Seepärast nad vaigistasid oma hirmu
Vanem David A. Bednar
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Vastupidiselt maisele hirmule, mis põhjustab ärevust ja paanikat, on jumalakartus rahu, kindluse ja usalduse allikas.
Mäletan elavalt ühte väikese poisina saadud kogemust. Ühel päeval, kui ma sõpradega mängisin, lõhkusin kogemata ära ühe meie kodu lähedal asunud poe akna. Kui klaas kildudeks purunes ja signalisatsioon pasundama hakkas, olid mu süda ja meel hirmust halvatud. Mõistsin otsekohe, et olen kogu ülejäänud eluks vanglasse hukatusele määratud. Vanemad meelitasid mind lõpuks voodialusest peidikust välja ja aitasid poepidajale kahju hüvitada. Õnneks mu vanglakaristust muudeti.
Hirm, mida tol päeval tundsin, oli tohutu ja tõeline. Teile on saanud kahtlemata osaks palju õudsemad tunded, kui olete saanud teada mõnest oma terviseprobleemist, avastanud, et mõni pereliige on raskustes või hädaohus, või jälginud häirivaid sündmusi maailmas. Sellistel juhtudel põhjustab murettekitavat hirmutunnet ähvardav oht, ebakindlus või valu ja ootamatud, mõnikord äkilised kogemused, millel on tõenäoliselt negatiivsed tagajärjed.
Igapäevaelus võivad lõputud aruanded vägivallast, näljahädast, sõdadest, korruptsioonist, terrorismist, väärtuste langemisest, haigustest ja hävitavatest loodusjõududest tekitada hirmu ja ebakindlust. Pole kahtlustki, et elame ajal, millest Issand on ette kuulutanud: „Ja sel päeval on ‥ kogu maa ‥ ärevuses, ja inimeste südamed löövad araks.” (ÕL 45:26)
Minu eesmärk on selgitada, kuidas õiged teadmised Issandast Jeesusest Kristusest ja usk Temasse hirmu hajutavad. Palvetan tõsimeelselt, et Püha Vaim õnnistab meid kõiki, kui mõtiskleme üheskoos selle tähtsa teema üle.
Surelik hirm
Kuuldes pärast keelatud vilja maitsmist Jumala häält, läksid Aadam ja Eeva Eedeni aias peitu. Jumal hüüdis Aadamat ja küsis: „„Kus sa oled?” Ja [Aadam] vastas: „Ma kuulsin su häält ‥ ja kartsin.”” (1Ms 3:9–10) On tähelepanuväärne, et langemise ühe esimese tagajärjena tundsid Aadam ja Eeva hirmu. Sel võimsal tundel on meie surelikus elus tähtis roll.
Mormoni Raamatus on üks näide, kus pööratakse tähelepanu Issanda tundmise väele (vt 2Pt 1:2–8; Al 23:5–6) hirmu hajutamisel ja rahu tagamisel ka siis, kui kohtame suurt vastuseisu.
Heelami maal põhjustas Alma rahvale hirmu laamanlaste sõjaväe lähenemine.
„Aga Alma astus ette ja seisis nende keskele ja õhutas neid, et nad ei kardaks, vaid peaksid meeles Issandat, oma Jumalat, ja tema vabastab nad.
Seepärast nad vaigistasid oma hirmu.” (Mo 23:27–28)
Pange tähele, et Alma ei vaigistanud rahva hirmu. Pigem andis Alma usklikele nõu pidada meeles Issandat ja vabastust, mis tuleb üksnes Tema kaudu (vt 2Ne 2:8). Ja teadmine, et Päästja kaitsvalt nende järele valvab, võimaldas rahval endal oma hirmu vaigistada.
Õiged teadmised Issandast ja usk Temasse annavad meile väge oma hirmu vaigistamiseks, kuna Jeesus Kristus on ainus kestva rahu allikas. Ta kuulutas: „Õppige minu käest ja kuulake minu sõnu; kõndige minu Vaimu tasaduses ja teil saab olema rahu minus.” (ÕL 19:23)
Lisaks selgitas Õpetaja: „See, kes teeb õigemeelsuse tegusid, saab oma tasu, nimelt rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases.” (ÕL 59:23)
Kristusele lootmine ja Tema usaldamine ning valmisolek sõltuda Tema teenetest, halastusest ja armust tekitavad Tema lepituse kaudu lootust ülestõusmisele ja igavesele elule (vt Mn 7:41). Selline usk ja lootus kutsuvad meie ellu sulnist südamerahu, mida igaüks meist igatseb. Lepituse vägi teeb meeleparanduse võimalikuks ja surub maha patust põhjustatud meeleheite; lisaks annab see meile jõudu näha head, teha head ja saada heaks nii, nagu me oma piiratud surelike võimete juures iial ei märkaks ega saaks. Tõesti, üks suuri pühendunud jüngripõlve õnnistusi on „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (Fl 4:7).
Rahu, mida annab Kristus, võimaldab meil näha surelikkust hinnalisest igaviku vaatenurgast ja pakub vaimset kindlust (vt Kl 1:23), mis aitab meil keskenduda järjepidevalt oma taevasele sihtpunktile. Nõnda saame me oma õnnistuseks oma hirmu vaigistada, kuna Tema õpetus annab meile mõtte ja sihi igas eluvaldkonnas. Tema talitused ja lepingud kinnitavad ja trööstivad nii headel kui ka halbadel aegadel. Ja Tema preesterluse volitus annab kindlust, et kõige olulisemad asjad võivad pidada vastu nii ajas kui ka igavikus.
Kuid kas me saame vaigistada hirmu, mis meid tänapäeva maailmas nii kergesti ja sagedasti ahistab? Vastus sellele küsimusele on selgesõnaline „jah”. Selle õnnistuse saamisel elus on kesksel kohal kolm peamist põhimõtet: 1) vaadata Kristuse poole, 2) ehitada Kristuse alusele ja 3) pürgida edasi usuga Kristusesse.
Vaadake Kristuse poole
Alma nõuanne oma pojale Heelamanile käib tänapäeval täpselt meie kõigi kohta: „Jah, vaata, et sa tõstad oma pilgu Jumala poole ja elad.” (Al 37:47) Me peaksime vaatama Päästja poole ja keskenduma kindlalt Temale igal ajal ja kõikjal.
Tuletage meelde, kuidas Issanda apostlid olid keset merd paadis lainetega hädas. Jeesus läks vee peal kõndides nende juurde, kuid kuna nad Teda ära ei tundnud, kisendasid nad hirmust.
„Sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!”
Peetrus kostis temale ning ütles: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!”
Tema ütles: „Tule!”” (Mt 14:27–29)
Peetrus kõndis seejärel vee peal Jeesuse juurde.
„Aga nähes tuult, lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!”
Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” (Mt 14:30–31)
Kujutan ette, kuidas Peetrus vastas Päästja kutsele tulihingeliselt ja otsekohe. Silmad Jeesusele fikseeritud, astus ta paadist välja ja kõndis imetabaselt vee peal. Alles siis, kui tuul ja lained tema pilgu kõrvale suunasid, lõi ta kartma ja hakkas vajuma.
Me võime oma õnnistuseks hirmust võitu saada ja usku tugevdada, kui järgime Issanda juhatust: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.” (ÕL 6:36)
Ehitage Kristuse alusele
Heelaman manitses oma poegi Nefit ja Lehhit: „Pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.” (Hl 5:12)
Me ehitame oma elu Kristuse ja Tema lepituse alusele ehitusplokkide abil, milleks on talitused ja lepingud. Me oleme Päästjaga turvaliselt ühendatud, kui saame vääriliselt talitused ja sõlmime lepingud, peame neid pühasid tõotusi ustavalt meeles ja au sees ning anname endast parima, et elada endale võetud kohustuste järgi. Ja see side on igal ajal elus vaimse jõu ja stabiilsuse allikas.
Me võime oma õnnistuseks hirmust võitu saada, kui meie soovid ja teod põhinevad talituste ja lepingute kaudu tugevalt Päästja kindlal alusel.
Pürgige edasi usuga Kristusesse
Nefi kuulutas: „Mispärast, te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.” (2Ne 31:20)
Selles salmis kirjeldatud distsiplineeritud vastupidamine on vaimse mõistmise, nägemuse, püsivuse, kannatlikkuse ja Jumala armu tagajärg. Usu rakendamine Jeesuse Kristuse pühal nimel ja Tema nimesse, vagur alistumine elus Tema tahtele ja ajastusele ning Tema käe alandlik tunnistamine kõiges toovad endaga Jumala kuningriigi rahutoovad asjad, millega kaasneb rõõm ja igavene elu (vt ÕL 42:61). Ka siis, kui kohtame raskusi ja tulevik tundub ebakindel, võime rõõmsalt kindlaks jääda ja „rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes” (1Tm 2:2).
Me võime oma õnnistuseks hirmust võitu saada meelekindlusega, mis tuleb evangeeliumi põhimõtete õppimisest ja nende järgi elamisest ning lepingurajal otsusekindlast edasipürgimisest.
Issandakartus
Meie sagedastest hirmudest erinev, kuid nendega seotud, on pühakirjades kirjeldatud „aukartus” Jumala ees (Hb 12:28) või „Issanda kartus” (Ii 28:28; Õp 16:6; Js 11:2–3). Vastupidiselt maisele hirmule, mis põhjustab ärevust ja paanikat, on jumalakartus rahu, kindluse ja usalduse allikas.
Kuid kuidas saab miski kartusega seonduv olla meeltülendav või vaimselt kasulik?
See õigemeelne kartus, mida üritan kirjeldada, hõlmab sügavat aupaklikkust, austust ja hardust Issanda Jeesuse Kristuse ees (vt Ps 33:8; 96:4), kuulekust Tema käskudele (vt 5Ms 5:29; 8:6; 10:12; 13:4; Ps 112:1) ning viimase kohtumõistmise ja õigluse ootust Tema käest. Nõnda kasvab jumalakartus välja Issanda Jeesuse Kristuse jumaliku loomuse ja missiooni õigest mõistmisest, tahtest allutada oma tahe Tema tahtele ning teadmisest, et iga mees ja naine vastutab kohtupäeval omaenda pattude eest (vt ÕL 101:78; UA 1:2).
Nagu pühakirjades tõendatakse, on Jehoova kartus „tunnetuse algus” (Õp 1:7), „tarkuse õpetus” (Õp 15:33), „tugeva lootus” (Õp 14:26) ja „eluallikas” (Õp 14:27).
Palun pange tähele, et jumalakartus on lahutamatult seotud viimasest kohtumõistmisest arusaamisega ja mõistmisega, et igaüks vastutab ise oma soovide, mõtete, sõnade ja tegude eest (vt Mo 4:30). Issandakartus pole vastumeelne hirm tulla kohtumõistmiseks Tema ette. Ma ei usu, et me Teda üldse kardame. Pigem on see võimalus näha Tema juures asju iseenda kohta, nagu need tegelikult on, ja olla täiuslikult teadlik (vt 2Ne 9:14; vt ka Al 11:43) kõigist oma mõistuspärastamistest, teesklustest ja enesepettustest. Lõpuks ei ole meil enam ühtegi vabandust.
Iga inimene, kes on elanud või hakkab veel elama maa peal, „viiakse seisma Jumala kohtulaua ette, et ta [temale] kohut mõistaks [tema] tegude järgi, on need siis head või on need halvad” (Mo 16:10). Kui meie soovid on olnud õigemeelsed ja meie teod head, on kohtulaud meeldiv (vt Jb 6:13; En 1:27; Mn 10:34). Ja viimasel päeval „tasutakse [meile] õigemeelsusega” (Al 41:6).
Aga kui meie soovid on olnud halvad ja meie teod pahelised, on põhjust kohtulaua ääres õudust tunda. „Ei julge me vaadata üles oma Jumala poole; ja me oleksime rõõmsad, kui saaksime käskida kaljusid ja mägesid, et need langeksid meie peale, et varjata meid tema eest” (Al 12:14). Ja viimasel päeval me „[saame] oma palgaks halva” (Al 41:5).
Koguja poolt kokku võetuna:
„Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!
Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!” (Kg 12:13–14)
Mu armsad vennad ja õed! Jumalakartus hajutab sureliku hirmu. See isegi surub maha painajaliku mure, et me pole vaimselt kunagi piisavalt head ega küüni Issanda nõuete ja ootusteni. Tegelikult ei saagi me olla piisavalt head ega küündida, kui loodame ainuüksi omaenda võimetele ja saavutustele. Meie teod ja soovid üksinda meid ei päästa. „Pärast kõike, mida me saame teha” (2Ne 25:23), tehakse meid terveks üksnes Päästja lõpmatu ja igavese lepitusohvri abil saadava halastuse ja armu kaudu (vt Al 34:10, 14). Kahtlemata „me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele” (UA 1:3).
Jumalakartus tähendab Jumala armastamist ja usaldamist. Mida täielikumalt me Jumalat kardame, seda täiuslikumalt Teda armastame. Ja „täiuslik armastus ajab välja kogu hirmu” (Mn 8:16). Ma luban, et jumalakartuse ere valgus peletab sureliku hirmu tumedad varjud minema (vt ÕL 50:25), kui vaatame Päästja poole, ehitame Temale kui oma alusele ja pürgime Tema lepingurajal edasi täie pühendumusega.
Tunnistus ja lubadus
Ma armastan ja austan Issandat. Tema vägi ja rahu on tõelised. Ta on meie Lunastaja ja ma tunnistan, et Ta elab. Tänu Temale ei pea meie südamed ehmuma ega araks minema (vt Jh 14:27) ja me võime oma õnnistuseks hirmust võitu saada. Tunnistan nii Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.