Nad elasid väga õnnelikult

Paar nädalat tagasi jõudsime perega Mormoni Raamatut lugedes kohani, kus Nefi otsustas oma lähedastega alustada omaette elu, sest tema vendade viha aina kasvas. Pühakirjas seisab: „Ja sündis, et [nad elasid] väga õnnelikult” (2Ne 5:27). Soovisime sellest tuleneva õppetunni oma tütrele Emmale meeldejäävamaks teha. Palusime tal doominoklotsidest kõrge torni ehitada, millega ta kenasti toime tuli. Selgitasime, et see iseloomustab nefilaste elu, kes rajasid oma elu evangeeliumi valguses, olles keskendunud Kristusele. Leidsime pühakirjadest, et nad pidasid kõigis asjus kinni Issanda kohtuotsustest, külvasid põlde ja pidasid loomi, nautisid pühakirjade ja Liahoona juhatust, valmistasid mõõku, et end vaenlaste eest kaitsta, ehitasid hooneid ja templi ning olid ka muul moel töökad. Järgmisena kustutasime kodus kõik tuled ja palusime tütrel uuesti torn ehitada. See pidi iseloomustama, kuidas ehitasid oma elu üles laamanlased, kes eelistasid seda teha ilma evangeeliumi valguseta. Tütar hõikas: „Issi, see pole ju üldse raske,” kuid tema algne entusiasm asendus pettumusega, sest torn kukkus peagi ümber.

Loodan, et sellest jäi lapsele meelde, kui palju lihtsam on elu üles ehitada Kristuse valguses.

Pühakirjad on täis teisigi lugusid, kuidas Kristuse silme ees hoidmine inimesi õnnistab. Pärast seda, kui Jeesus oli toitnud viit tuhandet, saatis Ta oma jüngrid paadiga teisele poole Galilea järve. Järvel tõusis aga tugev torm ja keset seda tormi tuli Jeesus vee peal kõndides jüngrite juurde. Peetrus ei uskunud oma silmi ning hüüdis: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” (Mt 14:28) Suur õppetund selles loos peitub mitte niivõrd Peetruse suures usus, vaid selles, mis juhtus, kui ta oma pilgu Jeesuselt kõrvale pööras. Kui ta keskendus suurtele lainetele ja vihisevale tuulele, hakkas ta kahtlema ning seetõttu ka vee alla vajuma. Sama juhtub kõigiga, kui nad viivad oma sihi Jeesuselt kõrvale ning hakkavad kahtlema. Nad vajuvad.

Tänapäeva prohvetid on andnud meile juhiseid, mida kujutab endast Kristusele keskendunud elu. See sisaldab sakramendi võtmist, kiriku koosolekutel käimist, palvetamist, paastumist, pühakirjade uurimist, kristlikku teenimist, kõikide perekohustuste täitmist, misjonitöös osalemist, sugupuu uurimist, kümnise ja teiste annetuste maksmist, templis käimist ning maist valmisolekut ootamatuseks.

Kui see nimekiri paneb kohmetuma ja end küündimatuna tundma, siis teadke, et te pole ainsad. Õnneks ei eelda Taevane Isa, et me seda kõike kohe ja korraga teeksime. Seesama Peetrus, kes vee peal kõndida üritas, jagas, nüüd juba prohvetina, tarka nõu, kuidas Kristusele keskendunud elu üles ehitada: „Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises” (2. Peetruse 1:5–8).

Uurime neid omadusi ühekaupa. Kõik algab usust. Alma õpetas, et usu külvamiseks südamesse peab meieni jõudma Jumala sõna. See saab toimuda pühakirjade uurimise ja palvetamise kaudu, sest siis sisenevad meie meelde prohvetite ja Püha Vaimu sõnad.

Usk on siiski alles algus. Peetrus käsib nüüd usule lisada vooruse. Voorusliku inimese südant ei täida himud, sest seda tehes ta salgaks usu ja kaotaks Vaimu (ÕL 45:23), kuid ilma Vaimuta, kes on jumaluse üks liige, pole võimalik olla lähedane ka teisele jumaluse liikmele ehk Kristusele.

Järgmine samm meie arengus on teadmised ehk tunnetus. Me saame juurde teadmisi, osaledes Kiriku koosolekutel ning uuendades oma ristimislepingut.

Kas panite tähele järjestust: usk – voorus – teadmised? Teadmistel, millele ei eelne usku ja voorust, on kalduvus muuta inimesi uhkeks. Nefi märkis: „Kui inimesed on õpetatud, siis nad mõtlevad, et nad on targad ega võta kuulda Jumala nõuannet, sest nad heidavad selle kõrvale, arvates, et nad teavad isegi; mispärast, nende tarkus on rumalus ja neil ei ole sellest mingit kasu. Ja nad hukkuvad” (2Ne 9:28). Seega on oluline, et teadmistele eelneks usk ja voorus.

Järgmine omadus, mida Peetrus kirjeldas, on kasinus. Taltunud ehk kasin inimene ohjeldab nii oma keha kui ka emotsioone. Viimse aja pühad paastuvad kord kuus, õppides nii oma keha paremini valitsema. Samuti tähendab kasinus kümnise ja teiste annetuste maksmist. Kasinusele tuleb liita kannatlikkus, mis on samuti üks enesekontrolli vorme.

Pühade tagakiusamise kõrghetkel oli Issanda käsk neile: „Olge vagusi ja teadke, et mina olen Jumal” (ÕL 101:16). Järgmisena lisame kannatlikkusele vagaduse. Vagaduse üheks väljenduseks on pühalikkus. See tähendab olla üle maailma pahedest. Viimse aja pühad, kes nii elada püüavad, käivad templis ja jäävad truuks seal tehtud lepingutele.

Kui eelnenud omadused on suuresti keskendunud iseendale, siis Kristusele keskendunud inimese kroonivaks omaduseks on armastus oma ligimeste vastu. Mormon ütles, et ligimesearmastus on suurim kõigest (vt Moroni 7:46). President Ezra Taft Benson on õpetanud: „Maailm räägib ühtelugu armastusest ja paljud püüavad seda leida. Kuid Kristuse puhas armastus erineb suuresti sellest, mida maailm armastuseks peab. Ligimesearmastus ei aja kunagi isekalt omakasu taga. Ainus, mida Kristuse puhas armastus taotleb, on teiste igavene areng ja rõõm.”

Kristusele keskendunud elu on pidev areng rida rea peale, natuke siin, natuke seal (vt ÕL 128:21). Sellel rajal käimiseks vajame jõudu Jeesuselt Kristuselt. Tema on elava Jumala elav Poeg ja saab meid aidata, kui ehitame oma elu üles Tema valguses ja hoiame ususammudega edasi astudes pilgu Temal.