2010–2019
Tõeliselt head ja ausameelsed
aprill 2015


Tõeliselt head ja ausameelsed

Hea uudis Jeesuse Kristuse evangeeliumis on see, et meie südamesoove saab muuta ning meie motiive koolitada ja parandada.

Kahjuks oli minu elus periood, mil mind tiivustasid tiitlid ja võim. Kõik algas tegelikult pahaaimamatult. Kui valmistusin teenima põhimisjonil, sai minu vend oma misjonil tsoonijuhiks. Kuulsin tema kohta nii palju head, et tahtsin paratamatult, et seda sama öeldaks ka minu kohta. Ma lootsin saada sarnast ametit ja ehk isegi palvetasin selle nimel.

Õnneks sain ma misjonil teenides vägeva õppetunni. See õppetund meenus mulle möödunud konverentsil.

President Dieter F. Uchtdorf ütles oktoobris: „Elu jooksul on mul olnud võimalus tutvuda maailma mõnede kõige võimekamate ja intelligentsemate meeste ja naistega. Kui ma olin noorem, avaldasid mulle muljet haritud, suurte saavutustega, edukad ja maailma kiitust pälvinud inimesed. Kuid aastate jooksul olen tulnud teadmisele, et mulle avaldavad palju enam muljet need imelised ja õnnistatud hinged, kes on tõeliselt head ja ausameelsed.”1

Minu Mormoni Raamatu sangar on täiuslik eeskuju imelisest ja õnnistatud hingest, kes oli tõeliselt hea ja ausameelne. Siblon oli üks Alma noorema poegadest. Me teame paremini tema vendi: Heelamani, kes järgnes oma isale ülestähendaja ja Jumala prohvetina, ning Koriantonit, kes kogus veidi kuulsust misjonärina, kes isalt pisut nõu vajas. Heelamanile kirjutas Alma 77 salmi (vt Al 36–37). Koriantonile pühendas Alma 91 salmi (vt Al 39–42). Oma keskmisele pojale Siblonile kirjutas Alma pelgalt 15 salmi (vt Al 38). Ometi on tema sõnad neis 15 salmis vägevad ja õpetlikud.

„Ja nüüd, mu poeg, ma loodan, et saan tunda sinu üle suurt rõõmu sinu püsivuse ja Jumalale ustavuse pärast; sest nagu sa oled juba noorena hakanud lootma Issandale, oma Jumalale, just samuti, ma loodan, et sa jätkad tema käskudest kinnipidamist, sest õnnistatud on see, kes peab vastu lõpuni.

Ma ütlen sulle, mu poeg, et mul on olnud sinust suur rõõm sinu ustavuse ja sinu usinuse ja sinu kannatlikkuse ja sinu pikameelsuse pärast ‥ rahva seas.” (Al 38:2–3)

Lisaks Sibloniga rääkimisele rääkis Alma ka Koriantonile temast. Alma sõnas: „Kas sa pole märganud oma venna püsivust, tema ustavust ja tema usinust Jumala käskudest kinnipidamisel? Vaata, kas ta ei ole sulle andnud head eeskuju?” (Al 39:1)2

Ilmneb, et Siblon oli poeg, kes tahtis teha oma isale heameelt ning läks ja tegi õigesti pigem sellepärast, et nii on õige, kui kiituse, positsiooni, väe, au või võimu pärast. Heelaman ilmselt teadis seda oma venna kohta ja pidas temast selle pärast lugu, kuna andis isalt saadud pühad ülestähendused Sibloni hoolde. Kindlasti usaldas Heelaman Siblonit, kuna „ta oli õiglane mees ja kõndis laitmatult Jumala ees ning ta püüdis tähelepanelikult teha alati head, pidada kinni Issanda, oma Jumala käskudest”. (Al 63:2) Siblonile näib tõeliselt iseloomulikuna, et sellest ajast peale, kui ta pühad ülestähendused enda hoolde võttis ja kuni ta need Heelamini pojale Heelamanile andis (vt Al 63:11), pole tema kohta eriti kirjutatud.

Siblon oli tõeliselt hea ja ausameelne. Ta oli inimene, kes ohverdas oma aja, anded ja jõupingutused, et teisi aidata ja nende meelt ülendada, kuna armastas Jumalat ja oma ligimesi (vt Al 48:17–19; 49:30). President Spencer W. Kimball on teda täiuslikult kirjeldanud: „Suured naised ja mehed muretsevad alati rohkem teenimise kui võimu pärast.”3

Maailmas, kus kiitus, positsioon, vägi, au ja võim on igakülgselt ihatud, pean mina au sees neid imelisi ja õnnistatud hingi, kes on tõeliselt head ja ausameelsed; neid, keda tiivustab armastus Jumala ja oma ligimeste vastu; neid suuri naisi ja mehi, kes „muretsevad alati rohkem teenimise kui võimu pärast”.

Nüüdisajal tahavad mõned panna meid uskuma, et olulise otsingutel toovad rahulolu vaid võim ja positsioon. Õnneks on ka palju selliseid, keda see vaatenurk ei mõjuta. Nemad peavad oluliseks püüda olla tõeliselt head ja ausameelsed. Olen leidnud neid kõigist eluvaldkondadest ja paljudest usunditest. Ja leian neid arvukalt tõeliselt usulepöördunud Kristuse järgijate seast.4

Pean au sees neid, kes teenivad iga nädal isetult kogudustes ümber maailma, tehes oma kutsete täitmiseks rohkem, kui neilt oodatakse. Kuid kutsed tulevad ja lähevad. Veel enam avaldavad mulle muljet paljud need, kes leiavad ka ilma ametliku kutseta pidevalt viise teiste teenimiseks ja nende meele ülendamiseks. Üks vend tuleb varakult kirikusse, et toolid paika panna, ja jääb hiljem kauemaks, et kogudusehoonet korrastada. Üks õde valib nimme istekoha ühe pimeda õe lähedal, et teda mitte ainult tervitada, vaid laulda ka kirikulaule piisavalt valjusti, et pime õde saaks sõnu kuulda ja kaasa laulda. Kui te põhjalikult oma koguduses ringi vaatate, leiate ka teie sarnaseid eeskujusid. Alati on liikmeid, kes näivad teadvat, kes vajab abi ja millal seda pakkuda.

Arvatavasti sain mina oma esimese õppetunni tõeliselt heade ja ausameelsete pühade kohta, kui olin noor misjonär. Kolisin piirkonda koos mulle võõra vanemaga. Olin kuulnud teisi misjonäre rääkimas, kuidas ta polnud kunagi saanud juhiülesandeid ja kuidas ta nägi korea keelega vaeva, kuigi oli riigis pikka aega olnud. Kuid kui ma seda vanemat tundma õppisin, avastasin ma, et ta oli üks kuulekamaid ja ustavamaid misjonäre, keda olin eales tundnud. Ta õppis, kui oli aeg õppida; ta tegi tööd, kui oli aeg töötada. Ta lahkus korterist õigel ajal ja tuli tagasi õigel ajal. Ta õppis usinasti korea keelt, kuigi see keel oli tema jaoks eriti raske.

Kui mõistsin, et kuuldud kommentaarid polnud tõesed, tundus mulle, et teda peetakse ebaedukaks õigustamatult. Tahtsin rääkida kogu misjonile, mida selle vanema kohta avastanud olin. Rääkisin misjonijuhatajaga soovist seda valearvamust parandada. Ta vastas: „Taevane Isa teab, et see noor mees on edukas misjonär ja seda tean ka mina.” Ning lisas: „Ja nüüd tead ka sina. Seega, kes üldse veel korda läheb?” See tark misjonijuhataja õpetas mulle, mis on teenimisel tähtis, ja see polnud kiitus, seisus, vägi, au ega võim. See oli suurepärane õppetund noorele misjonärile, kes koondas liiga palju tähelepanu tiitlitele.

See õppetund meeles mõlkumas, hakkasin ma oma elu üle järele mõtlema ja nägema, kui sageli olid mind mõjutanud mehed ja naised, kellel polnud toona mingit tähtsat tiitlit ega seisust. Üks selline Sibloni moodi hing oli mu kolmanda gümnaasiumiaasta seminariõpetaja. See hea mees õpetas seminari kõigest kaks-kolm aastat, kuid avas mu südame viisil, mis aitas mul saada tunnistuse. Ta polnud koolis kõige populaarsem õpetaja, kuid ta oli alati valmistunud ning tema mõju mulle oli vägev ja kestev. Üks väheseid kordi, mil seda meest minu õpetamisele järgnenud 40 aasta jooksul nägin, oli siis, kui ta mu isa matustel minuga rääkima tuli. See tegu polnud ajendatud ei tiitlist ega seisusest.

Ma austan seda pühendunud õpetajat ja paljusid temasarnaseid, kes on tõeliselt head ja ausameelsed. Austan pühapäevakooli õpetajat, kes ei õpeta oma õpilasi ainuüksi pühapäevase tunni ajal, vaid õpetab ja mõjutab neidsamu õpilasi, kutsudes neid koos oma perega hommikust sööma. Austan noorte juhte, kes käivad oma koguduse noorte meeste ja noorte naiste spordi- ja kultuuriüritustel. Austan meest, kes kirjutab naabritele innustuskirju, ja naist, kes jõulukaarte posti ei pane, vaid viib need ise pereliikmetele ja sõpradele, kes vajavad, et keegi neid külastaks. Austan venda, kellel oli tavaks naabrit tema süngeil Alzheimeri päevil väljasõidule viia, pakkudes nii talle kui ka tema naisele hädavajalikku vaheldust.

Neid asju ei tehta kiituse ega au pärast. Neid mehi ja naisi ei tiivusta võimalik tiitel ega võim. Nad on Kristuse jüngrid, kes lähevad ja teevad head pidevalt, nii nagu Siblon, püüdes teha heameelt oma Taevaisale.

Mul on kurb meel kuulda, kui keegi lakkab teenimast või lausa kirikus käimast, kuna ta vabastatakse kutsest või ta tunneb, et temaga pole mõne tiitli või seisuse jagamisel arvestatud. Loodan, et nad saavad ühel päeval sama õppetunni, mille sain mina noore misjonärina – et kõige tähtsamat teenimist märkab tavaliselt vaid Jumal. Kas oleme oma huvisid taga ajades ära unustanud Jumala huvid?

Mõni võib öelda: „Mul on veel pikk tee käia, enne kui saan nendesarnaseks, keda sa kirjeldad.” Hea uudis Jeesuse Kristuse evangeeliumis on see, et meie südamesoove saab muuta ning meie motiive koolitada ja parandada. Kui meid ristitakse õigesse Jumala lambatarasse, algab meie areng uueks looduks saamise poole (vt 2Kr 5:17; Mo 27:26). Iga kord, kui me sakramenti võttes ristimislepingut uuendame, oleme me sellele lõppeesmärgile sammu võrra lähemal.5 Kui selles lepingus vastu peame, saame me jõudu leinata koos nendega, kes leinavad, ja trööstida neid, kes vajavad tröösti (vt Mo 18:9). Sellest lepingust leiame me armu, mis võimaldab meil teenida Jumalat ja pidada Tema käske, sealhulgas armastada Jumalat kogu südamest ning oma ligimest nagu iseennast.6 Selles lepingus tulevad Jumal ja Kristus meile appi, et saaksime aidata neid, kes meie abi vajavad (vt Mo 4:16; vt ka 11.–15. salm).

Kõik, mida ma elult tõeliselt soovin, on teha heameelt oma isadele – nii maisele kui ka taevasele – ja olla rohkem nagu Siblon.7

Tänan oma Taevast Isa Sibloni-sarnaste hingede eest, kelle eeskuju pakub mulle – ja meile kõigile – lootust. Me näeme nende elus tunnistust armastavast Taevaisast ning hoolivast ja kaastundlikust Päästjast. Lisan oma tunnistuse nende omale, tõotades, et püüan olla rohkem nendesarnane. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Dieter F. Uchtdorf. Ega ometi mina see ole, Issand? – 2014. a sügisene üldkonverents; rõhutus lisatud.

  2. Heelaman ei käinud soramlasi õpetamas, millest teame, et öeldes „su vend”, räägib Alma Siblonist (vt Al 31:7; 39:2).

  3. Spencer W. Kimball. The Role of Righteous Women. – Ensign, nov 1979, lk 104.

  4. „Issand õpetas meile, et kui oleme Tema evangeeliumi tõeliselt omaks võtnud, pöörduvad meie südamed isekatelt muredelt eemale ning teenimise poole, et ülendada teiste meelt, kui nad liiguvad üles igavesse ellu. Selleks, et nii usule pöörduda, võime me palvetada ja teha usuga tööd, et saada selleks uueks looduks, mis on saanud võimalikuks Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Alustuseks võime me palvetada ja paluda usku parandada meelt isekusest ning andi hoolida teistest rohkem kui iseendast. Me võime palvetada ja paluda väge uhkus ja kadedus kõrvale lükata.” (Henry B. Eyring. Testimony and Conversion. – Ensign, veebr 2015, lk 4–5).

  5. „[Jumal] on surematu ja täiuslik. Meie oleme surelikud ja ebatäiuslikud. Ja ikkagi otsime me isegi surelikkuses võimalusi, kuidas Temaga vaimselt ühineda. Nii tehes pääseme me mingil määral ligi nii Tema väe armule kui ka ülevusele. Nende eriliste hetkede seas on ‥ ristimine ja liikmeks kinnitamine ‥ [ning] Issanda söömaaja võrdkujude võtmine.” (Jeffrey R. Holland. To My Friends, 2014, lk 80)

  6. „Viimse aja pühad, kes näevad end kõigis oma tegemistes Jumala lastena, võtavad kohustuste võtmist ja pidamist loomulikuna. Päästmisplaani tähiseks on lepingud. Me lubame pidada kinni käskudest. Jumal lubab omalt poolt õnnistusi selles elus ja igavikuks. Tema on oma nõudmistes täpne ja sõnapidamisel täiuslik. Kuna ta armastab meid ja kuna plaani eesmärk on saada temasarnaseks, nõuab ta meilt täpsust. Ja temalt saadud lubaduste juurde kuulub alati vägi lepingupidamise võimes kasvada. Ta võimaldab meil teada oma reegleid. Kui püüame kogu südamest tema käitumisnormidele vastata, annab ta meile kaaslaseks Püha Vaimu. See omakorda suurendab meie väge käske pidada ning eristada, mis on hea ja õige. Ja see on vägi õppida nii ajalikult kui ka õppida teadmisi, mida vajame igavikuks.” (Henry B. Eyring. A Child of God. Brigham Youngi Ülikooli pühalik koosolek, 21. okt 1997, lk 4–5; speeches.byu.edu) Vt ka David A. Bednar. Jaksake vaevata kanda oma koormaid. – 2014. a kevadine üldkonverents.

  7. Olen oma varaseimatest mälestustest peale soovinud oma isale heameelt teha. Kui ma kasvasin suuremaks ja sain tunnistuse, tekkis mul ka soov teha heameelt Taevasele Isale. Hiljem elus sain ma teada Siblonist ja lisasin oma elueesmärgile soovi olla rohkem temasarnane.