Kodutunne

Ma ei olnud oma venna telefonikõneks valmis. „Ema suri just ära,” ütles ta. „Ta kukkus ja lõi oma pea ära.”

Ma olin šokeeritud. Mu ema oli surnud ja ma olin temaga vaid päev varem rääkinud. Ma aina küsisin endalt, miks see oli juhtunud. Ma ei mõistnud, miks ta pidi mind maha jätma. Olin vihane! Mitu nädalat keskendusin ma ainult oma vihale.

Lõpuks otsustasin, keda süüdistada. See oli Jumala süü. Ta võttis minult minu ema liiga vara. Mu ema jäi ilma mitmest verstapostist minu elus ja ma arvasin, et see on Tema süü. Ma ei olnud sel ajal Kiriku liige, kuid olin pühendunud kristlane. Selle asemel, et toetuda Jumala jõule, pöördusin ma Temast ära ja jätsin Ta oma elust välja.

Ma igatsesin väga oma ema järele. Üles kasvades olid minu kodu ja vanemad turvaline paik. Vaatamata sellele, kus ma olin või mida ma tegin, iga kord, kui ma oma emaga rääkisin või temaga aega veetsin, tundsin end nagu kodus. Nüüd oli see kodutunne, mida ma armastasin, kadunud.

Aastad möödusid ja ma kaotasin usu peaaegu täielikult. Ma püüdsin mõista, miks minu ema surema pidi, kuid miski ei toonud mulle rahu. Siis, ühe nädala kestel, tundsin ma korduvalt, et pean otsima mõistmist taeva poole vaadates. Ma rääkisin sellest ühele kallile sõbrale, kes oli Kiriku liige. Ta küsis, kas ma sooviksin rohkem tema usu kohta teada saada.

Ma ei mõistnud seda kohe, kuid Vaim äratas minu uinunud hinge. Mida enam ma evangeeliumi kohta õppisin, seda enam tundsin, et olen taas leidnud turvalise paiga. Kodutunne naasis.

Mind ristiti 2013. aasta mais. Olen tänulik, et sain usu tagasi. Ma ei pööra enam oma selga Jumalale. Selle asemel emban ma Teda. Olen ikka veel kurb oma ema äkilise surma pärast, kuid tänu oma usule Jumalasse tean, et ühel päeval olen taas kodus, igavesti oma ema ja perega.