Vahemees Jeesus Kristus
The Mediator. – Ensign, mai 1977, lk 54–56.
Jeesus Kristus, meie Vahemees, maksab hinna, mida meie ei suuda maksta, et saaksime pöörduda tagasi elama koos meie Taevase Isaga.
Lubage rääkida teile üks lugu – tähendamissõna.
Kord elas mees, kellel oli suur unistus. See tundus talle tähtsamana kui miski muu elus. Oma unistuse täitmiseks võttis ta suure laenu.
Teda hoiatati suure laenu võtmise eest. Samuti hoiatati teda tema võlausaldaja eest, kes laenas talle raha. Kuid mehele tundus ääretult tähtis saada endale kohe see, millest ta oli unistanud. Ta oli kindel, et suudab hiljem laenu ära maksta.
Ta kirjutas lepingule alla. Ta pidi pikema aja jooksul kõik tagasi maksma. Mees ei muretsenud eriti laenu pärast, sest tasumise aeg tundus olevat veel kaugel. Ta oli saanud praegu, mida soovis, ja see tundus ainsana oluline olevat.
Võlausaldaja oli tema mõtetes alati kuskil tagaplaanil ning ta tegi aeg-ajalt väikesi tagasimakseid, arvates, et kogu summa tasumise päev ei saabugi.
Õiglus või halastus?
Kuid nagu alati, saabus päev, mil maksutähtpäev oli kätte jõudnud. Kogu laen ei olnud veel tagasi makstud. Tuli võlausaldaja ja nõudis kogu summa tasumist.
Alles siis mõistis mees, et võlausaldajal ei olnud mitte üksnes võim nõuda võla katteks kõik, mis mehel oli, vaid samuti võim saata ta vangi.
„Ma ei saa teile maksta, sest mul ei ole nii palju raha,” tunnistas mees.
„Kui nii,” ütles võlausaldaja, „siis me võtame endale teie vara ja te lähete vangi. Te ise nõustusite sellega. See oli teie enda valik. Teie kirjutasite lepingule alla ja nüüd on aeg, et see jõustuks.”
„Kas te ei saa tähtaega pikendada või võlga kustutada?” anus mees. „Korraldage nii, et ma saaksin alles jätta oma vara ega peaks minema vangi. Te ju usute halastusse? Kas te ei halastaks mu peale?”
Võlausaldaja vastas: „Halastus on alati nii ühepoolne. See toob vaid teile kasu. Kui ma teie peale halastan, jään ma oma rahast ilma. Ma nõuan õiglust. Kas teie usute õiglusesse?”
„Ma uskusin õiglusesse, kui kirjutasin alla lepingule,” ütles mees. „See tundus olevat mulle kasulik, sest ma arvasin, et leping kaitseb mind. Tol hetkel ei vajanud ma halastust ja mõtlesin, et ei vaja seda iial.”
„On õiglane nõuda, et te kas maksate vastavalt lepingule raha tagasi või kannate karistust,” vastas võlausaldaja. „Selline on seadus. Te ise nõustusite sellega ja nii see peab jääma. Halastus ei saa röövida õiglust.”
Seal nad olid: üks palus halastust, teine tahtis õiglust. Kumbi ei saanud võita, kui siis ainult teise kulul.
„Kui te võlga ei kustuta, pole halastust olemas,” palus mees.
„Kui ma seda teen, pole olemas õiglust,” kõlas vastus.
Tundus, et mõlemat seadust ei saa täita. Need kaks igavikulist põhimõtet tunduvad teineteisega vastuolus olevat. Kas ei saaks üheaegselt rakendada nii õiglust kui halastust?
See on võimalik! Õigluse seadust saab tõesti täita ja samaaegselt üles näidata ka halastust – kuid selleks on vaja kellegi abi. Ja nii see tol korral juhtuski.
Tema Vahemees
Mehel oli sõber. Ta tuli appi. Ta tundis meest hästi. Tema arvates oli mehest rumal panna end sellisesse väljapääsmatusse olukorda. Sellele vaatamata tahtis ta meest aidata, sest ta armastas teda. Ta astus vahele, rääkis võlausaldajaga ja tegi oma pakkumise: „Ma maksan võla ära, kui sa vabastad mehe lepingust, nii et talle jääb tema vara alles ja ta ei pea minema vanglasse.”
Kui võlausaldaja pakkumise üle järele mõtles, lisas vahemees: „Sina nõudsid õiglust. Kuna tema ei saa sulle maksta, maksan mina. Sinuga on õiglaselt talitatud ja sa ei saa paluda midagi rohkemat. See ei oleks õiglane.”
Võlausaldaja nõustus.
Nüüd pöördus vahemees oma sõbra poole. „Kui ma tasun su võla, kas võtad siis mind oma võlausaldajaks?”
„Jah, loomulikult!” hüüdis mees. „Sa päästsid mu vanglast ja halastasid mu peale.”
„Siis,” ütles võla tasunud sõber, „maksad sa võla mulle tagasi ja mina määran tingimused. See ei saa olema lihtne, aga see on võimalik. Ma valmistan selleks tee. Sa ei pea minema vanglasse.”
Ja nii maksti võlausaldajale kogu raha tagasi. Temaga käituti õiglaselt. Lepingust peeti kinni. Mehele, kes oli laenu võtnud, sai seevastu osaks halastus. Mõlemad seadused said täidetud. Tänu vahemehele rahuldati täielikult nii õigluse kui halastuse nõuded.
Meie Vahemees
Igaüks meist on oma elus võtnud vaimset laenu. Ühel päeval konto suletakse ja nõutakse laenu tagasimaksmist. Kuigi praegu võime asjasse suhtuda kergekäeliselt, siis kui see päev saabub ja kui laenu katteks tagatise sissenõudmine on lähedal, vaatame rahutus agoonias otsivalt ringi, püüdes leida kedagi, kes meid aitaks.
Ja vastavalt igaviku seadusele ei saa me osa halastusest, ilma et oleks keegi, kes on valmis võtma enda peale meie võla, maksma nõutud summa ja seadma paika tingimused meie lunastamiseks.
Kui meil ei ole vahemeest, kui meil ei ole sõpra, saab meile osaks õigluse raske koorem. Iga üleastumise eest, olgu see kuitahes väike või suur, tuleb meil samamoodi täies ulatuses maksta.
Kuid pidage meeles: „Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Jeesus Kristus” (1Tm 2:5). Tema läbi saab meile kõigile osaks halastus, ilma et rikutaks õigluse seadust.
Halastus ei leia aset automaatselt. Selleks tuleb teha Temaga leping. Seda tehakse Tema tingimustel, Tema suuremeelsetel tingimustel, mille hulka kuulub kindlasti ristimine vettekastmise teel pattude andekssaamiseks.
Kogu maailma saab kaitsta õigluse seadusega ja igaüks meist saab osa lunastusest ja halastuse tervendavast õnnistusest.
Illustreerinud Dan Burr