Ketsemani puhastav vägi

Kahe tuhande aasta eest oli Jeruusalemma müüri ääres üks kena Ketsemani nimeline aiake, kus Jeesusel ja Tema lähedastel sõpradel oli tavaks üksildases paigas mõtisklemas ja palvetamas käia.

Seal õpetas Jeesus oma jüngritele kuningriigi õpetusi ja igaüks neist vestles Temaga, kes on meie kõigi Isa, kelle teenimistöös nad osalesid ja kelle ülesandel nad teenisid.

See püha paik, mis meenutab Eedenit, kus elas Aadam, Siinaid, kus Jehoova andis oma seadused, Kolgatat, kus Jumala Poeg andis oma elu lunaks paljude eest – see püha maa on koht, kus Igavese Isa patuta Poeg võttis enda kanda kõikide inimeste patud tingimusel, et parandatakse meelt.

Me ei tea, me ei oska öelda, ükski surelik hing ei suuda tajuda selle täielikku tähendust, mida Kristus Ketsemanis tegi.

Me teame, et Ta valas igast poorist suuri verepiisku, kui jõi oma Isalt saadud kibeda karika põhjani.

Me teame, et nii Tema ihu kui hing kannatasid rohkem, kui ükski inimene suudaks kannatada, ilma et ta sureks.

Me teame, et mingil meile mõistetamatul kombel rahuldasid Tema kannatused õigluse nõudmised, lunastasid pattu kahetsevad hinged patuga kaasnevast valust ja karistustest ning võimaldasid neil, kes usuvad Tema pühasse nimesse, leida halastust.

Me teame, et Ta värises maas lamades määratu valu ja piina käes ning soovis, et võiks selle kibeda karika joomisest pääseda.

Me teame, et ingel tuli hiilguseriigist, et kinnitada Teda rasketes katsumustes, ja me oletame, et see oli vägev Miikael, kes langes esimesena, et inimene võiks saada surelikuks.

Meie arvamust mööda kestis tohutu agoonia – need kannatused, millel pole võrdset – oma kolm-neli tundi.

Kui Tema keha oli kurnatud ja kõik jõuvarud otsas, seisis Ta vastamisi Juudase ja teiste lihaliku keha võtnud kuraditega, kellest mõned kuulusid lausa Suurkohtusse. Ta viidi minema köis kaela ümber nagu lihtlabane kurjategija, et Tema üle mõistaksid kohut ülimad roimarid, kes juutidena istusid Aaroni istmel ja roomlastena keisri väega valitsesid.

Nad viisid Ta Annase, Kaifase, Pilaatuse, Heroodese ja siis uuesti Pilaatuse ette. Teda süüdistati, sajatati ja löödi. Tema nägu nõretas nende räpasest süljest, kui löögid pahatahtlikult Tema valust vaevatud keha veel enam nõrgestasid.

Tema selga tabasid vihased kepihoobid. Veri voolas Tema palgelt, kui okaskroon rebis lõhki Tema võbeleva lauba.

Kuid eeskätt peksti Teda piitsaga. Üks hoop vähem kui nelikümmend, Teda peksti mitmeharulise piitsaga, mille naha säigmete vahele oli punutud teravaid luukilde ja lõikavaid metallitükke.

Paljud surid juba ainuüksi piitsutamise tagajärjel, Tema aga pidas piitsaga põhjustatud kannatustele vastu, et surra häbiväärselt julmal Kolgata ristil.

Seejärel kandis Ta omaenda risti, kuni kogu raskuse, valu ja üha suurema agoonia käes kokku kukkus.

Lõpuks, Pealae nime kandval künkal – taas kord Jeruusalemma müüri taga –, kui jüngrid abitutena pealt vaatasid ja ka omaenda kehas surmale lähedast agooniat tundsid, panid rooma sõdurid Ta ristile lamama.

Suurte haamritega lõid nad raudnaelad läbi Tema jalgade, käte ja randmete. Teda tõepoolest haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu.

Seejärel tõmmati rist püsti kõigile näha, ammuli sui vahtida, needa ja pilgata. Rahvas tegi seda tigedusega kolm tundi, hommikul kella üheksast keskpäevani.

Seejärel läks taevas pimedaks. Pimedus kattis maad kolm tundi, nii nagu nefilaste seas. Tõusis tugev torm, otsekui looduse Jumal ise heitleks surmaga.

Ja Ta heitleski, sest rippudes ristil veel kolm tundi, keskpäevast kella kolmeni, kordus taas Ketsemanis kogetud lõputu agoonia ja halastamatu valu.

Kui lepitav surmaheitlus oli lõpuks nõudnud oma osa –kui võit oli saavutatud, kui Jumala Poeg oli täitnud oma Isa tahte kõigis asjades –, ütles Ta: „See on lõpetatud!” (Jh 19:30) ning heitis vabatahtlikult hinge.

Kui halastav surm tõi endaga rahu ja tröösti ning vabastas Ta surelikkuse valudest ja muredest, läks Ta Jumala paradiisi.

Kui Ta oli andnud oma hinge süüohvriks, oli Ta valmis nägema oma tulevast sugu, nagu messialikult kuulutati.

Need, kelle seas olid kõik läinud aegade pühad prohvetid ja ustavad pühad; need, kelle hulka kuulusid kõik, kes olid võtnud Tema nime enda peale ja kelle Ta oli vaimselt sünnitanud, olid saanud Tema poegadeks ja Tema tütardeks, just nagu meiegi; kõik nad olid vaimumaailmas kokku tulnud, et näha Tema nägu ja kuulda Tema häält.

Umbes 38 või 40 tunni pärast – juutide ajamõõtmise järgi kolme päeva pärast – tuli õnnistatud Issand arimaatialase hauale, kuhu Nikodeemus ja Joosep Arimaatiast olid pannud Tema osaliselt balsameeritud keha.

Seejärel, meile arusaadamatul kombel, võttis Ta selle keha, mis ei olnud veel lagunema hakanud, endale tagasi ning tõusis üles surelikkuse hiilguses, misjärel sai Ta oma ülestõusnud Isa sarnaseks.

Seejärel sai Ta endale kogu võimu taevas ja maa peal, pälvis igavese ülenduse, ilmus Maarja Magdaleenale ja paljudele teistele ning tõusis taevasse, et võtta seal istet Kõigeväelise Isa, Jumala paremal käel ning valitseda lõpmatus hiilguses igavesti.

Tema surnust ülestõusmine kolmandal päeval oli lepituse tähtsündmus. Taaskord meile arusaadamatul kombel ulatub Tema ülestõusmise mõju kõikide inimesteni, nii et kõik tõusevad hauast.

Nii nagu Aadamaga tuli surm, nõnda tuli Kristusega elu; nagu Aadam on surelikkuse isa, nõnda on Kristus surematuse isa.

Ja ilma surelikkuse ja surematuseta ei või inimene saada päästetud ega tõusta taevastetagustesse kõrgustesse, kus jumalad ja inglid elavad igavesti lõpmatus hiilguses.

Kristuse lepitus on evangeeliumis kõige aluseks olev põhiõpetus, mida mõistetakse kõikide meile ilmutatud tõdede seas kõige vähem.

Paljude meie teadmised on pinnapealsed ning me loodame, et Issand aitab oma headuses meil elus katsumuste ja ohtudega toime tulla.

Kui me tahame aga sellist usku, nagu Eenokil ja Eelijal, peame uskuma, mida nemad uskusid, teadma, mida nemad teadsid, ja elama, nagu nemad elasid.

Lubage mul kutsuda teid omandama koos minuga lepituse kohta põhjalikke ja kindlaid teadmisi.

Me peame heitma kõrvale inimfilosoofiad ja tarkade tarkuse ning võtma kuulda seda Vaimu, mis on antud meile selleks, et meid kogu tõeni juhatada.

Me peame uurima pühakirju ning tunnistama, et need on Issanda mõtted, tahe ja hääl ning Jumala päästev vägi.

Kui me loeme, mõtiskleme ja palvetame, näeme vaimusilmas kolme Jumala aeda – Eedeni aeda, Ketsemani aeda ja tühja hauaga aeda, kus Jeesus ilmus Maarja Magdaleenale.

Eedeni aias näeme kõike loodut paradiisile omases seisundis – ilma surmata, järelkasvuta ja prooviaja kogemusteta.

Me saame teada, et selline inimese jaoks praegu tundmatu olukord oli ainus viis langemise tagamiseks.

Seejärel näeme, kuidas esimene mees ja esimene naine, Aadam ja Eeva, oma paradiislikust hiilguse seisundist lahkuvad, et saada esimesteks surelikeks maa peal.

Surelikkus, mille juurde kuuluvad järelkasv ja surm, tuleb maailma. Üleastumise tõttu saab alguse katsumusi ja proovilepanekuid täis prooviaeg.

Ketsemanis me näeme, kuidas Jumala Poeg lunastab inimese talle langemise tõttu osaks saanud ajalisest ja vaimsest surmast.

Ja lõpuks saame tühja haua ees teada, et meie Issand Kristus on purustanud surma ahelad ning on igaveseks haua üle võitu saanud.

Nii on loomine langemise isa ning langemise kaudu tulid surelikkus ja surm, Kristuse kaudu aga surematus ja igavene elu.

Kui poleks olnud Aadama langemist, mille kaudu tuleb surm, ei oleks saanud olla Kristuse lepitust, mille kaudu tuleb elu.

Ma tunnistan seoses täiusliku lepitusega Jumala vere valamise läbi, et see leidis aset Ketsemanis ja Kolgatal, ning tunnistan, et Jeesus Kristus on elava Jumala Poeg ja Ta löödi risti maailma pattude eest. Tema on meie Issand, meie Jumal ja meie Kuningas. Ma tean seda ise, teistest sõltumatult.

Olen üks Tema tunnistajatest ning puudutan ühel päeval naelte jälgi Tema kätel ja Tema jalgadel ning niisutan Tema jalgu oma pisaratega.

Ometi ei tea ma siis paremini kui juba praegu, et Tema on Jumala Kõigeväeline Poeg, et Tema on meie Päästja ja Lunastaja ning et päästmine tuleb Tema lepitavas veres ja vere kaudu ning ei mingil muul viisil.

Jumal andku, et igaüks meist võiks käia valguses, nõnda nagu meie Isa, Jumal, on valguses, et Tema Poja Jeesuse Kristuse veri puhastaks meid vastavalt lubadustele kõikidest meie pattudest.