seal pole midagi uut.”

Evangeelium on teadmiste allikas, mis kunagi ära ei kuiva. Igast pühapäevast, igast koosolekust, igast pühakirjasalmist leiab midagi uut, mida õppida ja tunda. Me usume lubadust „otsige, siis te leiate”.⁵

Teiseks, kinnitage oma usk lihtsate evangeeliumi tõdede külge. Meie imetlus peaks kuuluma ennekõike meie usu alustaladele, lepingute ja talituste puhtusele ja meie lihtsale Jumala teenimisele.

Üks õde-misjonär jutustas loo kolmest mehest, kellega ta tutvus Aafrikas ühel ringkonnakonverentsil. Mehed olid pärit eraldatud külast, kuhu polnud Kirikut veel rajatud, ent kus elas 15 ustavat liiget ja pea 20 Kirikuga tutvujat. Need mehed olid kõndinud jala rohkem kui kaks nädalat, käies vihmahooaja mudaseid teid pidi maha 480 kilomeetrit, et osaleda konverentsil ja maksta ära selle grupi liikmete kümnis. Neil oli kavas jääda sihtkohta terveks nädalaks, et võtta järgmisel pühapäeval sakramenti. Seejärel lootsid nad asuda tagasiteele ja kanda endaga pea peal kaasas kaste Mormoni Raamatutega, mida jagada külaelanikele.

See misjonär tunnistas, kui liigutatud ta oli imetlusest, mida need vennad tundsid, ja nende ennastunustavatest ohverdustest, mida nad tõid, et saada osa sellest, mis tema jaoks oli olnud alati vabalt saadaval.

Ta imestas: „Kui mina ühel pühapäeval Arizonas ärkan ja leian, et mu auto on katki, kas mina oleksin nõus kõndima kirikusse, mis asub vaid paari kvartali kaugusel kodust? Või jääksin ma pigem koju, kuna kirik asub liiga kaugel või väljas sajab?”⁶ Need on head küsimused, mille üle võiksime kõik mõelda.

Viimaks kutsun ma teid otsima ja hindama Püha Vaimu kaaslust. Enamikku evangeeliumi imedest ei saa tajuda loomulike meeltega. Need on asjad, mida „silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ‥, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad”.⁷

Kui Vaim on meiega, siis on meie vaimsed meeled teravamad ja mälu erksam, et imed ja tunnustähed, mille tunnistajad oleme olnud, meil meelest ei läheks. See võis olla põhjus, miks nefilastest jüngrid palusid Jeesuselt, enne kui Jeesus lahkus, „seda, mida nad kõige rohkem soovisid; ja nad soovisid, et neile antaks Püha Vaim”.⁸

Kuigi nad olid Päästjat oma silmaga näinud ja Tema haavajälgi oma käega katsunud, teadsid nad, et nende tunnistus võib ilma Püha Vaimu väe pideva meeldetuletuseta kõikuma lüüa. Mu vennad ja õed! Ärge kunagi riskige selle hinnalise ja imepärase anni – Püha Vaimu kaasluse – kaotamisega. Otsige seda, palvetades siiralt ja elades õigemeelselt.

Ma tunnistan, et see töö, mida te teete, on „imepära[ne] töö ja imete[gu]”. Kui järgime Jeesust Kristust, siis Jumal tunnistab meile „tunnustähtedega ja imedega ja mõnesuguste vägevate tegudega ja Püha Vaimu jagamistega oma tahte järgi”.⁹ Ma tunnistan sel erilisel päeval, et evangeeliumi imed ja imeteod saavad alguse tänu Jumala suurimale annile – Päästja lepitusele. See on see täiuslik armastuseand, mida Isa ja Poeg, ühtsed eesmärgis, meist igaühele pakuvad. Leian koos teiega varju Jeesuse halastuses. „Oi, armu mõõtmatut, armu mõõtmatut.”¹⁰

Ma palvetan, et meil oleksid alati silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad, ja südamed, mis tunnetavad selle võrratu evangeeliumi imesid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.