Uuesti ülesehitamise õnnistused

Kuna elan Hiinas Shangais, oli mul võimalik minna koolist ühe rühmaga Edela-Hiinasse Sichuani provintsi, et aidata ehitada kodusid inimestele, kes mõned aastad tagasi piirkonda laastanud maavärina tõttu kannatada said. Me tegime kõvasti tööd: ladusime telliskive, kühveldasime mörti, lükkasime telliskividega täidetud kärusid ja ulatasime telliseid mööda rivi käest kätte. Teisel päeval oli mu selg valus ja kindad augulised. Sellest hoolimata oli sealkäimine mulle unustamatu kogemus ning tugevdas mu tunnistust omaenda ja kõikide teiste isiklikust väärtusest, mis on üks Noorte Naiste väärtuspõhimõtteid.

Iga päev kõvasti tööd tehes märkasin, kuidas mu usk omaenda väärtusesse kasvab. Mul oli enda üle hea meel, sest tegin midagi nende eluolu parandamiseks, kellel polnud nii hästi läinud kui minul.

Külastasime ka ühte kohalikku kooli. Kui me kohale saabusime, jooksis meile vastu hulk armsaid väikesi lapsi. Nähes kõiki neid imelisi väikesi lapsi, märkasin ka neist igaühe väärtust. Nad on kõik ilusad Jumala lapsed ning ma tundsin selgesti, et igaüks neist on Talle armas ja tuttav.

Reisi lõpus läksime me kuurorti, kus pidime lõunat sööma. Sinna jõudnud, nägime aga, et ka see oli maavärinas hävinenud. Ma pole iial hullemat hävitustööd näinud. Mul oli tahtmine nutta. Hoone laed ja seinad olid kokku varisenud, läheduses kasvanud puud maha langenud ja igal pool vedeles ehitise jäänuseid. Tohutu kivirahn oli mäest alla veerenud ja hoonesse küljepealt sisse sööstnud, mistõttu laed ja seinad kokku varisesid. Ukselävel vedeles üksik king.

Kui ma mõtlesin kõigest sellest ja faktist, et inimesed õnnetuses surma said, oli mul raske mõista, kuidas Taevane Isa sellel sündida lasi. Kas Ta siis ei armastanud neid? Siis aga mõtlesin ma Noorte Naiste tunnis arutletule ja mõistsin, et jah, armastab küll. Ta teadis ja armastas neid kõiki. Kõik, kes tol päeval surid, olid Jumala lapsed. Esialgu tegi selle üle mõtlemine mind veel kurvemaks. Siis aga mõistsin, et need inimesed on vaimumaailmas ja võivad naasta Taevase Isa juurde. Tundsin seda mõeldes lohutust ja rahu.

Tean, et olen Jumala laps ja minu väärtus on suur. Igaüks meist on Taevase Isa laps ja Ta tunneb meid isiklikult. Tema armastus meie vastu on sügavam ja tugevam, kui keegi meist suudab iial ette kujutada. Mõistsin seda sügaval südames, kui tegin tööd inimestega ja teenisin nende seas, kes Sichuani maavärinas nii kohutaval kombel kannatada said.