Minu õnnistuse saladus

Teenisin hispaania keelt kõneleva vanemana Texases Houstoni lõunamisjonil. Ühel päeval koputasime koos kaaslasega ustele, et leida kedagi, keda õpetada. Jõudsime maja juurde, mille veranda kulunud puitseinas oli suur auk.

Uksele tuli vanem naine, kes kutsus meid sisse. Ma pole päris kindel, kas ta mõistis, kes me oleme ja mida teeme, kuid ta oli väga viisakas. Hakkasime talle õpetama esimest õppetundi ja kõik tundus minevat hästi. Peagi saabus minu kord õpetada Joseph Smithist ja esimesest nägemusest. Märkasin naise näol segadust. Oli selge, et ta ei saanud eriti aru, mida ma püüdsin talle selgitada.

Pärast mõningaid küsimusi seniräägitu ja selle kohta, kui palju ta sellest aru oli saanud, muutusin kurvaks, sest ta polnud mõistnud esimese nägemusega seonduvat. Meil oli olnud pikk päev ja viimane asi, mida misjonär soovib, on olukord, kus õpetatu ei mõista tõde, millest püüame kogu hingest inimestele rääkida.

Järgmisel hetkel tundsin, kuidas hakkan ärrituma. Mulle meenusid sõnad oma patriarhaalsest õnnistusest. Seal räägitakse minu tulevasest perekonnast ja soovitatakse mul õpetada oma tulevastele lastele evangeeliumi mõisteid. Kui need sõnad mulle meelde tulid, teadsin, et Püha Vaim andis mulle mõista, et õpetaksin seda alandlikku naist samamoodi nagu last.

Hakkasin naist õpetama lihtsamate sõnade ja suurema armastusega. Kujutlesin oma lapsi istumas elutoas, vaatamas minu – oma isa – otsa, kui õpetan neile prohvet Joseph Smithist. Oli hämmastav näha muutust naise näol. Peagi kerkisid ta kulmud ja ta silmad lõid särama. Tema segaduses ilme asendus huvi ja imetlusega. Kui jutustasin sellest, kuidas Taevane Isa ja Jeesus Kristus Joseph Smithile ilmusud, tulid tal pisarad silmi ja veeresid mööda põski alla. Vaim täitis toa ja minu tusatuju asendus suure rõõmuga.

Seda kogemust ei unusta ma iial! Ma ei jõua ära oodata, millal saan sama põhimõtet õpetada ühel päeval oma lastele ja tunda taas suurt rõõmu.