2018
Kuidas ma võiksin ergutada oma pühakirjauurimist?
April 2018


Kuidas ma võiksin ergutada oma pühakirjauurimist?

Sarah Keenan

Ameerika Ühendriigid, Utah’ osariik

Kujutis
woman sitting at a desk

Bradley Clarki illustratsioonid

Ma olin vaid kolm kuud varem misjonilt koju jõudnud, kui mul tekkisid probleemid pühakirjade lugemisega.

Misjonil olin ma lugenud pühakirju iga päev ja ma olin lubanud jätkata nende lugemist koju naastes. Kuid aja möödudes hakkasid teised asjad lugemist takistama. Mul oli kas liiga palju kodutööd, liiga tihe töögraafik või olin ma lihtsalt liiga väsinud. Iga vabandusega jäi minu pühakirjade lugemine üha vähemaks, kuni ma enam üldse ei lugenud.

Ühel õhtul avasin ma Mormoni Raamatu ja plaanisin lugeda vaid ühe salmi. See salm meenutas mulle, et pühakirjad sisaldavad „Jumala meeldivat sõna, jah, sõna, mis parandab haavatud hinge” (Jaakobi 2:8).

Ma mõtisklesin selle salmi üle ja mõistsin, millist negatiivset mõju pühakirjade lugemise unarusse jätmine mulle omab. Ma tundsin koolis rohkem stressi, olin kirikus ükskõiksem ja kaugenesin Jumalast. Minu hing vajas pühakirjades olevaid Jumala tervendavaid sõnu. Ma teadsin, et pean oma prioriteedid üle vaatama.

Ma pöördusin sõprade, pere ja Kiriku juhtide poole, et küsida soovitusi oma pühakirjauurimise ergutamiseks. Ma leidsin kolm asja, mis mind aitasid.

Esiteks mõistsin, et pühakirjade uurimine õhtuti ei olnud minu puhul efektiivne. Hommikune pühakirjade lugemine võimaldas mul terve päeva jooksul mõelda õpetustele ja põhimõtetele, mida olin tol hommikul lugenud.

Teiseks, meile õpetatakse, et me loeksime pühakirju koos perega, kuid kuna ma olin kolledžis ja perest eemal, siis hakkasin lugema pühakirju koos toakaaslaste ja sõpradega. See aitas mul tunda vastutust ja meil oli häid arutelusid evangeeliumi üle.

Kolmandaks hakkasin ma panema kirja õhutusi ja mõtteid, mis ma pühakirjade uurimise ajal sain. See aitas mul lugemisele keskenduda ja paremini Vaimu häält ära tunda.

Kui pühakirjade uurimine minu elus taas prioriteediks muutus, leidsin, et mul on rohkem aega ja energiat, et tulla toime kõigega, mida ma pidin tegema. Ja mis kõige tähtsam, ma tundsin end taas Jumalale ligemal, kui ma pühakirju lugesin ja nende üle mõtisklesin. Kui ma nüüd pühakirju loen, tunnen ma rahu, ja tunnen, et see parandab mu hinge.